Et kalastajad läbi jää ei kukuks…

Selleks, et kalastajad veekogude jäätumise ajal läbi jää ei kukuks ja uppumisohtu ei satuks, teeb igapäevaselt tööd ja näeb vaeva terve hulk professionaale. Kuidas see töö täpselt käib, sellest andsid asjaosalised 13. veebruaril Kalastajale Võrtsjärve ääres põhjaliku ülevaate.

On üldteada tõsiasi, et paljud kalamehed ei ole nõus Päästeameti tegevusega jääle mineku piiranguid puudutavates küsimustes ning kipuvad päästjate peale isegi vimma pidama – kuigi jää tundub juba küllalt paks, ei lase ametimehed ometi kalastajaid veekogudele. Tegelikult on keeldude ja piirangute taga kaalutletud otsused ning ilmaasjata kedagi ei kiusata. Esimese jääga seotud problemaatikasse selguse toomiseks olid Pääste- ja Keskkonnaameti esindajad nõus ajakirjale Paat&Merendus oma otsuste telgitagustest rääkima.

Et asi puust ja punaseks teha, kogunesime 13. veebruari hommikul Võrtsjärve äärde jääva Tarvastu poldri vaatetorni juurde. Esimese asjana käisime ja mõõtsime koos päästemeeskonnaga ära jää paksuse Võrtsjärvel Tarvastu poldri ümbruses. Puurisime paarisaja ruutmeetri suurusel alal neli auku ning jää paksus oli kõigis neis erinev, kõikudes vahemikus 4–17 cm. Minu jaoks oli sedavõrd suur erinevus üllatav, just see, et kui jää on ühes kohas piisava paksusega, võib vaid paarkümmend meetrit eemal olla pilt niivõrd erinev. Kõige selle tulemusena ongi arusaamatused kalameeste ja ametkondade vahel kerged tekkima.

Jää paksust mõõdetakse regulaarselt

Arvi Uustalu, Lõuna Päästekeskuse ennetusbüroo juhataja: „Päästemeeskonnad mõõdavad jää paksust regulaarselt ning tulemused on üleval Keskkonnaameti uues jääkaardi rakenduses https://jaakaart.envir.ee/hetkeseis. Päästeameti vaade on see, et jääolud Eesti eri paigus võivad olla väga erinevad, eriti just talve alguses jää tekkimisel ja kevadel. Kui mingil veekogul võib jää paksus olla tõepoolest juba selline, et saaks inimesi peale lubada, siis üldised jääolud võivad olla valdavalt veel kehvad ja jääle minejale eluohtlikud. Sellisel juhul hoiame üldise ohutuse huvides üleriigiliselt veel kõigil siseveekogudel  jääle mineku keeldu peal. Kalameestel on sellest vahel raske aru saada, aga nii on. Nõrgal jääl olevad täiskasvanud annavad halba eeskuju ka lastele, kes ei suuda läbi jää kukkudes end päästa. Et jääle minek lubatud oleks, peab Päästeameti peadirektor üleriigilise keelu tühistama. See ei pruugi aga automaatselt tähendada, et igale veekogule tohib minna – edasised piirangud võib kehtestada kohalik päästekeskuse juht. Täna on võimalik ka selline olukord, et piirkonna järvedele tohib minna, aga jõgedele mitte. Lisaks saab vajadusel mõne veekogu kinni panna ka osaliselt, näiteks on olnud aastaid, kus Emajõe jääle minek on Tartu linna piires keelatud. Inimesed ei viitsi ringiga üle silla minna, vaid tahavad otse üle jõe lõigata ja kukuvadki läbi jää. Oleme paigaldanud Emajõe äärde ka hoiatussilte, aga paraku pole need mõjunud – ikka minnakse üle jõe otse hoiatussildi kõrvalt ja on olnud ka uppumisjuhtumeid.“

Keeld kehtib kõigile

Mikko Virkkala, Päästeameti veeohutuse ekspert: „Hetkel kehtib jäälemineku keeld, soojad ja külmad ilmad vahelduvad, püsiv ja tugev jääkate ei taha tekkida. Aga ega kalamees sellest aru saa – kala on ikka kallim kui elu! Vägisi kiputakse noorele jääle, aga kuna jää ei kanna sugugi kõikjal samamoodi, on õnnetused kerged juhtuma.

Päästeamet paneb kõigile kalameestele südametunnistusele, et ärge minge jääle enne, kui see on lubatud. Kui laekub info jääl olevate kalameeste kohta, tuleb meil need inimesed päästemeeskondade abiga jäält ära tuua, aga see on lisaks ressursi kulule ka päästemeeskonna kinnihoidmine – vajadusel pole samal ajal võimalik reageerida mõnele teisele sündmusele. On olnud ka juhuseid, kus inimesed hakkavad päästjatele vastu ega soovi vabatahtlikult jäält lahkuda. Päästjad püüavad olla sellistel juhtudel heatahtlikud ja inimesi esmalt veenda, aga kui see ei aita ja keegi peaks osutama ka füüsilist vastupanu, arenevad sündmused edasi juba teiste reeglite järgi. Sellist võimalust, et keegi jäälemineku keelu ajal ohtlikule jääle jäetakse, ei ole. Seda, kas, kus ja millal inimesi jääle lubada, keegi ainuisikuliselt ei otsusta. Need otsused langetatakse erinevatest paikadest laekunud päästemeeskondade jäämõõtmistulemuste põhjal ja kollektiivselt. Otsused vaadatakse sõltuvalt ilmaoludest üle 1–4 päeva tagant.“

Upuvad pigem kasukates taadid

Ivo Kask Keskkonnaameti järelvalve arendusbüroost:  „Võrtsjärv ei ole talvisel ajal harrastuskalastajate seas väga populaarne püügikoht ja tänu sellele ei ole siin harrastajatega ka eriti õnnetusi juhtunud. Kutselised kalurid õnneks väga tihti hätta ei sattu. Kutselised kalurid on aegajalt küll läbi jää vajunud, aga nad on sellisteks olukordadeks paremini valmistunud. Täna kasutatakse kutseliste kalurite poolt juba päris hulga jääl liikumiseks hydrokoptereid ehk aerosaane, mis teeb küll nõrgal jääl liikumise ohutuks aga püügikohas püügivahenditega toimetamisel on ikkagi mugavam liikuda jääl jalgsi. Kutselised kalurid küll on teadlikud jääle mineku keelust aga kuna hydrokopteriga sõidetakse kaldast mõne kilomeetri kaugusele, siis ollakse kindlad, et keegi nende jalgsi jääl viibimisest keegi teada ei saa. Enamik kutselisi kalureid kasutab ka ujuvkombinesoone ja päästeveste – kui vajuvad läbi jää, siis ronivad jälle välja. Kuigi alguses on ehmatus suur, siis hiljem ainult naeravad selle peale. Ega nendest õnnelikest õnnetustest koheselt teada anda ei taheta, sest kardetakse täiendavaid piiranguid aga hiljem ikka aegajalt erinevatest olukordadest ollakse nõus vabamas õhkkonnas sellest rääkima. Statistika andmeil upuvad pigem viltides ja kasukates taadid, samuti juhtuvad õnnetused sagedamini laste ja eakatega ning purjus inimestega, sh harrastuskalastajatega.

Viimasel ajal on esimese jääga esinenud ka sellist trendi, et kalastajad, teades, et ka Keskkonnaameti inspektorid ei tohi jääle mineku keelu ajal veekogudel liikuda, otsivad välja varjulisemad kohad ning panevad seal püügile lubatust rohkem püügivahendeid. Nüüd on inspektoritel sarnaselt päästemeeskondadega olemas vastav turvavarustus ja väljaõpe, nii et selle peale enam loota ei tasu. Röövpüüdjad saadakse kätte ka nõrgalt jäält.“

Päästevõimekusel on piirid

Urmas Saarepuu, Lõuna Päästekeskuse päästebüroo veepääste spetsialist: „Kui plaanitakse minna ebakindlale ja ohtlikule jääle, tuleb meelde jätta, et päästevõimekusel on piirid. Nimelt on päästemeeskonnal võimalik minna nii kaugele jääle, kui pikk on nende turvanöör. Täna on päästemeeskonna turvanööri standardiks 300 m. Kui väljakutse nõuab kaugemale kui 300 m peale minekut, luuakse vahepeal n-ö ankrupunkt ning kasutatakse järgmist 300 m pikkust nööri. See aga tähendab, et kohal peab olema mitu meeskonda.

Lisaks on oluline ka ajakriteerium – näiteks Võrtsjärvele jõudmiseks kulub päästjatel alates teate saamisest vähemalt pool tundi, aga nii kaua inimene külmas vees vastu ei pea. Analoogne ajakriteerium kehtib ka kõigil teistel veekogudel. Elupäästmisest siis enam rääkida ei saa, pigem tuleb siis alustada otsingutega.

Isegi juhul, kui jääle minek on Päästeameti poolt lubatud, tuleb kalastajatel (ja ka teistel jääle minejatel, nt uisutajatel) ikkagi silmad lahti ja kaine mõistus ligi hoida, sest peaaegu alati leidub veekogul mõni pragu, allikakoht või kraaviots, kus jää ei kanna. Selle eest, kui keegi peaks ikkagi läbi jää kukkuma, Päästeamet vastutust ei võta.“

Enda aitamiseks saab jääle mineja ise palju ära teha

Toomas Tuule, Päästeameti Mustla päästekomando meeskonnavanem: „Jääle minnes tuleb kindlasti kodustele teada anda, kuhu ja kui kauaks minnakse. Kui tunne on ebakindel või on alust arvata, et jääolud ei pruugi olla üle terve veekogu turvalised, tuleks panna selga ujuvkombe (vajadusel ka pääste- või ohutusvest) ja kaela jäänaasklid ning minna jääpüügile koos kogenud sõbraga. Lisaks tuleks kaasa võtta ka elementaarne turvavarustus – vile, veekindlasse kotti pakitud kuivad vahetusriided, 20 m pikkune nöör, veekindlalt pakitud ja laetud akuga mobiiltelefon, paarimeetrine kaigas ning jää kompimiseks tuur.

Kindlasti tuleks juba enne kalaretkele minekut hankida võimalikult palju informatsiooni selle veekogu jääolude kohta, kuhu planeeritakse kalale minna. Seda saab nii internetist (nt Ilm+ äpist) kui teiste kogenud kalastajate käest.

Esimese jää ajal ei tohiks mingil juhul tundmatut veekogu avastama minna üksi, vaid ikka koos kaaslasega. Jää peal kõndides ei ole mõistlik kanda kummikuid, sest need lähevad läbi jää vajudes vett täis ja siis on raske jääle tagasi ronida. Tundmatul jääl tuleks liikuda rahulikult, tuuraga enda ees jääd kompides ja silmad lahti hoides. Paha ei tee ka see, kui juba kalale minnes käiakse mõttes läbi n-ö must stsenaarium – et kui ma läbi jää peaksin vajuma, mida ja mis järjekorras ma siis teen.“