Joonas Kiisler: 7. koht DN maailmameistrivõistlustelt USA-s

Fotod: Joonas Kiisleri kogust

Hiiumaa purjetaja Joonas Kiisler esindas ainsa eestlasena Eestit Ameerikas peetud DN jääpurjetamise maailmameistrivõistlustel, kus ta saavutas enam kui saja osalejaga konkurentsis kõrge 7. koha. 2.–8. veebruaril toimunud DN klassi maailma- ja Põhja-Ameerika meistrivõistlustel osalenud Kiisler on tunnustatud kui Eesti 2024. aasta parim jääpurjetaja. Möödunud hooajal saavutas ta DN Euroopa meistrivõistlustel 4. ning maailmameistrivõistlustel 3. koha. Kodustel võistlustel võitis ta DN Eesti Karikasarja ning lõpetas hooaja edetabelis teisel kohal.

Kuidas kujunes otsus osaleda DN maailmameistrivõistlustel USA-s?

Kuna Euroopa meistrivõistlused kattusid koolivaheajaga ning perega olid nendeks kuupäevadeks juba plaanid tehtud, hakkas suvel peas küpsema idee osaleda USA-s maailmameistrivõistlustel. Esialgu oli see pigem unistus, kuid sügise saabudes ja toetajate abiga muutus see järjest reaalsemaks.

Millised olid sinu ootused ja eesmärgid enne võistlust?

Viimased aastad jääpurjetamises on näidanud, et mu varustus on tasemel ning olen suuteline heade kohtade nimel konkureerima. Igal sportlasel on ootused ja eesmärgid, ka sellised, mida valjult välja ei öelda. Minu sihiks oli purjetada võimalikult lähedale maailma tippudele.

Kuidas nägi välja sinu ettevalmistus enne MM-i? Kas tegid eraldi treeninguid või muudatusi varustuses?

Sügisel veetsin nädalaid Vaiko Vooremaa (kes on nii paadiehitaja kui ka minu treener) töökojas, kus ehitasime uut kelku. Enne varustuse ärasaatmist olin valmis ka koduseks hooajaks. Kahjuks ei pakkunud Eesti talv enne MM-i meile sobivat jäävälja, mistõttu toimusid esimesed treeningud USA-s, vahetult enne võistluste algust. Kui kodus harjutame peamiselt koos Argo Vooremaaga, siis Ameerikas sain treenida 2024. aasta maailmameistri Michał Burczyṅskiga.

Kuidas mõjutasid logistika ja reisimine sinu füüsilist ja vaimset valmisolekut?

Varustus saadeti teele novembri lõpus ning eeldasin selle kohalejõudmist nädalaid enne võistluste algust. Kuid kohale jõudes selgus, et varustus polnud veel saabunud. Reisimine ise polnud väsitav, kuid varustuse otsimine ja logistika korraldamine USA-s tekitas parajalt stressi. Ilma nende sekeldusteta oleks vaimne valmisolek kindlasti parem olnud, kuid kõike ei suuda me ise kontrollida – tuleb teha parim sellest, mis parasjagu olemas on.

Millised olid jää- ja ilmaolud USA-s võistluste ajal? Kas need erinesid oluliselt Eesti tingimustest?

Ilmaolud olid väga soodsad – ebatavaliselt lumevaene periood tähendas, et võistluste toimumispaigas, Winnebago järvel, oli 45 cm paksune tugev jää. Niivõrd paksul jääl olin viimati purjetanud lapsepõlves Hiiumaal. Võistluste ajal oli jää puhas ning valdavalt puhus mõõdukas tuul – võiks öelda, et tingimused olid ideaalsed.

Kuidas hindad oma starte ja taktikat erinevates sõitudes?

Startidega jäin rahule, välja arvatud üks, kus esimesel tõukel libastusin ja jäin kohe grupi taha segatud tuulde. Kuid õigete otsustega ja hea trimmiga õnnestus mul see sõit lõpetada teisena. Kuna jää oli hea ja libisemine kiire, olid sõidud taktikaliselt lihtsamad. DN klassi start toimub kahes suunas, sõites esimese krüssu nii paremale kui ka vasakule. Sageli on rajal erinev tuule tugevus ja nurk, mis muudab kaotuse tagasi tegemise keeruliseks. Pautimine ja halssimine täpselt märgi peale ning tuulepöörde mõistmine osutusid kõige määravamaks.

Millised olid suurimad väljakutsed, millega pidid võistluse jooksul silmitsi seisma?

Suurim väljakutse oli MM-i esimene sõit. Minu start toimus vasakule poole, kus oli teada, et tuult napib. Koos teistega otsustasime teha esimesel võimalusel paudi ja liikuda paremasse nurka, kuid mul ei õnnestunud korralikku kiirust saavutada ning tulemus jäi tagasihoidlikuks.

Kuidas hindad konkurentsi taset MM-il, võrreldes Euroopa tippvõistlustega?

Nagu tulemused näitavad, on Euroopas tugevamaid jääpurjetajaid rohkem. Kümne parima sekka mahtus vaid kaks USA sõitjat. MM-i tase oli siiski äärmiselt kõrge, eriti arvestades, et kuldgruppi mahtumiseks tuli kas kvalifikatsioonist läbi murda või omada edetabelis väga kõrget kohta.

Mis on sinu suurimad õppetunnid sellelt võistluselt?

Peale MM-i algasid Põhja-Ameerika meistrivõistlused, kuid kahjuks tegin prooviringil avarii ega saanud enam võistelda. See oli valus õppetund varustuse planeerimise osas. Piiratud eelarve tõttu sain kaasa võtta vaid ühe täieliku komplekti, kuid tipptasemel võisteldes peab teatud varuosi kindlasti duubeldama.

Millised on sinu järgmised võistlusplaanid nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt?

Järgmisena keskendun kodustele võistlustele. Eesti karikasarja etapid ja Eesti meistrivõistlused on veel ees. Esimene karikasarja etapp toimus juba nädal peale kojujõudmist ning vaiksetes tuultes õnnestus pidada viiest planeeritud sõidust viis.

Mida soovitaksid Eesti noortele jääpurjetajatele, kes soovivad DN klassis tipptasemel võistelda?

Järjepidevus ja pühendumus on võtmetähtsusega. Oma varustust tuleb tunda ja sellega oskuslikult ringi käia. Hea treeningupartner aitab arengule palju kaasa. Kogenud purjetajatega suhtlemine ja nende kogemustest õppimine on samuti hindamatu.