Ray Foili testisõidu päev

Fotod: Gert Kelu

Ray Foili meeskond korraldas kevadel Iglupargis foilimise hooaja avamissõidu, kuhu ka mind oli kutsutud proovima, mis asjaga tegemist on.

Eelmises numbris kirjutasime, millega tegu, kuid lihtsalt lahti seletatult on tegemist täispuhutava SUP-lauaga, millele on külge pandud kiil koos mootoriga. Ja see Ray Foil on meie noorte eestlaste poolt tehtud ja arendatud. Sõitmine, surfamine või siis foilimine peaks ideaalis toimuma kiilu peal ja SUP-laud õhus, millega ma seekord hakkama ei saanud, sest selle jaoks on vaja ikka korralikult harjutada, et tasakaal kätte saada.

Egas’ midagi, võtsin siis härjal sarvist ja läksin Igluparki, kus Andres Nöps, ettevõtte tegevjuht, parasjagu lühkarite väel demosõitu tegi. Noo ilm ei olnud just kõige soojem, mingi 10 kraadi ja vesi 5–8. Pealtnäha suht lihtne nagu ikka, kuid sõit lõppes ujumisega, seega küsisin endale kalipso selga.

Kalipso selga taritud, läksin vaatama, kuidas saatusekaaslane sõitu teeb. Noo enam ei tundud kuidagi lihtne, kui nägin teda käpuli laual ukerdamas ja korduvalt sellelt maha kukkumas. Miks just saatusekaaslane – ka temal oli see esimene kord Ray Foiliga sõita.

Küsisin siis, millega peab arvestama ja kuidas see asi käib. Ega muud soovitust ei olnudki, kui et mine kõigepealt käpuli ja hakka puldist vaikselt päästikut vajutama. Sinna SUP-laua peale minna on juba omajagu tööd, kuidas veel seal püsti seista … ei saa üldse aru. See Ray Foil on umbes pool SUP-lauda kui sedagi, seega võite ise ette kujutada selle stabiilsust vee peal. Sõitsin siis seal vanas allveelaevatehase akvatooriumis paar tiiru ega tundnud endast üldse turvaliselt, kramplikult kinni hoides ja üritades kuidagi seda suunata. Pööramine toimub kuidagi kallutades. Kui julgemaks läksin, ei andnud sealt maha kukkumist kaua oodata. Ega väga kaua ei saanudki proovida, polnud just selle ilma kalipso, puudusid veel kindad, jalatsid ja müts.

Ray Foil oli selle ürituse kenasti korraldanud koostöös Iglupargiga, seega sai vahepeal sauna minna ja kenasti soojas tünnis istuda. Tünnist sai veel parasjagu vaadata, kuidas siis saatusekaaslasel sõit läheb. Oli näha juba julgustükke tegemas, kerge foilimine juba käis, küll käpuli, aga ikkagi. Tekkis juba hasart ja väike lõõpimine, kes siis esimesena püsti foilima saab. Kui jäsemed soojaks saanud, läksin uuele ringile seekord natuke julgemalt. Hakkas juba foilima, nõks seisab selles, et kui noka lendu tõstab, tuleb esiots alla suruda ja leida tasakaal. Ega kaua ei püsi, sest tasakaal tuleb leida ka päästikul ja see pole ka eriti lihtne, kui natuke järele annad, oledki nokkapidi vees ja saad merevett neelata. Käed väsisid üsna ruttu ära, proovisin siis vaikselt püsti ka tõusma hakata, siin juba mängureeglid muutuvad. Tasakaalupunkti leidmine vajab korralikku jõudu ka jalgadest. Proovisin paar tiiru vaikselt vurisedes ja paaril korral lendas Ray Foil ka alt minema, sõna otseses mõttes taeva poole. Ega kaua proovida ei saa, tuleb vahepeal sooja minna. Seekord läks soojendamisega kauem aega, saunas pakuti apelsini ja räägiti kogemustest ning soovitustest. Kolmas kord läksin juba julgemalt peale, enam käpuli vaeva nägema ei hakanud, sõitsin püsti, tegin paar tiiru ja hakkasin päästikut rohkem vajutama. Sama lugu: tuleb rohkem ettepoole ronida, kuid siin on see ära kukkumine palju lihtsamalt tulemas. Lõpuks tekkis tunne, kas mootor jääb minu jaoks lahjaks või on mingi muu probleem – ei taha kuidagi foilima minna.

Egas’ midagi, ei kannata rohkem, külm on ka, võib-olla järgmine kord läheb libedamalt.

Õhtu lõpetuseks tegi Andres ettevõtte esitluse ja tutvustas tulevikuplaane.

Kellel tekkis huvi sellise Ray Foili vastu, siis saab Iglupargis iga nädal seda proovimas ja trennis käia. Kui väga meeldima hakkab, saab ka endale sellise soetada.