Teatepulga vahetus Eesti Jahtklubide Liidus

12. novembril 2024 toimunud Eesti Jahtklubide Liidu liidupäeval valiti järgmiseks neljaks aastaks organisatsiooni juhtima uus juhatus. Uues koosseisus hakkavad Eesti purjetamise edendamise heaks tööle Sven Nuutmann, Alari Akermann, Martin Berkmann, Toomas Tõniste, Tuuli Org, Karl-Hannes Tagu ja Kai Kallas.

Uueks presidendiks valiti Sven Nuutmann, kes võtab teatepulga üle neli eelmist aastat liitu juhtinud Kalev Vapperilt.

Suur tänu kuulub ka kuni novembrini eelmise juhatuse koosseisus oma panuse andnud  Tiit Pruulile, Marti Häälele, Mihkel Kosele ja Andres Valknale. 

Uue juhatuse prioriteediks on Eesti purjetamise viimine rahvusvahelise spordieliidi tippu ning medalivõit 2028. aasta olümpiamängudel Los Angeleses.

Teatepulga vahetamise ajal on sobiv hetk usutleda uut presidenti Sven Nuutmanni.

Oled aastaid purjetamisse panustanud erinevate purjetamisorganisatsioonide juhtimisel – Kalevi Jahtklubi, Jahtklubi Dago ja ka EJLi juhatuses. Kas otsus see vastutusrikas amet vastu võtta tuli loogilise jätkuna?

Tänavuse aasta alguses ma veel tõsimeeli mõtlesin, et ma taandan ennast nii EJLi kui ka Jahtklubi Dago juhtimise juurest, kuid kevadel jõudsin selleni, et võib-olla on see samm astuda liiga vara ja otsustasin vastutust ja kohustusi pigem juurde võtta. Algas see lubadusest panustada 2025. a ORC MMi sponsorite leidmisel ning sealt edasi arenes mõte võtta kogu Eesti purjetamine veel üheks vahetuseks vedada ja sedakorda juhina, mis annab võimaluse valida nii tegevuste tempo kui ka kammertooni, millele rõhku panna. Kuigi Jahtklubi Dago tegevusest mõtlesin ma täielikult taanduda, veensid Hiiumaa head purjetajad ja Dago kaasvõitlejad mind jätkama juhatuse liikmena. Kommodoori ameti pidasin ma vajalikuks üle anda ja Joonas Kiisleriga on see amet väga heades kätes.

Sealt edasi hakkasin ma rääkima jahtklubidega nii mandril kui ka saarte peal ja lootsin välja selgitada, kas minu kandidatuurile on ka vastuseisu, kuid õnneks või kahjuks ma seda ei kohanud ja pigem oldi väga toetavad, mis andis veel jõudu juurde, et võtta Eesti purjetamine koos väga teotahtelise meeskonnaga enda juhtida.

Mul on mõneti soov teostada seda, mida ma tegin Hiiumaal 2018, Eesti Jahtklubide Liidu tasemel. Toona Hiiumaal alustades ütles mulle ka Ain Tähiste, et sinusuguseid on siin küll käinud lubadusega tuua raha ja asju muutma hakata, aga midagi pole juhtunud. Aktiivset tööd alustasime 2019, aga siis saabus meile kahjuks COVID, mis tegi rahastajate leidmise oluliselt raskemaks ning mitmed mulle lubaduse andnud toetajad taandusid rasketele aegadele viidates. Täna on Dagos aga tugev materiaalne pool üle 30 Optimisti, mitme ILCA ja Zoom8 paadi näol olemas, ning ca 30–40 aastat vanad Optimistid, millega võib-olla ma ka ise purjetama õppisin, sai ära antud lillepottideks. Purjetamine ja aktiivsed purjetamistraditsioonid Hiiumaal on taastatud. Nii ma mõtlesingi, et kui see Hiiumaal oli võimalik, siis EJLi tasemel võiks juhtimine olla lihtsam, kuid esimeste nädalate järel võin öelda, et lihtsat ei ole siin midagi ja kõige rohkem vajavad need tegevused aega. Küsimus ei ole selles, kas turul on raha ja toetajaid, vaid selles, et kõige rohkem on puudu ajast. Aga ma panustan iga päev Eestis olles ja küll me neid muudatusi veel näeme.

Mida loed oma senises purjetamisse panustamises ja purjetamises suurimateks kordaminekuteks?

Kindlasti Hiiumaa purjetamistraditsioonide ja tegevuste taastamine koos Dago Jahtklubi meeskonnaga, kes tegid ära põhitöö ja mina sain olla juhtoina rollis. Teiseks on mul hea meel, et Hiiumaale on nüüd ca 5–6 aastat jõudnud ka Eesti Karikavõistluste etapp ning korra on korraldatud ka Purjetamise Eesti meistrivõistlused. Pole kahtlustki, et need on suured saavutused.

Enda sportlike saavutuste pingereas on esikohal kindlasti 2019. a ORC EMi pronks, kuid emotsionaalselt ehk veel suuremat elamust pakkusid endalegi veidi ootamatult võidetud ORC Eesti-Soome MV ehk Baltic Offshore Week  kullad aastatel 2014 ja 2018.

Oma põhitööga seotult oled andnud hindamatult suure panuse purjetamise paremaks kajastamiseks Eesti meedias. Kuidas sa sellele osale oma tegevuses ja koostöös meediakanalitega tagasi vaatad?

Ma arvan et Eesti purjetamise meediasse viimine on olnud kindlasti suur saavutus. Enne viimast nelja aastat ettevõtluses olin pea 30 aastat juhi ametis, millest 15 ja rohkem aastat töötanud meedias. Üsna tõenäoliselt ei oleks purjetamine ei Delfis ega Eesti Meedias ja Postimees Grupis saanud kunagi nii palju kajastust, kui ta tänu minu eestvedamisele sai ja on saanud.

Meedia ajastul loevad lugejate huvid ja purjetamine on veidi spetsiifiline, kuid nende aastate jooksul oleme kindlasti toonud purjetamist rahvale lähemale. Muhu Väina kajastused on olnud ikka nii palju huvitavad, et nendel lugudel on loetavus olnud üsna hea ja ka ERR on sealt alati teinud väga tubli kajastuse. ORC EM 2015 ja MM 2021 kajastus on olnud minu meedias töötamise kogemuse tõttu tõenäoliselt veidi lihtsam  ja seda ka järgmisel aastal taas tulev ORC MM. Koostöö on olnud hea, aga alati saab paremini ja pingutada tuleb veel rohkem.

Eks see nähtavus sõltub eelkõige ikka sportlaste tulemustest, aga ma tõeliselt ootan EJLi juhina, et purjetamist kajastataks spordiuudistes jälle loomulikult läbi tulemuste, mitte et peaksime jõuga ennast pilti suruma.

Eesti avamerepurjetamine on ca 10 aastat olnud maailma tipus – nii MMidelt kui EMidelt on toodud kamaluga medaleid, aga vahel tundub, et meediakanalite jaoks ei ole see justkui enam tõsiseltvõetav tulemus, kui uudise eetrisse saamiseks läheb paar päeva aega, samas kui mõne teise spordiala oluliselt kahvatumate tulemuste tegijatele omistatakse lihtsa moega kangelase staatus.

Eesti Jahtklubide Liit on väga suure arvu erinevate distsipliinide ja paadiklasside liite ja purjespordikoole koondav spordiorganisatsioon. Kuidas näed siin jätkuvat tähelepanu ja koostööd kõigi huve arvestades?

EJLil oleks palju lihtsam, kui igal aktiivsel klassil oleks oma toimiv klassiliit. Täna on hästi toimiv ja kõige aktiivsem klassiliit Optimistidel, kuid tahtmata kellelegi liiga teha – rohkem meil väga aktiivseid ei ole.  Ka Purjelaualiit on olnud oma tegevustes aktiivsem ja hästi toimiv. Ma olen ka varem öelnud, et EJL ei saa olla see Tarkade Klubi, kes arvab ja otsustab teiste eest asju ära, vaid esimene sisend tuleks asjade arutamisel klassiliidust ning me oleme alati maksimaalselt arvestanud selle arvamuse või ettepanekutega. Kui klassiliitu ei ole, siis oleme alati püüdnud arvestada pigem maailmapraktikaga ja teinud otsuseid, mis on Eesti purjetamisele pigem jätkusuutlikud.

Erinevad klubid igal juhul rikastavad liitu ja huvitav on tuua erinevaid paralleele. Näiteks Tallinna Jahtklubi panustab purjetamise arengusse väga aktiivselt, vaatamata sellele, et valdavalt on seal klubis mootorpaadiomanikud, on neil konkurentsitult Eesti kõige suurem purjespordikool. Kalevi Jahtklubil, kes on oma liikmete poolest suurim klubi, ei ole jällegi kõige suurem purjespordikool ja mootorpaate ka pole. Ehk siis üks ei välista teist.

Õnneks tuul on igal pool ühesugune ja kuigi klubide majandamine on veidi erinev, on neil ikka üsna samad rõõmud ja mured. Ise näen ma, et ühiseid laagreid ja kliinikume meil klubide koostöös väga ei tehta. Esimesed pääsukesed on küll juba olemas, aga sarnast koostööd võiks palju rohkem teha.

Oleme ise aktiivsed ja suhtleme kõigiga, kes tahavad meiega rääkida ja kindlasti püüame kõikidele liikmetele selgitada, millega see EJL tegeleb ja miks liit üldse vajalik on.

Millised on uue juhatuse eesmärgid, põhifookus ja tegevuskava?

EJLi fookus on tipp-purjetamine, selle juures on loomulikult oluline koostöö klubide vahel, infovahetus klubidega, treenerite arendamine. Selge on see, et meie ei saa tegeleda kõigega ja klubide rolliks jääb järelkasvu treenimine ja kui nad jõuavad lõpuks olümpiakandidaatide hulka, siis sealt alates tahame EJLina pakkuda nendele kandidaatidele tuge moel, mida senini ei ole EJLis varem tehtud.

Oleme julgenud välja öelda, et uue juhatuse prioriteediks on Eesti purjetamise viimine rahvusvahelise spordieliidi tippu ning medalivõit Los Angelese 2028. aasta olümpiamängudel. Eesti purjetamine väärib kohta Eesti ja maailma spordieliidis ja meie eesmärk on tagada sportlastele kõrgel tasemel ettevalmistus ning tuua juurde eratoetajaid, et suurendada arenguvõimalusi nii sportlastele kui ka noortele talentidele.

Loodame ka EOK toele, kuid seni kuni meil pole A ja B kategooria sportlasi, on keeruline selle toetusrahaga midagi korda saata. Ka Team Estonia rahastust on kõvasti vähendatud just noorte poolelt ning selge on, et kui tahame kusagile jõuda, peavad sportlaste eest võitlema nii sportlased ise kui ka alaliidud.

Lisaks olümpiaambitsioonidele on mul selles ametis ka muid suuri eesmärke. See on unistus, et Tallinna lahe ääres olevad klubid suudaks ühel päeval nädalas teha ühiseid treeninguid. Kõik on kinni inimestes ja ma usun, et see on võimalik ja lapsed saaksid korralikke suure fliidi starte ja koos purjetamist harjutada rohkem kui vaid võistlustel.

Oleme oma tegevusi väga aktiivselt alustanud ja seda võin ma küll lubada, et aktiivsust suudan ma säilitada.

Minu enda praegune tegevus näeb välja paraja rööprähklemisena, juhtides aktsionärina ja juhatuse esimehena ise 250 töötajaga seitsmes riigis tegutsevat ettevõtet. Kuid EJLi tegevustest rääkides kohtun järjest kõikide liidu liikmetega, et aru saada nende tegevustest. Paralleelselt käib töö ja arutelu OM 2028 kandidaatidega – neid on täna kolm-neli. Nende vajaduste selgitamine ja samal ajal ka toetajate leidmine.

Sellest soovist, mis sai välja öeldud, et olümpiapurjetamise projektil võiks olla aastas vähemalt 200000 eurot raha, mida EJL suudaks anda, ei ole me taganenud.  Kas see aga 2025 õnnestub meil kogusummas saavutada, ei tea veel, kuid oleme päris palju eeltööd teinud, et see meil suures piires võiks õnnestuda. Meil on tihe koostöö nii sportlaste kui ka sportlaste vanematega.

Lisaks suhtleme ka klubidega küsimaks arvamust organisatsiooni nimemuutuse osas, et muuta see  Eesti Purjetamise Liiduks, mis on sisuliselt on õigem ja ka vähem segadust tekitav. Sest tegelikult ei koordineeri me ainult Eesti jahtklubisid, vaid Eesti purjetamist. Ka inglise keeles kõlaks  paremini Estonian Sailing Federation.

Keda oled kaasanud juhatusse ja milliseid nende tugevusi ja kogemusi silmas pidades?

Eesti purjetamisel on väga vedanud, et selline entusiastlik kamp on kokku saanud.

Alari Akermann – Eesti Jääpurjetamise Liidu president ja ühe suure Eesti klubi, Pärnu JK esindaja esindab väga olulist jääpurjetamise valdkonda;

Karl-Hannes Tagu – Eesti üks avamerepurjetamise tippe ja tema kogemus selles valdkonnas on hindamatu;

Tuuli  Org – laste ja noorte purjetamise kogemuse ja fookusega;

Toomas Tõniste – tipp-purjetaja kogemuse ja fookusega ning jätkab ka saavutusspordi komisjoni esimehena;

Kai Kallas – fookus meedial, EJLi viimase paari aasta meediakajastus ja lisaks sponsorsuhete valdkonna pakettide kokkupanek, et kokku viia sportlane, toetaja ja meedia;

Martin Berkmann – Eesti Purjelaualiidu esindaja ja väga tugeva võistlusametniku kogemusega, kes võttis üle ka treenerite komisjoni juhtimise jätkates Marti Hääle poolt alustatud ja Madis Ausmani jätkatud tööd.

Eelmise juhatuse ajal panustati palju just regioonidele, et tuua kõrgetasemelised purjetamisvõistlused Eesti eri paikadesse. Kas see suund täitis oma eesmärgi ja kuidas näed selle jätkumist?

Dago Jahtklubi silmas pidades tundus loogiline jätk selline regatt ka Hiiumaale tuua. Tuleb tunnistada, et suurema konkurentsi tekkimisega on klubid ka pingutanud palju rohkem ja on ka auasi seda võistlust korraldada. Avamerepurjetamist ei ole õnnestunud liiga palju üle Eesti laiali viia ja pigem oleme Tallinna ja Pärnu kesksed, aga küll tulevad suuremad võistlused ükskord ka mujale, aga igal juhul on see olnud positiivne areng.

Mille üle saab Eesti purjetamises ja kogukonnas rõõmu ja uhkust tunda?

Ma ise pole juba kolm aastat võistluspurjetaja olnud ega pole ka noorte võistlustel palju käinud, kuid meie usaldusväärsed spetsialistid ütlevad, et nii head seisu pole meil noorte purjetamises kunagi olnud kui meil on täna Optimistide tasemel. 

Meil on 400 Optimisti-last ja -noort ja seal on meil maailma mõistes väga tublid tegijad. Ka vaheklassides on head tegijad peale tulemas ja meil võib olla väga tugev konkurents 2028. a OMile mitte lihtsalt pääsemiseks, aga ka tulemuse tegemiseks.

Eesti purjetamine on jätkusuutlikkuse mõttes väga heas seisus. Oluline on, et me ei kaotaks neid noori teistele spordialadele ja suudaks neid tippe aidata nende unistuseni.

Lisaks jätkab meie rõõmuks ka Ingird Puusta ja Karl-Martin Rammo jätkamist ei saa välistada. Konkurents on igal juhul edasiviiv jõud ja iQFoili peal on meil veel tublisid tegijaid, kes lisaks OMile pääsemisele ka tulemust suudaks teha. Emma Viktoria Millend jäi ka sel aastal väga napilt Ingrid Puustale alla ja nende mõlema tugevuse taga on väga hea treener Matthew Rickard.

Kurvastama paneb see, et maailmatasemele viivaid treenereid meil täna teistes klassides ei ole ja toetudes selle valdkonna erinevatele spetsialistidele, peame siinkohal vaatama väljapoole.

Heameel on selle üle, et Tallinna Jahtklubi on endale võtnud väga olulise rolli kahemehepaatide fliidi hoidmises, kaasates enda juurde treenima ja purjetama ka teiste klubide purjetajaid. Uku Kuuse Purjespordikool on enda missiooniks jällegi võtnud 470 klassi purjetamise, mis maailmavaates on endiselt väga kõrge konkurentsiga paadiklass ja treenerite sõnul on tegemist klassikalise taktikalise purjetamisega. Kuigi noorte jaoks võib see tunduda liiga klassikaline purjetamine, on ta ka väga hea ettevalmistus avamerepurjetamises jätkamiseks.

Millistest tegevustest või nende korraldamisest tunned Eesti purjetamises puudu olevat?

Kui raha kõrvale jätta, siis see treenerite teema ongi murettekitav – põud on kõikidel purjespordikoolidel ja tipptasemel treeneritest on puudu.

Oled ise olnud lapsest peale purjetaja ja ka aktiivne ning edukas avamerepurjetaja. Kas sa võistlemisest puudust ei tunne?

Vahel ikka tunnen. Aga olen oma vaba aja kõik ära sisustanud ja usun, et ma olen Eesti purjetamisele kasulikum selles tegevuses, mida ma tegema hakkasin ja teen. 

Mulle endiselt meeldib purjetada ja nii praegu kui edaspidi panustan rohkem kruiisimisse ja matkapurjetamisse. Paljud mootorpaadimehed ei ole hakanud purjetama seepärast, et neile tundub see liiga keeruline ja eks on küsimus ka ellusuhtumises – osa tahab kiiresti saada punktist A punkti B ja teised naudivad merel olemist. Ja kindlasti on ka selliseid mootorpaadimehi, kes ka naudivad merel olemist, aga pole veel ette võtnud teekonda purjepaadini.

Olles olnud nii kaatri kui ka jahi omanik, on jahid siiski poole soodsamad ja kulgemisel on oma lõbu. Ja jahil on ikkagi all ka kiil, mis hoiab ära selle üsna hirmsa lainetel hüppamise kaatriga. Purjejahiga saad sa praktiliselt igast Eesti otsast ära tulla iga ilmaga – võtad purjesid vähemaks ja tuled.

Mis on 2025. a olulisemad tegevused ning sündmused, mida ootad?

Kindlasti on iga noorte ja laste võistlus mulle oluline, et oma silmaga näha ja aru saada, kes mida ja kuidas teeb.

Suurtest sündmustest on meil Tallinnas Kalevi Jahtklubis tulemas ORC avamerepurjetamise MM ja Kakumäel Tallinna Jahtklubi korraldatavad Põhjamaade noorte purjetamise meistrivõistlused, kus osalevad klassid Optimist, Zoom8, ILCA 4, ILCA 6, RS Feva ja 29er.

Lisaks algab meil taas Star Sailors League kvalifikatsioonivoor, kus Eesti meeskonda asub kaptenina juhtima Karl-Hannes Tagu, et viia Eesti meeskond SSL Gold Cup’i finaali aastal 2026.

Usk on suur, et suudame leida meie olümpialootustele toetuse, treeneri ja muu toetava baasi, et hakata nende põhja laduma ja sillutama teed unistuste täitumise poole.