TIIT NÕU – MEES, KELLELE MERESÕIT SOBIS

NÕU, Tiit (6. VI 1944 Tallinn), purjetaja ja jääpurjetaja, Ülo N. vend. Lõpetas 1963 Tallinna 18. keskkooli ja 1968 Tallinna Merekooli. Hakkas purjetamist harrastama ja jääpurjetamist 1958 Kalevi Jahtklubis Olev Roosma, Ernst Kuzmanovi ja Kalju Toomara juhendamisel. Võitis NLiidu jääpurjetamismeistrivõistlustel 1964–80 12 m² ja 8 m² vabaklassis 6 medalit: 2 hõbedat ja 4 pronksi; tulnud 1966 ja 1967 12 m² vabaklassis Eesti meistriks. 1975–83 5-kordne Eesti meister avamerepurjetamises. Tulnud aastatel 1966, 1968 ja 1980 võitjaks Balti mere karikavõistlustel. Osalenud 1982 koos kaugsõidukapten Ants Lohuga Eesti avamerepurjetamise ajaloos esimese jahtkaptenina Eesti Merelaevanduse jahil Linda Cutty Sark’i regatil, hiljem olnud samal regatil Tormilinnu kaptenina aastatel 1984–1991. Meistersportlane jääpurjetamises ja purjetamises (1964) ning suurmeister avamerepurjetamises (1982). Töötanud 1968–95 tüürimehena, vanemtüürimehena ja kaptenina Väinamere parvlaevadel, hiljem kaugsõidukaptenina Eesti ja välislaevadel. Kuulunud Purjespordiföderatsiooni presiidiumi ja olnud avamerepurjetamiskomisjoni aseesimees. Olnud 2009–2014 Paldiski Põhjasadama sadamakapten ja Mereklubi Rogerwiek juhatuse liige. Avaldanud purjesporditeemalisi kirjutisi ajakirjades Horisont ja Eesti Meremees.

Elasin Tallinnas tollase nimega Nikonovi, praegusel Soo tänaval. Esimest korda tulin Piritale Kalevi Jahtklubisse koos Valmi Velloga. Õppisime temaga ühes klassis. Olin tollal 5. klassi minemas. Oli suve lõpp, läksime esmakordselt Tallinna lahele Draakonklassi jahiga Viire. Peale Vello ja minu oli kaasas veel üks klassivend Ants Allikmaa. Mulle hakkas see asi kohe meeldima. Draakoniga sai hiljem ka võisteldud. Olin paadis koos kahe naisega. Mina olin üheks soodimeheks. Roolimees oli igavesti käre, sain talt ikka kõvasti võtta.

Esimeseks treeneriks oli mulle Olev Roosma. Olin Kalevi Jahtklubi noortesektsiooni liige. Natuke seilasin Kiisaga, aga siis läksin juba Finni peale. Olin pisut vanem ja teistest suurem, nii mind Finni peale pandigi. Sain endale ühe Aleksander Tšutšelovi vana helerohelise Finni. Päris hea paat oli. Konkurendiks olid mul tollal Valdur Kose ja Heina-poiss. 1960 oli Tallinnas rahvusvaheline Balti regatt, millest esmakordselt võtsid osa ka ameeriklased. Kohal oli 5,5R klassi olümpiavõitja Britton Chance USA-st. Tal oli kaasas ka tütar, kes purjetas Tallinnas Finnil ja oli mulle kõvaks konkurendiks. Praktiseerisin vana Chance’i ja tema tütrega inglise keelt. Läksin tookord kõva tuulega ka ümber ja triivisin koos paadiga Aegna alla. Olin üsna hädas, ei saanud paati püsti ja kui püsti sain, läksin uuesti ümber. Lõpuks tuli klubi kaater Pikker mulle appi. Ma olin nii külmanud, et vaevalt jaksasin kaatrisse ronida.

Läksin Merekooli õppima. Mind ei tahetud sinna vastu võtta, sest ema õde, minu tädi elas Lääne-Saksamaal Königsbergis juba alates sõja ajast aastast 1942. Algul proovisin sisse saada Karu kooli, andsin ankeedi ära ja sain eitava vastuse. Siis proovisin Pärnu Merekooli astuda ja ka sinna mind ei võetud. Töötasin tollal Sulev Roosma juures vesiehituskolonnis. Olin talle kaatrijuhiks. Süvendasime Merekooli basseini Pirita jõel. Merekooli ülem kapten Anossov, kes pärast oli ka Merelaevanduse ülemaks, tahtis sõita Miiduranda. Sulev tutvustas siis mind Anossovile ja ütles talle, et kaatrijuhiks on meil meistersportlane jääpurjetamises Tiit Nõu. Anossov arvas siis, et selline mees peab Merekoolis olema. Möödus mõni päev ja mul palutigi Merekooli tulla. Kuna see kursus, kuhu ma sattusin, oli just läinud õppelaevale Vega praktikale, siis sattusin ka mina sinna. Nii et nädal pärast saatuslikku kaatrisõitu, paberite vormistamist ja matemaatika eksamit olin ma juba Vega peal. Oli ka variant, et lähen Merekooli poistega purjetama jahil Arktika, aga Vega tundus mulle põnevam ja nii ma sinna läksingi. Vega oli tollal Loksal remondis ja oli veetud slipi peale. Ballast oli laevast välja võetud. Ballastiks olid malmist klotsid nagu tänavakivid. Kõva töö oli seda ballasti käsitsi Vegale tagasi laadida.

Jääpurjetamisega puutusin kokku üsna varakult, 1958. Eestvedaja oli Olev Roosma. Koos minuga alustasid Harku järvel jääpurjetamisega tulevane DN-klassi maailmameister Ain Vilde ja Enn Normak ning paljud hilisemad tuntud jääpurjetajad. Tallinna lahele piirivalve meid meeleldi ei lubanud. Tookord olid traadid jääle veetud ja kuuseokstega tähistatud, üle nende ei tohtinud minna. Vahel ikka juhtus, et sõitsid traadi katki. Ükskord läksime lahele jää paksust mõõtma. Mina, Vello Valm ja keegi veel. Meid võttis piirivalve kinni ja viidi kordonisse, et selgeks teha, mida me seal jää peal tegime. Meid pandi seniks pokri, kuni piirivalvekordoni komandör saunast tagasi jõudis, ja paraku ta jõudis alles järgmisel hommikul. Meil oli mingi raudlatt kaasas, millega jäässe auku raiuda. See tundus piirivalvuritele kahtlane olevat ja meilt küsiti, mida me sellega teha tahtsime. Olime öö otsa kartsas. Kodudes kõik pabistasid, sest tookord ju mobiiltelefone polnud ja tavalise telefoniga ei lubatud meil helistada.

Harku järvel alustasin jääpurjetamist Monotüüp XV klassi jääpurjekaga, mis oli Olev Roosma oma. Edasi sain proovida vanemaid 12-ruutmeetriseid, 20-ruutmeetriseid ja ka Monotüüp XV kelke. Olin Eesti meistrivõistlustel Ollil soodis. Oll tuli Eesti meistrivõistlustel medalile ja mul on see medal siiamaani kodus alles. Roolimehena tegin esimesed võistlused kelguga, mil oli nimeks Vurr. Selle kelgu oli ehitanud Rein Kumari, kes oli sellega ka kahel korral NLiidu meistriks tulnud.  Ollile ehitati siis üks uus 12-ruutmeetrise purjega kelk, mille nimeks ta pani Sampo. Mäletan, et see kelk oli punast värvi, natuke laiema talla ja pikema kerega kui tavaliselt. Selle konstrueeris Ulrich Tänava ja see ehitati valmis klubi väikeses töökojas. Girsi Volli sõitis siis juba jäiga purjega kelguga. Ulrich Tänava oli konstrueerinud ja ehitanud ka ühe jäiga purjega 12-ruutmeetrise aeroka. Mast oli puust ja oli tiiva sees. Ulrich ütles mulle, et ta oli sellega ainult ühel korral julgenud jääle minna. Talle tundus see liiga riskantsena. Mulle ta seda kelku ei keelanud. Soovitas üksnes enne rajale minekut elu ära kindlustada. Käisin seda kelku proovimas. Mast paindus meeletult ja tiib oli tugeva surve all ning vist korra isegi murdus. Panin siis tiivale vandid peale. Tegin üles risti mastiga saalingud. Sain kelgu jooksma, tegin trenni ja 1964 võitsin Tallinnas peetud liidukatel selle kelguga 3. koha ja täitsin meistersportlase normatiivi. Pärastpoole sõitsin veel üsna mitme Girsi Volli ehitatud kelguga.

Teine kõva aeroka mees lätlane Jevgeni Kanski sõitis mul ühel korral Girsi Volli ehitatud kelgu pooleks. Kanski kelk läks minu ees ülemisest märgist alla vallates stopperisse ja mina olin kohe tema kannul ning nii me kokku põrkasime. Minu kelgul lõikas ilmselt tema ristpinguti ahtrist meetrise jupi keret maha. Oleks natuke rohkem kokpiti poole sattunud, me siin seda juttu praegu ei ajaks. Roolitald lendas minu selja tagant kelgust läbi. Kiirused olid suured. Minu kelgul oli lennuki spidomeeter peal ja see näitas allatuules purjetades 140–150 km/h. Kiirusrekordeid sai tookord püstitada ainult Liidu meistrivõistluste viimasel päeval. Tänaseni ongi kehtiv Vladimir Girsi püstitatud rekord, mis oli pisut üle 122 km/h. Oleks tuul tugevam olnud, oleks see rekord võinud ka 150 km/h olla. Mõõdeti minu mäletamist mööda vist 500 m lõigul saavutatud keskmist kiirust. See oli vist Ülemiste järvel, aga proovitud sai ka Leningradis Strelnas, kus korduvalt võistlesime. Aerosid oli tookord paarikümne ümber. Kahjuks 12 m klass püsima ei jäänud. Kui ta üleliidulistel võistlustel enam kavas ei olnud, hakkas see jääpurjeka klass ka hääbuma.

Suvel jätkasin avamerepurjetamist. Oma esimese Muhu Väina regati purjetasin 1962. aastal Arvo Tarvise meeskonnas jahil Piret. Krista Kilvet, Peep Talvet ja Arvo naine Juta olid ka tookord meeskonnas. Minu mäletamist mööda tulime auhinnalisele kohale. 1964 purjetasin juba Piretil koos Enn Normakuga. Tookord võitsime regatil esikoha. Piret oli Eesti Merelaevanduse jaht. Mina rääkisin laevanduse ülemale Anossovile augu pähe, et meil oleks vaja uut ja paremat jahti. Nii saime endale 1975. aastal Poolas Gdaṅskis ehitatud Taurus tüüpi jahi nimega Virgo. Olev Roosmal oli Taurus nimega Pinta. See jaht võitis Balti mere karikavõistlused 1974. Meie Virgoga võitsime Balti mere karikavõistlused esimest korda 1976. aastal. Tookord seilasime marsruudil Leningrad-Tallinn-Ventspils-Riia. Neli pikka etappi oli. Mäletan, et ühel suvel purjetasime ümber Svenska Björni ja üks vene mees hüppas oma jahilt vette ning tahtis ujuda majaka juurde. Teised vene jahid püüdsid ta aga kinni ja tõmbasid uuesti pardale.

Minul sellist üle piiri mineku mõtet ei siis ega ka hiljem pähe ei tulnud. Vend ja õde oleksid ju siia maha jäänud ja nad oleksid kõvasti kannatanud, kui mina oleks ära hüpanud. Võimalusi ju pakuti, eriti siis, kui Cutty Sarki regatil seilasime. Eesti emigrandid kutsusid Göteborgis meid sinna jääma. Lubati tööd ja leiba. Juba siis, kui me esmakordselt 1984 Tormilinnuga Cutty Sarki regatile läksime, kirjutas Taanis Frederikshavni kohalik ajaleht, et nõukogude jahil Tormilind seilab kümme meest, kes on eestlased ja kõik need kümme paluvad poliitilist varjupaika. Mul oli selle loo pärast Eestisse tagasi jõudes vaja KGB-s selgitusi jagada.

Esmakordselt käisin ma Cutty Sarki regatil 1982. aastal Eesti Merelaevanduse jahiga Linda. Järgmine kord kaks aastat hiljem olime stardis juba Tormilinnuga. See oli 1982. aastal Poolas ehitatud Cetus tüüpi jaht ja pidi algselt minema hoopis Desintegraatorile. Siis aga pandi AU leiutaja Johannes Hint vangi ja kuna jahi eest raha polnud makstud, õnnestus mul asjad ümber rääkida nii, et jaht tuli 1983. aastal Eesti Merelaevandusele. Käisin tookord nii Merelaevanduse ülemaga aga ka Moskvas tegutseva Liidu Purjetamisföderatsiooni juhi Lavroviga rääkimas. Õnnestus neid veenda nii, et jaht otsustati anda Merelaevandusele, kes siis poolakatele arve tasus. Desintegraatori poolt paika pandud kapten Jegorov ei tahtnud algul kuidagi jahti loovutada, lõpuks andis siiski järele. Sama aasta Balti Mere karikavõistlustel purjetades hakkas alus aga lagunema, kaartesse tulid praod ja nii pidime ta 1984 kevadel Poola remonti viima. Jegorov, kes oli karikavõistlustel meie meeskonnas seilanud, tegi vajalikud joonised, mille järgi me jahi ümber ehitasime. Tugevdasime kaari ja tõstsime vantputensid mastile lähemale, varem olid purjed pidevalt vastu vante ja neid ei saanud korralikult trimmida. Ümberehitused said tehtud Poolas Szczecinis, kuhu pidime minema juba 1983. aasta lõpul, aga kuna paberite vormistamine venis ja venis, saime Tallinnast minema alles järgmisel kevadel 8. märtsil, kui Pirita sadamas oli 30 cm paksune jää. Meil õnnestus jaht enne seda Tallinna sadamasse toimetada. Õnneks olid lõunatuuled jää lükanud Soome randa, ega me muidu poleks Tallinnast minema saanudki. Põrutasime raginaga läbi paarisentimeetrise jää, aga õnneks oli jahi kere sedavõrd tugev, et ühtki kriimu talle ei tekkinud. Poolas läks meil remondiga aega kolm kuud, aga saime jahi kenasti korda ja varasemast kiiremaks.

Tollel mälestusväärsel 1964. aastal alustasime regatti väga hästi ja olime Põhjamerel võistlust juhtimas, kui jahi roolileht palleri küljest ära murdus ja jaht juhitamatuks muutus. Meil soovitati triivida Norra rannikule ja sealt koju tagasi minna. Olime aga kangust täis ja otsustasime mitte alla anda. Kinnitasime poltidega spinnakerpoomi külge kapiukse, millele tugevduseks roostevabast terasest kandik ümber sai pandud, panime sellise avariirooli Tormilinnu ahterpeegli küljes olevate astmete külge ja rooli keeramiseks viisime otsad mõlemas poordis olevatele pelidele. Niimoodi seilasime vastutuules üle Põhjamere ja ümber Šotimaa. Eriti keeruline oli läbida Pentland Firthi väina, sest seal on hoovuse kiirus isegi üle 10 sõlme ning juhul, kui me oleksime sinna purjetanud vastu hoovust, oleksime võinud suisa tagurpidi liikuda. Šotimaale Greenockisse saabusime muidugi viimasena, aga meie kuulsus oli pärast sellist seilamist suurem sellest, mille oleksime saanud regatti võites. Õnneks suutsid šotlastest töömehed meile kiirkorras roostevabast terasest uue roolilehe teha. Jüri Toom võttis teistelt Cetus tüüpi jahtidelt mõõdud ja saimegi uue rooli. Järgmisel suvel tuli Cutty Sarki regati patroon prints Philip isiklikult Tormilinnu pardale, et näha jahti ja meeskonda, kes purjetas ilma korraliku roolita ümber Šotimaa. Kinkisin talle tookord veel Salvos valmistatud puidust rahvariides nuku.

Kuna 1986. aastal möödus 30 aastat Cutty Sarki regati algusest, külastas Newcastle’is regatti ka kuninganna Elisabeth II, kelle auks korraldatud vastuvõtul purjelaeval Winston Churchill õnnestus ka mul ainsa jahikaptenina käia. Regattide lõpetamistel jagasid tavaliselt auhindu ikka kuningliku perekonna liikmed, olgu siis Taanis, Rootsis või Norras. Meeldejääv oli ka kohtumine Thor Heyerdahliga Norras tema kodulinnas Larvikis. Pärast intervjuud, mille sa, Kalev, temaga tegid, sõitsin ma ju koos Heyerdahli ja Larviki linnapeaga kaptenite vastuvõtule.

Cutty Sarki regati kõige karmimat ilma saime aga maitsta 1986, kui Rootsist Sandhamnist purjetasime  Taani sadamalinna Rønnesse Bornholmi saarel. Siis küündis tuule tugevus kohati üle 40 m/s. Terve meeskond istus ahtris, kaks eespurje olid spinnakerpoomidega liblikasse pandud ja me kihutasime nii, et jahi vöör sukeldus pidevalt laintesse. Kiirust näitav nool oli näidiku seina vastu surutud, seega ega me ei teagi, kui suure kiirusega me tookord purjetasime. Riia lahel läks selle tormiga mitu jahti põhja. Bornholmile jõudsime pärast 42-tunnist seilamist õhtul kella 6 paiku ja mäletan, Kalev, et see oli sinu sünnipäeval. Võtsime siis väikese sünnipäevapitsi ja otsustasime pisut puhata, et seejärel Rønnega tutvuma minna. Ärkasime järgmisel hommikul. Regati võidukarika andis meile tookord üle Taani prints Henrik.

Terve minu elu on merega seotud olnud. Lugesin ükskord kokku, et olen kaptenina merd sõitnud 14 riigi lipu all. Mitmel laeval olen merd seilanud, seda pole ma kokku lugenudki aga neid oli ikka palju, mitukümmend kindlasti. Nüüd olen maamees, veedan oma päevi Põlva külje all Aarna külas asuvas talus, teen maatööd, aeg-ajalt vaatan vanu pilte ja tuletan meelde igasuguseid vahvaid juhtumisi ja kohtumisi oma mereelust. Tore on olnud, virisemiseks pole põhjust, meresõit ja purjetamine mulle sobis.