Kaliforniast Hawaiile

Tekst ja fotod: Katrin Savomägi ja Urmas Dresen

Kui Kalifornia meremuuseumid olid suuremas osas avastatud ja üle vaadatud, siis tundus igati kohane lennata Los Angelesest Honolulusse, mis näis täiesti käeulatuses olevana. Tegelikult oligi ja ligikaudu viis tundi lendu mõnevõrra väsinud väljanägemisega lennukis ja enamjaolt mornide nägudega meestest lennusaatjatega möödus siiski õnneks üsna ruttu. Lillevanikuid saabujatele kaela ei riputatud, pigem tuli kiirelt tegutseda, et rohkete puhkust veetma sõitvate ameeriklastest turistide vahelt takso leida ja hotelli sõita. Sõit pimedas tundub alati pikem kui päevavalges ning kulus omajagu aega, kuni teede ja majaderägastiku vahelt hakkas paistma filmimaailmast tuntud rannasiluett. Hiljem õhtuti Honolulus jalutades sai tunda omalaadset lahedat õhkkonda, mida tekitavad inimesed, kellel hetkel on meeles ainult puhkus ja uue maailma avastamine. Nagu imeväel toimus ka ümberriietumine Hawaii värvikirevatesse puhkerõivastesse ja naistel tekkisid juustesse lilled. Tulnuna Kaliforniast, mis polnud siiski sel aastaajal veel mitte ülemäära soe, mõjus siinne kliima kohe eriti teretulnult. Hawaii külastamine on tegelikult kogu aeg kuskil ajusopis tiirelnud ja oodanud õiget aega teostumiseks, mis siis 2024. aasta jaanuari algul ka juhtus. Siin on tegemist olnud kindlasti ka kohaliku muusikaga, mille meloodiad on mõjunud kutsuvalt ja loonud omaette kujutluspildid. Seega oli tegemist siiski mingil määral ettekavatsetud hüppega Vaikse ookeani põhjaossa, mille teostumine polnud Kalifornia tuuri alguses küll sugugi selge. Paraku sai ajapuudusel avastatud vaid Oahu saart, kus paikneb saarestiku pealinn Honolulu. Pealinna staatus tuli aastast 1845, linna esialgne nimetus oli aga Kou, mis tähendabvaikset sadamat.

Vaikne ookean – ääretu ja lõputu veteväli, mis ühendab ning samaaegselt ka peidab endas mitmeid kultuure ja rahvaid. Vaatamata tohututele vahemaadele, eriti just eurooplaste poolt vaadatuna, on need üksteisest eraldatud saarestike rahvad läbi sajandite omavahel suhelnud ja neil on oma arusaam sellest ühendavast kultuuriruumist ehk Vaiksest ookeanist. Bernice Pauahi Bishop Museum, ehk lihtsalt Hawaii osariigi loodus- ja kultuuriloo muuseum Honolulus, mis asutatud juba 1889. aastal, rabas oma ekspositsiooni rikkusega sellest tohutust regioonist, mille mitmekesisus ja siiski ka omavaheline sarnasus on meile suhteliselt tundmatu. Charles Reed Bishop sündis 25. jaanuaril 1822. aastal New Yorgis ja jõudis oma rännakutel 1846. aastal Hawaiile, kuhu jäigi pidama. Teenis mitmetel kõrgetel ametikohtadel, jõudis olla ka välisminister ja asutas lõpuks panga, mis First Hawaiian Bank nime all tegutseb siiani. Eelkõige jäi ta aga siia pidama tänu armastusele printsess Bernice Pauahi vastu. Viis aastat peale oma naise surma asutaski ta isikliku varanduse toel printsessi mälestuseks muuseumi, millest on saanud suurima Okeaania kultuuripärandi kollektsiooniga mäluasutus Hawaiil. Charles Bishop jäi muuseumi aktiivseks toetajaks kuni oma surmani 1915. aastal San Franciscos.

Suure tõenäosusega on suhtlus enne 15. sajandit toimunud ka Polüneesia ja Lõuna-Ameerika vahel, mille üheks võimalikuks näiteks on kodukanade ja bataadi levik. Kanaluude, mis leiti Tšiilist 2007. aastal, vanus määrati radiosüsiniku analüüsi kohaselt vahemikku 1304–1424. DNA näitas omakorda, et sarnase algupäraga kodukanad on elanud Samoal ja Tongal. Cooki saartelt leitud bataadi algupärane levikuala on Lõuna-Ameerika. Radiosüsiniku analüüs andis selle ligikaudseks algpäritoluks 11. sajandi ning seetõttu on üheks võimalikuks teooriaks, et polüneeslased on selle oma reisidelt kaasa toonud ja levitanud seejärel üle Okeaania. Polüneeslased ja mikroneeslased suutsid oma ookeaniretkedel päikesele, tähtedele, hoovustele, lainetele, tuultele, pilvede kujule, rändlindudele tuginedes ning seda kõike kombineerides ja meelde jättes seilata tuhandeid miile. Tuntud erineva kujuga pulkadest ja merikarpidest kaardid olid aga pigem enne retke kasutatavateks õppevahenditeks. Tänapäeval on selle oskuse kirjeldamiseks kasutatav väljend – tee leidmine ilma instrumentideta (wayfinding).

Bishopi Muuseumis on arvukalt Vaikse ookeani saarte elanike poolt kasutatud erinevate veesõidukite mudeleid, kui ka päris elusuuruses aluseid. Mudelite valmistamise traditsioon on vana, kuna neid kasutati erinevate rituaalide juures, nendega mängiti ning alates 19. sajandist valmistati ka lihtsalt müügiks. Tegijad olid tavaliselt ikkagi need meistrid, kes tegid ka päriskanuusid. Valik on mitmekesine alates näiteks katamaraani tüüpi korpusega ning kahe mastiga suure avamere wa`a kaulua`stja lõpetades külgujukiga waka siu`ga, mida kasutati noortele meestele suurte sardiinide ehk bonitode püüdmise õpetamiseks. Omaette klassi moodustasid aga pikad kitsad võidusõidukanuud – kioloa`d. Sinna juurde käivad kirjeldused nende valmistamisest laevaehitusmeistrite – kāhuna kālai wa`a poolt ja igal ehitusetapil toimuvatest rituaalidest. Omaette staatuses on ka eri suuruses luust õngekonksud, mida võib tänapäeval näha ka populaarsete kaelaehetena.

Morsa kihvast või siis kašeloti hambast valmistatud konksukujuline ehe kinnitati inimese juustest valmistatud vaniku külge ning neid ülikute kantavaid suhteliselt suuri kaelakeesid kutsuti Lei Niho Palao. Kohaliku aristokraatia tunnusvärvideks olid läbi sajandite punane ja kollane ning nendes toonides sulgedest ja taimedest valmistatud keepe ja kiivreid oli ka Bishopi Muuseumis arvukalt eksponeeritud.

1975. aastal lasti Hawaiil vette kahe korpusega sealsete traditsioonide kohaselt ehitatud avamerepurjekas Hōkūle`a, mis järgmisel aastal seilas edukalt Mikroneesia meresõitja Pius Piailug`i juhatusel ning ilma kaasaegsete navigatsioonivahenditeta Tahitile. Laev purjetab siiani ja on aastate jooksul teinud Vaikse ookeani saartele mitu tuuri peale ning seda ikka traditsioone ja kogemusi silmas pidades. Esimesel James Cooki ümbermaailmareisil laevaga HMS Endeavour 1768–1771 võeti pardale loodusteadlase ja botaaniku Joseph Banksi initsiatiivil polüneesia navigaator Tupaia Tahiti lähedal olevalt Ra`iātea saarelt. See mees kirjeldas oma isa ja vanaisa kogemustele tuginedes üle saja Lääne-Polüneesia saare. Cook polnud aga sugugi väga vaimustunud kohaliku eksperdi geograafilistest teadmistest ja eelistas rohkem oma intuitsiooni. Paraku jättis see intuitsioon kuulsa maadeavastaja maha tema kolmandal visiidil Hawaii saartele, kui ta otsustas laeva Resolution suure paadi havailaste poolt varastamise eest kättemaksuks röövida Kealakekua lahe ääres kohaliku pealiku Kalani`ōpu`u. 14. veebruari hommikul 1779 alanud tormilised sündmused viisid vägivaldse kokkupõrkeni kohalikega, mille käigus tapeti pistodaga James Cook ja lisaks veel neli meremeest. Pistoda oli vaid veidi varem kauplemistehingute käigus brittidelt saadud. Cooki laip jäi randa, aga sai hiljem väidetvalt kohalike poolt siiski pealikule kohased matused, ent enne olevat siiski neli pealikku südame rituaalse pidulikkusega ära söönud.

Hawaii saarte ühendaja ühtse kuningavõimu alla Kamehameha I (1736–1819), kelle kuju on täpselt kuningalossi vastas, maabus 1795. aasta suvel 960 suure sõjakanuuga ja 10 000 mehega Waikiki rannas. Peale ohvriterohkeid lahinguid, kus kasutati traditsiooniliste relvade kõrval ka musketeid ja kahureid, olid järgmiseks aastaks kõik peamised saared ühtse võimu all. Lõplik rahu saabus aga alles 1810. aastal. Kolm aastat enne oma surma, 1816. aastal, andis ta ka audientsi Otto von Kotzebue ümbermaailmareisil osalenutele oma  Kamakahonu`s Kailua-Kona residentsis. Kamehameha I viimane puhkepaik on siiani saladuseks, selleks et peita tema püha mana. Hawaii viimase valitseja aastatel 1891–1893, kuninganna Lili’oukalani kitarri, millega ta väidetavalt komponeeris oma kõige tuntuma ja kuulsama loo „Aloha’ Oe” ( kuninganna enda tõlkes Farewell to thee ), eksponeeritakse Bishopi Muuseumis. Tegelikult oli ta autoriks enam kui 150 loole, aga maailma on vallutanud just see 1878. aastal kirjutatud lugu, kui tulevane kuninganna oli veel printsessi staatuses. Maailmakuulsus sai alguse, kui see kanti esmakordselt ette Royal Hawaiian Band`i poolt 1883. aasta augustis San Franciscos. Waikiki rannast viiekümne meetri kaugusel on hotell Alohilani Resort, mis on rajatud kunagi kuninganna suguvõsale kuulunud maadele ja kus vestibüülis on siiani aukohal Lili`oukalani portree.

Waikiki rannal, kohe kohaliku politseijaoskonna kõrval on mälestusmärk, mis on pühendatud hertsog Paoa Kahanamoku`le (1890–1968), kes võitis neljadel olümpiamängudel ujumises kolm kulda, kaks hõbedat ja ühe pronksi ning on eelkõige tuntud ka kaasaegse surfi isana. Kui ta viiendatel kaasaegsetel olümpiamängudel Stockholmis 1912. aastal võitis 100 meetri vabaujumises kulla, siis autasustamisel seisis kuningas Gustav V tolleaegse tava kohaselt ise kõrgemal poodiumil ja autasustatavad jalutasid tema juurde. 1924. aastal Pariisi olümpiamängudel jäi hertsog Paoa Johnny Weissmulleri järel teiseks, kellest hiljem sai aga esimene kuulus Tarzani osatäitja Hollywoodis.

Traditsioonilist meremuuseumi Honolulus enam ei ole, aga see-eest on üks mõjusamaid ja ka kuulsamaid Teise maailmasõja memoriaale. Millegipärast on aastatest 1979/1980 meelde jäänud Soome televisioonis jooksnud seriaal „From Here to Eternity“, kus tegid head rollid William Devane, Natalie Wood, Kim Basinger ja Don Johnson. Seriaal baseerus James Jonesi 1951. aastal ilmunud romaanil, millest kaks aastat hiljem sai mängufilm, kus peaosades olid Burt Lancaster, Montgomery Clift ja Frank Sinatra. TV sari, kus tegevus toimub mõned kuud enne Pearl Harbori tragöödiat, on mingi imeliku aura tõttu meeles siiani. 7. detsembril 1941 hommikul kell 8 toimus ilma sõda kuulutamata Jaapani hävituslik üllatusrünnak kuuelt lennukiemalaevalt USA mereväebaasile Pearl Harboris, kus peamiseks sihtmärgiks olidki kaide ääres ja ankrus seisvad kaheksa lahingulaeva, tuntud kui Battelship Row. Kokku said selles rünnakus erineval määral pihta 21 mitmesugust laeva, millest siiski tervelt kaheksateist taastati hiljem lahingukorda.

Millegipärast olid jaapanlaste erilise huvi all just laevad, sest mereväebaasi staap, luurekompleks, laevatehased ning kütuse- ja varustuselaod ei pakkunud võimalike sihtmärkidena üldsegi huvi. Kokku kaotasid ameeriklased 2393 meest hukkunutena ja 1178 said haavata. Laevastiku lipulaeva, lahingulaev USS Arizona ankrul oleval mälestusplaadil on lihtsad sõnad: Remember, Understand, Honor ja kaks miljonit memoriaali külastajat aastas näitab, et mäletatakse ning hoolitakse. Rahvamassid olid ka nüüd kohal metsikus paduvihmas toimunud külastuse ajal. USS Arizona 1512 meeskonnaliikmest hukkus 1177 ja 1102 meremehele on laevavrakk viimseks puhkepaigaks. Alates 1986. aastast on sinna palunud oma tuhastatud säilmed matta ka kolmkümmend kuus pääsenud endist laeva meeskonnaliiget ja viimane urn paigutati vrakile 2012. aastal. 1962. aastal valminud memoriaal ulatub risti üle vraki ahtriosa, kolmanda kahuritorni lähedalt, ja on oma lihtsuses ning siiruses liigutav. Külastamise eest raha ei võeta ja merevägi korraldab spetsiaalsete laevadega edasi-tagasi transpordi ning ega see külastamiseks võimaldatav aeg ka ülemäära pikk ei ole, sest uued uudistajad ootavad kannatlikult pikas järjekorras laevale pääsemist. Ühel õhtul toimunud Vaikse ookeani saarte kultuure tutvustaval üritusel paluti püsti tõusta kõigil armeeteenistuse veteranidel ning nad said lugupidamise märgiks kaela lillevanikud. Kõik see toimus lihtsalt ja siiralt ja ilma liigse paatoseta. Peale USS Arizona memoriaali on samas kompleksis ka veel külastamiseks lahingulaev USS Missouri, allveelaev USS Bofin ning ka Pearl Harbori lennundusmuuseum, mille külastamine jäi juba eelpool mainitud paduvihma tõttu ära, sest kõigele lisaks saabus piirkonnas ka totaalne elektrikatkestus.

Pearl Harborist pääseb kiirteele H2, mis viib esmalt Wheeleri lennuväebaasi, sealt edasi jätkub juba aga tavaline kaherealine asfalttee, mis viib risti läbi Oahu saare põhjarannikule, kus liivarannad vahelduvad kaljusematega ning hea õnne korral võib kohata ka merikilpkonni. Seda õnne paraku ei olnud, sest kohaliku surfari seletuse kohaselt oli tuul liiga tugev ning suurte lainetega nad kalda lähedusse ei tule. Enne ookeani äärde jõudmist on Wahiawa piirkonnas veel üks tähelepanuväärne sihtkoht – Dole Plantation. Tegemist on Massachusettsist pärit James Dole’i poolt 1899. aastal asutatud ananassiistandusega, mis kõva töö ja hea turundusega muutus juba enne teist maailmasõda üheks tuntumaks kaubamärgiks. Turistide sihtkohaks on paik juba 1950. aastatest alates ning 1989 valmis juba suurem külastuskeskus. Istanduste vahele on võimalik sõita ka kitsarööpmelisel raudteel liikuva retrorongiga – Pineapple Express. Kõige muu hulgas on võimalik seal osta ka ananassimahlast tehtud veini, mille maitse kuulus aga paraku kõige hullemate veinielamuste valda. Kümnete miilide pikkusel rannateel olid vaheldumisi väiksed suvilad, surfikoolid ja suuremad hotellid.

Kõik surutud võrdlemisi kitsale alale, sest põhimõtteliselt kogu sisemaa on kaetud rohelusse uppuvate mägedega, kust ookeani poole pürgivad loendamatud ojad koos koskedega moodustavad ühe suure looduspargi. Kaunimate koskede vaatamiseks tuleb parki jõuda enne külastusaja lõppu, sest hämaruse saabudes pannakse sinna viiv tee kinni. Kõrgemad tipud ulatuvad 1200 meetrini ja teid sealt risti läbi ei lähe. Seega toimub ümber saare ringliiklus, kus põhjaosa kitsas asfalttee kasvab läbi saare idaosa tagasi lõunasse jõudes suhteliselt järsku ameerikalikult laiaks magistraaliks, mis siis juba tuledesäras Honolulusse juhatab.

Hawaii saarte külastamine, mis paiknevad muust maailmast sedavõrd eraldi, tasub kindlasti ette võtta, aga iga saare jaoks tuleb siiski piisavalt aega varuda. Tundub nii, et kaugemale läände lihtsalt ei saa minna, sest ida tuleb vastu. Kultuuripärand on seal hoitud ja eksponeeritud, vahel küll ka liigsest kommertsist mõjutatud, ent see pole siiski ülemäära häirivalt domineeriv. Ning miljonitele turistidele, kes igal aastal siia reisivad, on Hawaii hea sissejuhatus Vaikse ookeani algselt hoomamatusse ja ülirikkalikku saartemaailma.