Suvine salapiiritus

Tihtipeale kirjutatakse ja räägitakse palju talvisest ning sügisesest salapiirituseveost, sest eks üle jää toimuvad retked ja sügistormid on kindlasti palju põnevamaks taustaks salapiirituseloole kui ilus suveilm ning tuulevaikuses sillerdav meri. Kuid spirdivedu käis suvel täpselt sama suure hooga kui mitte lausa rohkemgi kui talvel, sest ilmad olid meresõiduks soodsamad. Lisaks täitusid suvekuudel erinevad Eesti kuurortlinnad puhkajate massidega, kes lisaks suplemisele ning kontsertide kuulamisele soovisid kindlasti mõnikord ka kangemat napsi maitsta. Spirdivedajad aitasid sealjuures varustada kuurortide restorane nii odava salaviinaga kui ka peenemate jookidega nõudlikumale maitsepaletile (näiteks konjak ja šampus), mis samuti maksuvabalt salaja riiki toodi.

Kuurortide külastajate huvi alkoholi tarbimise vastu näitab ka omaaegne ametlik legaalse alkoholi müügi statistika. Nõnda on näiteks Haapsalus 1923. aasta aprillikuu seisuga müüdud eraisikutele lausa 836 liitrit valmis viina ning 1983 liitrit piiritust ja sealjuures puhkusehooaeg alles algas ning restoranide alkoholikogused nendes numbrites ei kajastunud, sest ametliku versiooni kohaselt toodi nende tarbeks alkohol Tallinnast. Arvestades, et 1920. aastate keskpaiku toimus Läänemaal sarnaselt Põhja-Eesti rannikuga väga vilgas salapiiritusevedu, siis tõenäoliselt ostis nii mõnigi restoran oma alkoholi hoopis saksa piiritust täis emalaevadelt. Seetõttu tabati 1930. aastatel illegaalset alkoholi nii mõnestki Haapsalu ümbruse asulast. Eriti torkab antud piirkonna tabamiste statistikas silma hiidlaste tegevus.

Kui tulla aga teiste omaaegsete tuntud kuurortide juurde, siis ei saa üle ega ümber Pärnust, mis kuulsa suvituspaiga kõrval oli ka salapiirituseäri üks sõlmpunktidest. Sealt piirkonnast oli hea vedada spirti lisaks Lääne-Eestile ning Pärnumaale ka näiteks Lätisse. Linna ümbruse küladest paistis spirdikaubandusega silma eriti Seliste küla, mis, arvestades selle head asukohta lahesuudmes, ei ole üldse imekspandav. Näiteks 1930. aasta juunikuus tabati Seliste mehed hiigelsuure 1200-liitrise salapiirituselaadungiga ning nad said 2400 krooni trahvi, mis oli tollel ajal tohutu rahasumma.

Teinekord võis salapiiritust leida üpris kummalistest paikadest – kui igasugu kuurid, keldrid ning põrandaalused olid üpris tavapärased peidukohad, siis 1931. aasta juulikuus avastasid piirivalvurid illegaalset alkoholi Saaremaal Kihelkonna kabelist. Arvatavasti eeldas mõni spirdivedaja, et pühakojast ei oska keegi keelatud kaupa otsida ning peitis sinna lausa 42 liitrit salapiiritust. Kuigi omanikku tuvastada ei suudetud, siis oma kaubast jäi kontrabandist igatahes ilma.

Huvitavaid tähelepanekuid kohaliku karskusliikumise kohta tegi aga Narva-Jõesuu kuurordist 1933. aastal üks sealne püsikorrespondent. Nimelt märkis ta ära, et kohalik karskusliit ei ole eriti karske ning paljud kohalikud liikmed tarvitasid rahumeeli erinevaid alkohoolseid jooke. Selline fakt võib tunduda imelik, sest miks astuda karskusseltsi, kui alkoholi tarvitamise vastu ei olda, kuid nagu tihtipeale maailmas, oli ka selle juhtumi puhul põhjus rahas. Nimelt said kohalikud karskusorganisatsioonid teatavat toetust alkoholiga seotud trahvidelt, mida võisid oma seltsitegevuseks kasutada. 1926. aastani said nad koguni toetust otse alkoholiaktsiisilt. Seega pole ime, et nii mõnigi selts kasutas seda rahalist toetust ära, olles samal ajal mitte eriti karske. Sealjuures polnud Narva-Jõesuu seltskond mingi erand, vaid juba varem, 1932. aastal, ilmus ajakirjanduses artikleid, kus kaevati karskusseltside tegevuseks mõeldud rahade väärkasutuse üle.

Karsket suve kõigile!