Sulev Nuutmann –  Hiiu Kaluri noorim kapten tuleb Hiiumaa meremeeste perekonnast

1953. aastal sündinud Sulev Nuutmann on elu jooksul kuus korda ekvaatori ületanud. Teekond kapteniametini algas vaikselt, aga sihikindlalt. Juba viiendas klassis teadis ta, et tahab saada kaluriks. See soov oli algul nii suur saladus, et isegi vanematele ei julgenud ta seda rääkida. Kui kaheksanda klassi lõpus tuli aeg tulevikuplaane arutada, tuli tõde päevavalgele. Isa, eluaegne kalur ja motorist, püüdis poega ümber veenda – meretöö on raske, soovitas pigem agronoomiat. Ometi jäi Sulev endale kindlaks ja kandideeris Tallinna Kalatööstuslikku Merekooli.

Esiotsa tahtis ta õppida mehaanikuks, ent sel aastal seda eriala ei avatud ning tuli valida laevajuhi suund. Õpingute ajal tähendas see poolsõjaväelist korda, päevakavaga drillitud elu ja õppimist suuresti vene keeles. „Meie grupis alustas 33 poissi, lõpetas 17. Välismaal käimise loa sai ainult seitse – mina olin üks neist,“ meenutab ta. Kuigi tal oli välismaal sugulasi, mis võinuks saada takistuseks, jäi see toonases kontrollis kahe silma vahele. Koolilõpetajad said ühteaegu elukutse, keskhariduse ja vabastuse ajateenistusest – see oli tugev motivatsioon.

Õpe käis suures osas vene keeles, mida Sulev aga ei vallanud. Alla andmine ei tulnud kõne allagi, ja nii tegi ta Kasahstanist pärit, kuid Eestis elava ja vene keelt kõneleva kaasõpilase abiga endale keele kolme kuuga selgeks. „Hiidlase kangust oli nii palju!“ ütleb Sulev lõbusalt.

1974. aastal lõpetas ta kooli ning asus kohe tööle kolhoosis Hiiu Kalur. Temaga koos said merele ka teised hiidlased Andres Teras ja Märt Kasser. Nõukogude Liidul oli koostööprojekt Angola Rahvavabariigiga, ja nii saadeti ka Hiiu Kaluri mehed sinna kala püüdma. Need olid Sulevi kõige pikemad merereisid – kodust oldi ära seitse kuud järjest. „Kohalikku toitu me ei söönud, oma toidulaevad käisid ja varustasid meid. Angola inimesed olid väga sõbralikud, aga kliima oli ränk ja paljud haigestusid,“ meenutab Sulev.

Vahetult enne Moskva suveolümpiamänge palus Sulev luba koju tulla – pere ootas, ja endalgi oli igatsus Eesti järele suur.

1979 sai tema esimeseks kaptenilaevaks koduvetel SCS 2151, kus Sulev oli laevapere kõige noorem liige. Sulevist sai toona Nõukogude Liidu noorim kalalaevakapten – ilma parteisse kuulumata. See oli omas ajas haruldane. Ta meenutab seda tagasihoidlikult, aga toonitab, et juhtus õigel ajal olema õigel kohal ning Hiiu Kaluris oli inimesi, kes teda väga usaldasid. Eriti heade sõnadega meenutab Sulev toonast esimeest Hugo Maidet: „Maidelil olid kõik vajalikud kontaktid, et iga mure saaks lahendatud. Ta seisis kalurite eest hästi!“

Sulevi üks eredamaid mälestusi on uute MRTK-tüüpi traalerite „Hõbessaare“ ja „Hiiessaare“ toomine Eestisse. Laevad toodi Kertšist Aasovi merelt mööda Doni ja Volga jõge Leningradi, läbides 36 lüüsi. Kitsad jõesopid, vastuvoolus sõitmine ja kohtumised hiiglaslike Volga ja Doni peal sõitvate kaubalaevadega panid meeskonna oskused tõsiselt proovile. „Jõele minemiseks pidi laeva süvis olema mitte rohkem kui 2,8 m, aga meil oli 3,2 m. Esimesse lüüsi jõudes hoidsime hinge kinni, et kas saame läbi või jääb vett väheks. Saime! Kui me seda riski poleks võtnud, oleksime saanud liikuma alles aasta pärast,“ kirjeldab Sulev laevade toomise seiklust.

Sulev meenutab seda reisi kui midagi, mis avas talle ka Venemaa olemust: „Nägin vanglaid, uputatud külasid ja veest välja ulatuvaid kirikutorne. See oli nagu dokumentaalfilm, mille sees ise viibid.“

„Ma ei ole kunagi tundnud, et kaptenitöö oleks mulle raske olnud.“ Merel Sulev kaptenina asjatuid riske ei võtnud – madalikest möödus ta nii kaugelt kui sai. „Pool tundi merel ei tähenda midagi,“ ütleb ta. Navigatsioon käis toona kaardil, mitte GPS-i abil. Positsiooni määrati raadiomajakate peilimise kaudu, kaardid olid käsitsi täidetud ja igasugune eksimus võis maksta püügiloa või hullemal juhul piiririkkumise.

Kaptenina teadis Sulev väga hästi, kui oluline on iga roll laevas. Oma meeskonda hindas ta kõrgelt ja väärtustas kõiki ühtemoodi. Kapteni rolliga kaasnevat vastutust ta ei kartnud – juhtimine sobis talle ja teda kuulati.

Kui töö Hiiu Kaluris 1992. aasta alguses lõppes, jätkus Sulevi karjäär otse Veeteede Ametis. 1992. aastal siirdus ta uuele tööle ilma pausita – kalalaevalt otse riigiametisse. Seal töötas ta mitme peadirektori alluvuses ja erinevatel vastutavatel ametikohtadel. Aastal 2017 märtsi lõpus lahkus Sulev Veeteede Ametist ja läks kohe järgmisel päeval tööle lootsilaeva kaptenina Eesti Lootsi, mis täna kuulub Riigilaevastiku alla.

Sulev julgustab noori, kes alles seisavad karjäärivalikute ees, leidma ise oma kutsumuse: „Igaüks peab ise ära tundma. Kui kuulad teise soovitust ja lähed, siis võib see osutuda täiesti valeks.“