Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste 15 aastat

Fotod: Raigo Pajula

Eesti merepääste ajalugu algab 19. sajandi keskpaigast, mil Läänemerel kogus hoogu kaubavahetuseks vajalik meresõit. Siis tekkisid laevateede sõlmpunktidesse merepäästejaamad. Ühed esimesed olid Sõrves ja Osmussaarel. Aga ka Tallinna piirkonnas osutati abi Naissaarelt ja Pranglilt, kohtadest, kus kohalik rannarahvas tegeles kalapüügiga. Neil olid vahendid ja seega võimalus merel käijaid aidata. Need olid inimesed, kes tulid teistele appi, sest merel käija teab, kui suure väärtusega on merel abi pakkumine!

Vahepealsetel aastakümnetel katkes vabast tahtest merel abistamine. Õigemini katkes suures osas ka merel käimine.

Taasloodud Eesti riigis sai 30 aastat tagasi merepääste eest vastutajaks Piirivalveamet. Ametite ühinemise järel on vastutus Politsei- ja Piirivalveameti Merepäästekeskusel. Eesti on liitunud rahvusvaheliste merepääste konventsioonidega ning võtnud riigile kohustuse ja vastutuse korraldada merepäästet Eesti merealal.

Kahetuhandendate alguses, nullindate keskel, hoogustus majanduskasv  ning merel käimine muutus üha populaarsemaks. Eesti sadamataristu muutus samuti järjest paremaks, mistõttu suurenes mereturism. Kui suureneb liikumine merel, hakkab rohkem juhtuma. Kahetuhandendate esimese dekaadi teises pooles asusid mõned kogukonnad merel teisi abistama. Sattusin ka ise kokku väikesaartele transporti ja muidu lusti pakkuvate toredate inimestega, kellega abistasime teisi. Meil oli võimalus ja vahendid.

Olen viis aastat tagasi neid aegu meenutanud selliselt: „Olime kusagil 2009. aastal, ilmselt sügisesel perioodil Viimsis Rohuneeme sadamas oma paaditransporti pakkuva partneriga asju arutamas, kui hakkas idanema idee merepäästega tegelemisest. Viimsis oli meie ühiseks huviks erinevate mereliste tegevustega toimetamine. Olemas olid korralikud paadid, millega partner oli juba mitmeid aastaid vennasrahva soomlaste abi vajavaid poegi merel aidanud. Ise pidasin sellel ajal sukeldumisklubi ja käisime ikka aktiivselt vrakisukeldumist tegemas. Nii saigi alguse mõte ühise vabatahtliku merepäästeühingu moodustamisest, kuna merel käimine hobialustega oli tunnetuslikult tõusutrendis. Meie plaan oli suur – nägime, et Eestis sellist tegevust keegi eriti ei teinud, ning hakkasime kohe mõtlema üle-eestilise organisatsiooni loomisele, mis koondaks erinevate piirkondade merepäästeühinguid, oleks kogemuste ja tarkuste vahetamise kohaks, ning mille liikmed oleksid ühtselt ka partneritega suhtlemisel esindatud. Kui olime mõnda aega enda visiooni loonud, hakkas kusagilt justnagu kostuma, et keegi toimetab siiski selles valdkonnas veel…“

Nagu ka meie Viimsis, tekkisid mitmed esimesed merepäästeühingud samuti nullindatel ja esimese korralikuma rahasüsti said neli ühingut piiriülese koostööprojektiga VOMARE (Voluntary Maritime Rescue). Eesti poolelt olid partneriteks Toila, Vihula, Lohusuu ja Mustvee vald, kellel oli eelnev koostöökogemus Soome partneritega. Sellele projektile alusepanijaks ja eestvedajaks oli Ene Kalmus, kellele saame olla senini tänulikud meie valdkonna esmase suurema arendamise eest. Ene oli hiljem ka esindusorganisatsiooni Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste loomise eestvedaja ja pikaaegne juhatuse esinaine. On hea, et algusaja projektid keskendusid ennekõike koolitusele, mille kaudu oleme loonud ka päris enda vabatahtlike koolitussüsteemi Eestis.

Aastal 2010 loodi vabatahtlike merepäästeühingute esindusorganisatsioon, sest oli vaja kandvamat häält ja laiapindsemat esindatust nii ühiskonnas kui ka riigiga suhtlemisel. Samuti oli algusest peale selge, et Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste (EVMJP) saab lisaks liikmesühingute esindamise funktsioonile ka koolitusorganisatsiooniks. Oleme sellel teel püsinud senini, arendades koolitust ja koolitajaid. VOMARE projekti kaudu saadi Soome partneritelt päästevarustust ning neli Boomeranger RIB-tüüpi päästekaatrit.

EVMJP juhatuse liige ja pikaaegne Toila merepääste eestvedaja Mehis Luus meenutab kaatrite toomist: „Siiani on väga eredalt meeles, kuidas 13. oktoobril 2009. aastal toodi suure sügistormiga merd mööda kolm päästekaatrit (üks neljast tuli pisut varem) ning kuidas Soome lahe keskosas andis soomlasest vabatahtlik sümboolselt aluse juhtimise üle eestlasele, värskelt koolitatud vabatahtlikule merepäästjale. See meenutus puudutab tänaseni hinge, nagu ka koos teiste kaatrijuhtidega läbi elatud tõeliselt tormise mere ületamine, mis sidunud meid omavahel määral, mida keeruline täpsemalt kirjeldada.“

Sellises vaimus sündis mitmeid teisigi häid sidemeid Soome kolleegidega, mis kestavad senini. Sai ju osaletud kõigepealt enda koolitamistel ning seejärel merepääste koolitajate koolitustel ning süsteemi tundmaõppimistel. Olime sellel ajal justkui Soome Vabatahtliku Merepäästeseltsi üks liige. Käisime ka eestlasi koolitamas Soome Vabatahtliku Merepäästeseltsi koolituskeskuses Bogaskäris, kus tingimused olid ideaalsed ja kolleegide tugi kindel. Ja oleme selle eest väga tänulikud, et meid võeti võrdsetena ning anti need teadmised, mis on kiirel sammul ka Eesti vabatahtlike koolitust aidanud ehitada ja arendada. Juba algusest peale oleme koolitusorganisatsioonina hinnanud just vabatahtlikule merepäästjale suunatud koolitusprogrammi koostamist, kus esmatähtis on enese ohutus ning seejärel professionaalsed päästeoskused. Muidugi on oluline ka süsteemi tundmine ning mitmeid asju veel. Olgem ausad, et ega enne meie loodud õppekava ei olnud Eestis otseselt merepäästele suunatud koolitusi. Hea meel on ka selle üle, et omal ajal, kui Politsei- ja Piirivalveamet oma õppekava koostas, sai selle sisendiks just vabatahtlike Soomest toodud kogemus. Tänaseks on Eesti Vabatahtliku Mere- ja Järvepääste poolt viieteistkümne aasta jooksul koolitatud üle 600 vabatahtliku merepäästja.

Tulles tagasi EVMJP erinevate arenguetappide juurde, siis olid esmased toimetamised peale organisatsiooni loomist enda arengukava loomine ja osalemine vabatahtliku merepääste õiguslike aluste väljatöötamisel. Alates 2012. aastast on vabatahtlikul merepäästel täitsa oma peatükk Politsei ja piirivalve seaduses, milles on meie kohta käiv reguleeritud. Osalesime seadusloomes väga aktiivselt, sest tegemist oli uue regulatsiooniga, mida ei olnud varem olnud ning see vajas meiepoolset merepääste ja vabatahtlikkuse valdkonna tundmist. Eeskujuks võeti vabatahtlike maapäästjate ja osaliselt ka abipolitseinike regulatsioonid. Kokku sai ehk päris hea seaduse tükk, mille järgi saab tegutseda küll. Seadusest tulenevalt oleme Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) partneriks. Kindlasti on mitmed asjad normeeritud ja ette kirjutatud, kuid muul viisil ongi nii suuri tegevusi raske teha. Samas oleme omal ajal erinevad tulised vaidlused ka ära vaielnud ja ehk jõudnud praeguseks juba stabiilsemasse ajastusse, kus ei pea kogu aeg üksteisele midagi tõestama. Olen algusest peale olnud seisukohal, et partnerid peavad teineteise silmis oma „pagunid“ välja teenima, siis tekib usaldus ja hea koostöö!

Seega, oleme läbinud väga pika arenguetapi, kus nurkasid maha nühitud, ning tundub, et „hammasrattad“ töötavad ning liigutavad täpselt ka „seiereid“.

Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste on algusest peale aktiivselt osalenud rahvusvahelises koostöös, väärtustades teiste kogemusi ning pakkudes enda teadmist vastu. Astusime kohe Rahvusvahelise Merepääste Föderatsiooni (International Maritime Rescue Federation – IMRF) liikmeks. Üleilmse kogemuse saamiseks oleme osalenud erinevatel masspääste, ohutuse ja koolituste konverentsidel. Juba 2013. aastal liitusime Crew Exchange ehk meeskonnavahetuse programmiga, kus igal aastal eri riikide merepäästjad külastavad nädala jooksul teise riigi organisatsiooni. Kui esialgu saime enda merepäästjaid lähetada teiste riikidega tutvuma, siis nüüd oleme juba aastaid aktsepteeritud vastuvõtja riik. Meie koolituspealik Tanel Matsi veab Eestipoolset meeskonnavahetuse programmi korraldamist IMRF-i töörühmas. Meeskonnavahetuse nädalat saame korraldada tänu riigi toele, mille eest oleme tänulikud PPA-le, et sellist tegevust väärtustatakse!

Üleilmsetest teemadest oleme teinekord olnud veidi isegi ees, kui näitena tuua merepäästja raskem pool, mis puudutab vaimset toimetulekut näiteks masskannatanutega või hukkunuga sündmusel. Olime oma koolitusprogrammi võtnud vaimse tervise teema juba enne, kui see mõni aasta tagasi üleilmselt jutuks võeti. Samuti oleme hetkel „soodustatud olukorras“ IMRF programmi #womeninsar Eestisse toomisel, mille eesmärgiks on naismerepäästjate esiletoomine ja tunnustamine. „Soodustatud olukord“ tähendab aga seda, et praegusel EVMJP juhatusel on esinaine – Terje Alliksoo. Igatahes on neid ägedaid naisi Terje eestveetava #womeninsar sündmuste loomine veelgi innustanud! Eesti merepääste on naiste osakaalu poolest maailmas esirinnas, sest meil on naisi umbes 20%. Mujal on kordades vähem.

EVMJP liikmeks olevad ühingud on samuti aegade ja arenguga kaasas käinud. Seaduse loomisest alates oleme üheskoos ehitanud ka süsteemi, mis tänaseks on muutunud päris stabiilseks. Hästi oluline on riigi panustamine vabatahtlikusse merepäästesse, mille toel saame reageerimisvõimet parandada, koolitusi korraldada ja ühist tegevust edasi viia. Riigi ja vabatahtlike vahel on tekkinud üha enam teineteisemõistmist, mis paneb aluse heale koostööle. Võtame näiteks maikuu lõpus toimunud juba kümnendad merepäästeoskuste võistlused, mida üheskoos korraldame. Jällegi tõi EVMJP algusaegadel soomlastelt võistluste mõtte Eestisse ja esimeste võistluste korraldamine oli samuti meie rida. Mingil hetkel tuli PPA appi oma suurema võimega ning senini oleme kutseoskuste mõõduvõtmist, viisil või teisel, üheskoos korraldanud. Tänaseks on sellest saanud heas mõttes üks äge merepäästjate festival!

On veel mitmeid muidki algatusi, mis meie kunagistest mõtetest on alguse saanud. Ühena võib välja tuua Eesti merepäästenõukogu. Algusaegadel pakkusime Siseministeeriumile, et võiks olla kõrgetasemeline kogu, kus laialt merepääste temaatikat arutada ning seisukohti ühtlustada. Läks dekaad ja nüüd juba paar aastat on selline kogu olemas.

Kokkuvõtvalt saab öelda, et vabatahtlik merepääste on kõvasti arenenud ning tänaseks väljakutseks on hea valmisoleku tagamine ja stabiilse taseme säilitamine. Üheskoos suudame rohkem ning oleme inimestele merel abiks.

Aitame inimesi merel!

Jako Vernik

Juhatuse liige ja merepääste koolitaja

Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste

www.sar.ee