Üksi üle Atlandi: minu teekond Mini Transatile

Novembri keskpaigas jõudis lõpule minu elu üks põhjalikumaid ning pingelisemaid ettevõtmisi – kvalifitseeruda ühe hooaja jooksul La Boulangère Mini Transati võistlusele, et siis purjetada 6.5-meetrise purjepaadiga üksi üle Atlandi ookeani.

Kuidas kõik alguse sai

Mini Transati projekt algas 2023. aasta jaanuaris peamiselt planeerimise ning rahastuse kaasamisega. Teisisõnu nähtamatule tööle, mille kohta tulemusi kohe näidata ei ole, kuid on fundamentaalne osa plaani elluviimiseks. Esimene katse oli juba proovida sama aasta Mini Transatile jõuda, kuid üsna pea selgus, et selleks olen lootusetult hiljaks jäänud, kuid see oli hea viis saada rongi rattad veerema. Järgmised 24 kuud ainult elasin ja hingasin Mini-maailma.

Üks esimesi otsuseid, mida pidin projekti alguspäevil tegema, oli valik, missuguse purjeka peal seda võistlust teha.

Mini klassis on kaks peamist kategooriat: seeriapaadid ja prototüübid. Esimesele kehtib rohkem piiranguid, eelkõige materjalidele. Näiteks ei tohi jahi ehitamisel ega ka purjedes kasutada süsinikkiudu. Prototüüpide puhul on lubatud aga ka igasugused innovatsioonid – kantivad kiilud, foilid, sverdid, ballastid, pöörlevad mastid jpm. Seeriaklassi peamine eesmärk on hoida kulusid kontrolli all, et pakkuda purjetajatele võrdsemaid võimalusi võistlusel osalemiseks.

Reaalsuses aga jagunevad need klassid veel omakorda kaheks: uue ja vanema generatsiooni purjekad. Erinevusteks on põhiliselt kiirus ja hind. Uued purjekad on küll märkimisväärselt kiiremad, kuid sealjuures ka hapramad, sest need on ehitatud kergeks. Praeguse aja kõige kiirem mudel Maxi on aga oma piiri peal – eranditult kõik Maxi omanikud pidid nii hooaja jooksul kui ka Mini Transati etappide vahel kerel teatud kohti uuesti lamineerima. Need purjekad lihtsalt hakkasid lagunema. Samuti on need oluliselt kallimad.

Enda projektiks valisin vanema generatsiooni Mini klassi purjeka Pogo 2, mis erinevalt uutest mudelitest on klassikalisema disainiga ning merekindlam (seetõttu ka raskem ja aeglasem!).

Nolita – EST 654 – Pogo 2. Foto: © Vincent Olivaud

Minu otsus valida vanema generatsiooni purjekas lähtus peamiselt eesmärgist. Teades, kui palju Mini Transatil osalemine nõuab ettevalmistust, juurde õppimist, kulusid, aega, otsustasin võistlustulemuse osas eesmärgi seadmise teisejärguliseks jätta. Seetõttu ei olnud mul ka vajadust kõige kiirema paadi järele ning sain arvestada ka väiksema eelarvega. Nende kahte tüüpi purjekate hinnavahe on ligi 80 000 €.

Ehkki võistlustel on jahi kiirustel selge vahe, ei kahetsenud ma projekti vältel kordagi oma valikut ja otsust oma purjeka Nolita kasuks. Tegemist on tõeliselt lihtsa, merekindla ja kena, klassikalise purjekaga, mis on soolopurjetajate hulgas endiselt kõrges hinnas.

Mis teeb Mini Transatist erilise võistluse

Mini Transat on ainulaadne: 6,5 meetrit paati, üle Atlandi ookeani, üksi. Kommunikatsioon kaldaga ning kaasaegsed navigeerimisseadmed on keelatud. Telefonid võetakse enne starti ära.

Kõik navigeerimisega seotud ohud on iga purjetaja enda vastutada – pardal on vaid ilma kaardita retrohõnguline GPS, kuhu iga kivi, kaldajoon ja meremärk on võistleja enda sisestada. Suurt kasutust leiavad ka paberkaardid ning voolu täieliku kadumise korral on vaja rakendada ka sekstandi abil navigeerimise tarkusi.

Mini Transati läbimisel öeldakse, et võistleja on nüüd omandanud purjetamise doktorikraadi. Purjetajate seas tähendab see, et inimene on tõestanud kõike – pädevust, vastupidavust, distsipliini, meretunnetust ja oskust hakkama saada ka ootamatutes, keerulistes olukordades.

Minu teekond purjetamiseni

Meri on minu südames alati olnud erilisel kohal ning mingil perioodil elus sain proovida iluuisutamise kõrvalt rohkem ka purjetamist.

Esimesed kogemused purjekal olid teismeeas perekonna 35-jalasel purjekal. Võttis aega, enne kui aru sain, et just minul on palju suurem huvi ja kirg merel olemise vastu kui näiteks minu õdedel. Kui sellest aru sain, hakkasin teadlikumalt otsima võimalusi rohkem merel viibimiseks. Üle kümne aasta tegelesin võistluste korraldamisega, kuid lõpuks ikka kiskus rohkem sinna teise paati – ise võistlejana osaleda.

Ligi kuus aastat tagasi elasin kesklinna korteri asemel oma väikese matkapurjeka peal, mis oli heaks õppeplatsiks, kus omandada paadiomaniku praktilisi teadmisi. Hiljem panime kokku ka tüdrukute tiimi, kellega osalesime mitmel Muhu Väinal ning kohalikel võistlustel.

Team Felicita, 2022. Foto: Gerli Tooming

Lisaks otsisin võimalusi ühineda veidi professionaalsemate tiimidega. Vaikselt õppisin, mida tähendab võistluspurjetamine, mis on täiesti omaette maailm, võrreldes matkapurjetamisega. Otsisin võimalusi ühineda võistkondadega, kus pöörati rohkem tähelepanu tulemustele ning viimasel hooajal Eestis sai minu tiimiks Nola, kuhu kuulus mitmeid hilisemas eas alustanud purjetajaid, kellel oli sarnane isu õppida ja areneda.

Nola tiim regati Gotland Runt 2023 finišis. Foto: Gotland Runt

Purjetamine on äge ala, sest see hõlmab endas väga palju muus elus kasulikke teadmisi ja oskusi, alates praktilistest parandustöödest, meteoroloogiast ja enda ning tiimi olemasolu korral selle manageerimiseni. Paraku on võistluspurjetamine tõesti üks sellistest aladest, et kui lapsest peale sellega ei tegele, on neid tunde täiskasvanueas väga raske järele teha.

Nende aastate jooksul olin palju lugenud ka purjetamisega seotud kirjandust ning eriliselt olid meelde jäänud just soolopurjetajate seiklused, eks tüdrukute omad ikka eriti – Tania Aebi, loomulikult Ellen McArthur, Liz Clark jt. Peale nelja hooaega Felicita peal tundsin, et ehk olen nüüd kogunud piisavalt teadmisi, et võtta ette järgmine peatükk. Võtsin ühendust kolme meie endise Mini klassi purjetajaga, peamiselt uudishimust, et milline oli nende kogemus ning millised iseloomujooned peaksid ühel soolopurjetajal olema. Esmalt rääkisin Martin Rääguga, kes jagas lugusid oma Mini-päevilt ning kelle toonist sain aru, et Mini klass on midagi väga erilist. Seejärel rääkisin Ülar Margiga, kes tutvustas Mini purjekaid juba lähemalt, olles ise olnud hiljuti veel Maxi omanik, ning viimaks sain kokku Jaanus Tammega, kellega kohtumine lõppes sisuliselt mulle sobiliku Mini klassi purjeka valimisega.

Pikemalt kirjutas minu purjetamise alguspäevadest Piret Salmistu ajakirja PAAT 2024. aasta  suvenumbris.

Käimalükkav jõud

Kogu projekt oleks jäänud sündimata, kui mul poleks olnud varaseid toetajaid: sõpru, pereliikmeid ja suurtoetajaid, kes uskusid minusse siis, kui mul polnud veel mitte midagi ette näidata. Nad lihtsalt… usaldasid. Olen nendele lõputult tänulik. Aga samamoodi olen tänulik ka neile, kes sel ajal „ei” ütlesid – see oli omamoodi ajendiks veel rohkem püüelda, tõestamaks, et mul on tõsi taga. Kogu ettevõtmise rahastamise teekonnast võiks kirjutada lausa eraldi peatüki, usun, et sellest on ka teistel kasu saada!

Lisaks rahalisele toetusele olid hädavajalikud ka kaasaelajate toetavad sõnumid. Rasketel hetkedel oli väga kergendav lugeda häid soove ning saada teada, et minu ettevõtmine kedagi veel inspireerib. See pani edasi liikuma.

Murdumise hetk ja vaimne taastumine

Kvalifikatsiooniperiood oli nii füüsiliselt kui ka vaimselt väsitav, nii et ühel hetkel sain aru, et olen läbi põlemas. Esimesel hooajal tegin kahte olulist asja korraga – täiskohaga päristööd ning Mini projekti. See tähendas, et päeval tegin arvutis tööd, osalesin koosolekutel, õhtuti ja nädalavahetustel paaditöid ning tänu tööandja paindlikkusele sain osaleda kuue kuu jooksul kaheksal kvalifikatsioonivõistlusel. Puhkepäevi endale ei lubanud.

Hooaja keskpaigal hakkasid lained kokku lööma. Finantseeringu täielikust puudumisest tekkiv pinge ja lihtsalt füüsiline väsimus viisid läbipõlemiseni. Arvan, et viimasel hetkel võtsin vastu otsuse teha töölt paus kuni Mini Transati lõpuni. Sellega võtsin suure riski, sest mul ei olnud veel kogu rahastus koos, kuid muud valikut ei olnud – vastasel juhul oleks üle Atlandi Nolita peal purjetanud üks jõuetu ja õnnetu tühi kott.

Alustasin koostööd vaimse tervise coach’i Tiina Keskkülaga, et oleksin sügiseks, Mini Transati stardiks, vaimselt puhanud ning tagasi elevuse juures, millega projekti alustasin. Arvan, et suutsin sinna tagasi jõuda, ning koostöö Tiinaga oli kindlasti selle võtmeks.

Olles kogenud, kui palju kergendust ning selgust tegevustesse võib tuua üks lihtne mentorluse programm, tekib tunne, et see on valdkond, mida tahaksin Eestis arendada. Kui olen ise ühel hetkel täielikult taastunud ning jalad uuesti alla saanud, siis on mul paar ideed, mida selles osas ette võtta.

Elu ookeanil – plekist kiirusrekordini, kurbusest joovastuseni

Päev neli… Päev viis… Ikka veel pole suund Läände võetud. Tunne, nagu poleks võistlusega alustanudki… Cape Verde alles ootab ees ja Atlandi ületamine ei alga nii pea.

Mini Transati teine etapp algas väga aeglaselt. Esimene päev oli minu ja Nolita jaoks muidugi väga tore, sest pea tuuletutes tingimustes on vanema generatsiooni jahtidel eelis – olime päeva lõpuks fliidi eesotsas. See lõi hea meeleolu pika teekonna alustamiseks. Muidugi oli teada, et nii kui tuul üle kümne sõlme läheb, siis põrutavad kõik mööda. Meid, vanema generatsiooni seeriapurjekaid, oli vaid viis.

Kogemus on õpetanud, et võistluse teine päev on alati kõige raskem. See on üleminekuperiood kalda elust ja inimestest merele ja üksiolemisse. Oled veel kogu fliidiga koos, aga samal ajal tunduvad kõik nii kaugel. Järgmine kallistus ja silmapaar on alles mitme nädala kaugusel. Kaasa ei aidanud ka see, et tuul sisuliselt puudus ning päevade kaupa ei olnud edasiliikumist.

Õnneks oli mul juba varasematest võistlustest teadmine, et võistluste teine päev ongi alati selline ning kolmandast päevast hakkab tekkima nauditav rütm ja oma universum väikeses paadis.

Olles veetnud juba tuhandeid miile merel ja näinud lugematuid päikeseloojanguid, on raske leida selliseid, mis täiesti hingetuks võtavad. Sellise kogemuse sain Atlandi keskel. Päev möödus üsna hallina, taevas oli pilves ning varakult hakkas hämarduma. Loojangu hetkel lõi aga terve taevas roosaks, sealhulgas Nolita parda. See maagiline hetk kestis minuteid, kuni kõik hämardus ja oli taas kottpime.

Maagiline päikeseloojang peale halli päeva. Foto: erakogu

Viimaks ometi Nolita lendab! Pärast võistluse venivat algust jõudsime stabiilsetesse passaattuultesse ning ööpäevas läbitud teekond viiekordistus. Kahe rehviga grootpurjes ning rehvitud gennakeriga lendas Nolita 14 sõlmega finiši suunas! Nolita on vanema generatsiooni paatide hulgas endiselt esimene!

Nolita kiirus on rekordi lähedal. Varem olen kätte saanud 15,6 sõlme. Foto: erakogu

Lained kahes lehes. Foto: erakogu

Taaskasutus oma kõige ehedamas vormis!

Peale ligi nädal aega võistlemist tundus, et jahi kiirus on kuidagi kahtlaselt aeglane – sellistes tingimustes peaksin kiiremini liikuma! Kontrollisin siis GoPro kaameraga jahi põhja ning selgus vastus: kiilus on kinni üks paks kalavõrgu ots. Hakkasin juba vaimu ette valmistama, et tuleb minna sukelduma. Käisin läbi tegevuste järjekorra: kinnitan end otsaga purjeka külge, lasen teise otsa vette, mille abil saan end kiilu juures hoida, teen kindlaks, et on võimalus tagasi jahi peale ronida, annan teada ümber olevatele purjekatele, et olen sukeldumas, kinnitan turvaliselt noa, millega ots lahti lõigata.

Hommikuvalges sain parema ülevaate, mis seisus kiil on ning õnneks oli see köis end täpselt nii sättinud, et üks ots oli ahtrist kättehaaratav. Kui selle vööri vedasin, siis tuligi ots juba lahti ning sain selle pardale tirida. Et aga prügi ookeani ei kuulu, otsustasin, et sellest tuleb midagi kasulikku teha. Harutasin paksu köie väiksemateks nöörideks, otsisin välja kudumisvarraste alternatiivid (pleissimise tööriist ja kruvikeeraja) ning hakkasin kuduma kangast, millest siis hiljem midagi kokku õmmelda!

Tulevane õlakott. Foto: erakogu

Kõige ärevam hetk

Kõige pingelisem hetk oli ilmselt siis, kui Kariibi mere saatele lähemale jõudes hakkasid sagedamini tekkima ägedad vihmasajud koos tugevate tuulepuhangutega, inglise keeles squalls. Need tekivad üsna ootamatult ning kestavad vahel vaid mõne minuti ja need tunneb ära dramaatiliste pilvede järgi, mis tõusevad tornina taevasse ning mille all on näha tugevat vihmasadu. Selliseid sattus minu trajektoorile viimastel päevadel kolm-neli korda päevas.

Paraku jäin esimesele reageerimisega liiga hiljaks – see tuli peale öösel, kui kuud veel ei olnud ja oli kottpime. Tegin parasjagu uinakut ja ärkasin, kui paat broach’is ehk keeras end kummuli (see juhtub ikka, kui on maksimaalse piiri peal purjestust üleval ja tuleb tugevam tuuleiil). Ainult et seekord ei olnud see lihtsalt pagi, vaid squall, mille eest meid juba aegsasti hoiatati.

Minul oli sel hetkel täispurjestus üleval. Sellised puhangud võivad tuua tuuli, mis on keskmisest kaks korda tugevamad. Oli selge, et gennaker oli liig. Neil hetkedel toimuvad tegevused sekundites ja mitte minutites. Oma õndsast unest mõni hetk hiljem olin siis suurt eespurje alla tirimas. Juba oli see mul peos, kui äkki võttis tuule uuesti alla ning purje alla tirida oli võimatu. Vaatasin masti tippu ning loetud sekundite jooksul tuli otsus, et tuleb purje üleval hoidev ots läbi lõigata, vastasel juhul on oht mastist ilma jääda. Selleks ajaks oli juba teada, et vähemalt kaks purjekat on oma mastist squall’isilma jäänud. Mina sellega riskida ei soovinud – seega tuli otsus pigem kõrgeima falli kaotamise kasuks. Selle tulemusena lõpetas puri vees. Hetkeks sain hinge tõmmata, aga siis oli vaja hakata seda veest välja tirima (kaks otsa olid veel purje küljes). Seda ligi 80 m² kangast annab liikumise pealt veest ikka välja tirida. Peale paarikümneminutilist võimlemist see siiski õnnestus ning sinnasamasse purje sisse ma hommikuni puhkama jäingi.

Lõpp nii lähedal, samas nii kaugel…

Mõni päev enne finišeerimist, kui esimesed võistlejad hakkasid kohale jõudma (meile edastati tulemused kord päevas), siis miski vallandus peas. Squall’id esinesid üha sagedamini ning alati kippus midagi valesti minema: soot ümber poomi, pukspriit lagunes jms. Tekkis arusaamatus, miks kõik nii vaevaline peab olema. Nagu kakleks Nolitaga. Olime endiselt vanemate purjekate hulgas esimesed, kuid iga päevaga vahe vähenes. Nimelt ei suutnud ma end millegi tõttu kokku võtta. Squall’idega seonduvatest äpardustest oli väsimus ning olin paranoiline, et kui asi nii jätkub, võib midagi hoopis halvasti minna ja äkki ei jõuagi kohale. Olin siis kusagil kahe vahel limbos – aeglane ja mugavustsoonis, või kiire, aga ärevil.

Need päevad olid kõige keerulisemad. Arvan ise, et see fookuse hoidmise intensiivsus nende nädalate jooksul nõrgenes veidi ning muutusin ka emotsionaalsemaks. Nendel päevadel sai ikka pisaraid valatud… Olin parasjagu mõne teise võistlejaga lähestikku ning sain nendega raadio teel vestelda, mis oli suureks abiks, sest üsna kähku meenub, et ma pole sugugi ainuke, kes emotsioonidega maadleb, vaid kõigil on üles-alla tunded…

Peale mõnda päeva sisemist kaklust jõudsin järelduseni. Ehkki oli raske kaotada oma esikoht vanemate purjekate hulgas, siis tegelikult ei olnud mul kunagi ühtegi eesmärki seatud tulemuse osas. Milleks siis keset võistlust hakata looma mingit ootust? Minu eesmärk oli ja oleks pidanud alati olema, et naudiksin teekonda ja tunneksin uhkust sinnani jõudmise üle.

Olles teinud rahu, et olen teistest aeglasem, hakkasin uuesti purjetamist nautima. Tegin seda sellisel viisil, nagu mulle meeldib – panin muusika käima, valmistasin hea toidu, võtsin värske vee duši, korrastasin purjeka. Edasi meeleolu ainult tõusis ning jään viimaseid päevi alati meenutama äärmiselt positiivses võtmes.

See on soolopurjetamise üks võluvamaid osasid – madalseisud on väga madalad, kuid vastavalt on kõrgseisud ekstaatilised. Need tunded panevad elama.

Üksindust kogeb Mini klassis harva

Ehkki vastutus iga tegevuse üle lasub purjetajatel endil, on Mini projektidega alati seotud palju abilisi. Lisaks ka kõik toetajad, kes kaasa elavad ning muidugi teised soolopurjetajad. Mini klass on üks suur, aga väga lähedane kommuun – inimesi on igas vanuses, iga tausta ning kogemusega, kuid neid kõiki ühendavad üks eesmärk ning sarnased läbielamised võistlustel. See teekond on väga ühendav ning need mõned üksi veedetud päevad-nädalad on täielikult väärt pärast kaldal kogemuste jagamist ning üheskoos tähistamist.

Pean tunnistama, et suuremat üksindust olen ehk kogenud oma „tavapärases” elus, kui olen mõnel perioodil näiteks liiga palju sukeldunud virtuaalmaailma. Päriselu suhted jäävad tihti tähelepanuta, kui on võimalus iga hetk ennast telefoni unustada. Merel üksi olles mõtled teiste inimeste peale palju rohkem ning juba see tugevdab nendega sidemeid.

Mini fliit. Foto: © Vincent Olivaud

Kaugelt kostvad hüüded

Kõige emotsionaalsem hetk oli kindlasti sadamasse saabumine. Mind ootas ees väga palju inimesi, kes olid kõik äärmiselt ülevas meeleolus ning kuulsin tähistamist juba kaugelt. Kui lähemale jõudsin, nägin oma õde Kristiinat, kes oli kogu projekti vältel oluliseks tugisambaks. Olin enne starti talle öelnud, et võimalik on, et sõit venib pikemaks ning äkki ta peab vaatama lennupiletite muutmist. Viimastel päevadel mõtlesin ainult sellele, kas ta lõpuks on vastas või mitte. Teda oma abikaasaga näha oli fantastiline!

Samuti ootas finišis oma perega ka minu elukaaslane, kes samuti Mini Transatil võistles ning saabus juba mõni päev varem – seeria arvestuse viienda jahina. Oleme temaga kogu kvalifikatsiooniperioodi jaganud ning oskame täpselt hinnata, millest mõlemad läbi oleme käinud. Usun, et see on hea vundament tulevaseks eluks.

Esimesed tunded teisele poole Atlandit jõudmist

Tunnen kergendust ja uhkust, et see kadalipp sai edukalt läbitud. Viimased aastad on olnud tõeliselt väljakutseterohked ning olin läbipõlemisele lähemal kui oleksin tahtnud olla. Mul on hea meel, et tulin sellest välja siiski heas meeleolus.

Ilmselt kõige olulisem, mida kaasa saan võtta, on teadmine, et kui püstitan eesmärgi ja näen selle nimel vaeva, on igasugused asjad võimalikud. Selle projekti teostamine on midagi, mida keegi ei saa ära võtta ning saan selle enesekindluse võtta kaasa kõigesse, mida tulevikus ette võtan. 6.5-meetrise purjekaga üle Atlandi sõita on ka muidugi päris äge!

Eesti purjetajate kommuun oli suuresti projekti õnnestumise põhjuseks.

Taavet Hinrikus (kood/Jõhvi, Krulli), Sven Nuutmann (Piletilevi), Andrus Aarna, Kristiina Toots, Martin Villig (Bolt), Lauri ja Liina Kurvits (NordSail), Kristjan Kuusk (Wireloom), Rene Treifeldt (Reval Café), Marko Manni (Yachts Service), Karl-Martin Rammo (Lasita), Ain Jalasto (LoodusInvest);

Alter Marine, Nautical Store, Pelle, Apotheka, Kohe Coffee, Tactical Foodpack, Arbonics, Namespace.

Ning kõik toetajad, kes on soetanud meeneid (T-särgid, mütsid), teinud ülekandeid MTÜ kontole ning kes osalesid Hooandja kampaanias. Neid inimesi on tõesti sadades. Uskumatu. Ootan nüüd aega, kus saaksin ka ise tagasi anda! Minu lõputu tänu ja kummardus. Ilma teieta ei oleks juhtunud midagi.

Finišijoonel! Foto: © Vincent Olivaud

Kommentaarid:

Alar Karis, Eesti Vabariigi president:

Eesti merenduse ajalugu on saanud ühe kangelase juurde.

Palju õnne Anna-Liisa Talts üle Atlandi soolopurjetamise võistluse Mini Transat lõpetamise puhul! Oleme uhked ja tänulikud. Seda on ka varem üritatud, aga sina said esimesena hakkama. Visadus ja pühendumine on sind kaugele viinud ka sõna otseses mõttes. Palju õnne kogu tiimile!

Sven Nuutmann, Piletilevi PLG juhatuse esimees, Eesti Purjetamise Liidu president:

Anna-Liisa oli Merekutse podcastis oma plaanist rääkimas ja see tekitas minus tema osas nii suure respekti, et võtsin ise temaga ühendust ja toetasin alguses teda veidi eraisikuna. Hiljem lisandus ka toetus Piletilevi PLG ettevõttega. Aga igal juhul olen väga uhke ja rõõmus, et sain natukenegi kaasa aidata sellise unikaalse ja teisalt hullumeelse unistuse täitumisel!”

Andres Talts, Anna-Liisa isa:

Vastates küsimusele, et mida tegi isa süda, kui tütar otsustas üksi minna purjetades ookeani ületama, tuleb tunnistada, et olin rahulik. Anna-Liisa on ise liiga tubli ja see retk on ka päris turvaline. Võib-olla projekti alguses olin mures ja tekkisid küsimused, aga see töö, mida Anna-Liisa kahe aasta jooksul tegi, oli nii imekspandav, et päris tõsiselt ei olnud mul ühtegi kartust. Anna-Liisa ütles ise ühel vahepeatusel, et natukese kõhedaks teeb oht kohtuda orkade ehk tapjavaaladega, kes jahte lõhuvad. Kuid Anna-Liisa enda käitumine ja jaht – nende pärast tõesti muretseda ei olnud vaja.