Kalana jahisadam on end tugevalt merekaardile kinnitanud

Fotod: Romet Keskla

Kalana jahisadamal on sel sügisel kolmas täispikk navigatsioonihooaeg. Selle aja jooksul on sadam end tõestanud vajaliku kogukonnakeskuse ja populaarse sihtkohana nii maalt kui ka merd mööda tulijate seas. 

SA Hiiumaa Sadamad juhatuse esimehe Romet Keskla sõul on Kalanas külastajate arv iga aastaga tõusnud. „Debüütaasta oli positiivne just suure külastusnumbri poolest – hooaja jooksul käis meil enam kui 130 jahti. Teisel aastal oli tulemus veelgi parem, külastajaid oli enam kui 175,“ räägib Keskla.

Tänavune hooaeg on ilmastiku tõttu olnud tagasihoidlikum. „Turistid hakkasid liikuma alles võidupühal ja praegu on külastuste arv umbes 130. Loodame, et suvi pikeneb ja inimesed sõidavad merd ka vananaistesuvel,“ lisab sadamajuht.
Kalana jahisadam on kohalike elanike poolt soojalt vastu võetud. „See on pannud Kõpu poolsaarel inimesed liikuma ja elavdanud kohalikku turismisektorit ning ettevõtlust,“ ütleb Keskla. Sadama arendamise järgmine oluline samm on merelt saabuvatele külalistele tankimisvõimaluse loomine, sest see on üks enim esitatud küsimusi. „Loodame selle paari lähima aastaga ära teha,” avab Keskla arenguplaane.

2025. aasta külastusandmed näitavad, et enamik külalisi saabub naaberriikidest. Enim peatusi tegid Soome lipu all seilavad jahid (76 külastust), järgnesid Eesti (45) ja Rootsi (14) alused. Külastajaid tuli ka Saksamaalt, Poolast, Hollandist, Leedust, Austriast, Taanist ja Šveitsist. Purjelaevad moodustavad sadama külalistest valdava osa, kuid peatusi teevad ka mootorjahid.

Romet Keskla sõnul on Kalanal potentsiaali kasvada piirkonna üheks olulisemaks mereturismi sõlmpunktiks. „Positiivselt üllatab, et keskmiselt veedab turist kõige rohkem öid just Kalana jahisadamas. Kui saame siia ka tankimisvõimaluse ja ehk veel mõne lisateenuse, muutub Kalana kindlasti veelgi atraktiivsemaks sihtkohaks.“

Paradiisirand

Kalana on Hiiumaa läänepoolseim küla, Kõpu poolsaare tipus. Viimastel aastatel suvilapiirkonnana väga hinda läinud Kalanas on omamoodi energia – selline, mida mäletame lapsepõlves maal vanaema juures käies. Kitsalt looklevad külavaheteed on ääristatud metsmaasikatega, päikese käes kuumeneva liiva lõhn seguneb soolase mere hõnguga. Siin on midagi, mis võlub.

Sadamast mööda rannaäärt mõnusa jalutuskäigu kaugusel on Ristna lõunaneem. Ühel pool sitked rannakadakad ja tuultest kujundatud kõverikud männid, teisel pool mühisev Läänemeri. Pärast kivist kallast ootab ees „Paradiisirand”. Kes selle nime pani või kuidas see tekkis, ei tea täpselt keegi, kuid vastuvaidlemist pole olnud – see on lähim kogemus, mis Eestis ookeanile olla saab. Justkui seisaks kuskil Portugali rannikul Atlandi ääres. Võimas liivarand, männid ja kristallselge vahu ja pisut roheka kumaga laineharjad. Puutumata, ehe ja kõigile kättesaadav.