Proovisõit Eesti Meremuuseumi esinduskaatriga CARRY

Fotod: Tanel Ojala ja Hanno Kask

Maailmakuulus kokk ja telestaar Anthony Bourdain on öelnud, et esimene koht, mida ta tundmatus restoranis külastab, on WC, ja kui juba WS-s ei suudeta puhtust ja korda hoida, siis võib vaid ette kujutada, mis toimub köögis. Umbes sama loogika kehtib minu arvates ka Meremuuseumi esinduspaadi puhul. Kuna Eesti Meremuuseumi ajalooline esinduspaat CARRY on laitmatus korras, võib eeldada, et kord ja puhtus valitseb ka Urmas Dreseni juhitavas Eesti Meremuuseumis.

Urmas oli lubanud mind ja Tanelit juba mitmel korral Meremuuseumi visiitkaardiga ehk mootorpaadiga CARRY sõitma viia, aga erinevatel põhjustel oli see sündmus pidevalt edasi lükkunud. Nüüd ühel septembrikuu päeval oli see kauaoodatud hetk käes. Kuna ka minul endal on puulaeva omamise kogemus olemas, siis suhtusin ma eelseisvasse merereisi teatavate eelarvamustega ehk õigem oleks öelda, teadmisega, et aastates puulaev ei saa iialgi päris valmis olla. Esimesel kohtumisel CARRYga jäi aga pigem mulje, et tegemist on värskelt tehase koosteliinilt väljunud alusega, mitte aga mingi ajaloolise eksponaadiga.

CARRY soetamisest ja restaureerimisest kirjutas ajakirja loo Urmas Dresen ise ja seda juttu ma teist korda lahti rääkima ei hakka, küll aga räägin hea meelega sõiduelamusest. Selleks et puulaevaga sõitmist nautida, peab olema merega sina peal ja puulaevadega ka eelnevalt merel käinud. Puulaevasõit annab merega vahetut tagasisidet. Puulaeva kerel on oma sõidukiirus ja pole vahet, kui suure mootori sa laevale paned või palju gaasi annad, kiirus jääb põhimõtteliselt ikka samaks või siis tõuseb hirmsa punnimise peale mõne sõlme. Botnia lahe põhjatipus, kus Soome ja Rootsi kokku saavad, korraldatakse vanadele puupaatidele võidusõite. Sealsetele paatidele on paigaldatud vahel isegi lennukimootoreid, aga seal on ka palju õnnetusi, vanad kered ei pea valule vastu. Tavakonditsioonis puupaadiga sõidu võlu peitub pigem selles, et leida üles sobiv sõidukiirus, milleks on reeglina umbes 10 sõlme, kus paat kergelt jookseb, mootor vabalt hingab ja paat võtab sisse trimmis hoiaku, nina kergelt ülespoole. Sellise matkakiirusega on puupaat, kaasa arvatud CARRY, väga stabiilne, loeb mõnusalt laineid ja püsib hästi kursil. Kui puupaadi roolimisest rääkida, siis väikestel kiirustel kuulavad kõik puulaevad, sõltumata suurusest, rooli halvasti. Eriti hapuks läheb asi tagasikäigul. CARRY-l teeb roolimise lihtsamaks võimas vööritruster. Kuigi väikestel kiirustel kipuvad puulaevad eriti külglaines kõvasti õõtsuma, siis tegelikkuses ohtu ümberminekuks pole. Puulaevadega on aastasadu seilatud maailmameredel ja otseselt tuule või laine tõttu on neist ümber läinud vähesed. Erandid muidugi kinnitavad reegleid, näiteks rootslaste uhkus, uhiuus puidust purjelaev Vasa, läks ümber ja põhja 10. augustil 1628, kohtudes vaid kilomeetri kaugusel Stockholmi sadamast esimeste lainetega. Seal oli ilmselgelt tegu laevameistrite möödapanekuga. CARRY on aga selline laev, millega mina julgeks, veidi ilmaennustust vaadates, mööda Läänemerd sõita küll kuhu iganes.

Huvikasutuseks ehitatud paadid on tegelikult kõik naissoost ja hingega ning täpselt nii tuleb nendesse ka suhtuda. Kuigi meremuuseumi paadi nimi on CARRY, mis viitaks nagu rohkem meesterahvale, on CARRY näol tegu ikkagi küpses eas daamiga, aga mitte mingil juhul kortsus ja liipava vanamutiga. Enne kui see liikuma saada, tuleb esmalt vanakooli diiselmootorit kai ääres vähemalt viis minutit soojendada ja ka siis ei tohi kohe gaasi põhja vajutada, sest vana kooli süda võib infarkti saada. Samuti peab kai äärest lahkuma  ja silduma ettevaatlikult, sest lakitud mahagonist outfit’i võib kergesti marraskile tõmmata. Mahagonist daam CARRY peab hea väljanägemise tarvis regulaarselt külastama ilusalongi ning olema ka muul moel hästi hoolitsetud.

Ilusal mahagonist esinduspaadil peab olema ka kapten. Küpses eas daamile meeldib püsisuhe ja pidevalt vahetuvatele partneritele see vastu ei pea. Kuigi proovisõidu ajal lasti rooli ka mind ja Tanelit, siis seda tuleks võtta nii, et saime CARRYga veidi käest kinni jalutada, aga see oli paganama tore. Omaette ilus oli ka just koos Urmas Dreseni ja kapten Tõnisega proovisõitu tegemas käia. Ilu ei peitunud mitte sõidus endas, kuigi oli fantastiline ja soe ilm, vaid pigem selles, et sain eputada heas seltskonnas koos kaunitar CARRYga.

Midagi pole teha, puulaevadel on hing sees ja kui sa seda proovisõidul ei tunneta, siis pole sa puulaevaga sõiduks veel valmis või on sinu kehakeel ja aura sellised, et laev keeldub sinuga suhtlemast. Urmasele tagantjärele suurimad tänud ilusa päeva eest ja ka selle eest, et mind CARRYga tuttavaks tegid.