Ühe meremeeste algatuse lugu ehk Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühing 30 aastat

Eesti Meremeeste Sõltumatu AÜ esimehe avakõne

C. R. Jakobson 1867: „On mullu aastal üks seadus kinnitatud, kes meile kõik mered lahti teeb ja kelle järel ka kõige alamal talupojal võimalik on sellest rikkusest osa saada, mis mere asjandamine igaühele toob, kes tead mõistlikult peale hakkab“ – Tsaari-Venemaa merekoolide seaduse tõlke eessõnas.

Parafraseerides: „On 1995. aastal üks ühing loodud, mis meremeestele kõik võimalused loob ja millega liitudes ka kõige alamal madrusel on võimalik oma töö eest väärilist ja õiglast tasu nõutada ning hätta sattudes nii temal kui perel abi saada.“

7. juunil saame 30. 1995. a 20. juunil kirjutab ajaleht Meremees artiklis „Lõpuks ometi“ (M. Vitismann), et „…asutati see meremeeste ametiühing, mida juba pikemat aega olemasolevate kõrvale või koguni asemele on igatsetud“. Vaadates tänast liikmete arvu ja seeläbi usaldust ühingu vastu ja ka seda, et tänaseks on RAS Eesti Merelaevanduse Ujuvkoosseisu Ametiühingukomitee, hilisema nimega Eesti Meremeeste Ametiühing lakanud olemast, võib ehk seda esmast hurraahüüdu tõesena võtta.

1995. aasta 20. aprill. Stockholmi Frihamneni sadamas seisva ML Mare Balticum kohvikusse koguneb 16 ML Estonia endist meremeest, sealhulgas laevahukust pääsenuid. Koos leiti, et olukord, millesse sattusid nii Estonia laevahukus elu kaotanud meremeeste lähedased ja pered kui ka laevahukust pääsenud vahetult peale kõnesolevat katastroofi, ei peaks korduma. Ei meremeestel ega hukkunute omastel polnud mitte kelleltki kaitset ega abi loota, kui neid avalikult rünnati ja üksikutel juhtudel nimetati madalapalgalisteks ning ebaprofessionaalseteks meresõitjateks. Otsustati luua Eesti meremehi ühendav ja tööandjatest sõltumatu ühing. Ühing saigi nimeks Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühing. Ametlik asutamiskoosolek koos põhikirja kinnitamisega toimus 7. juunil 1995 Tallinnas Õpetajate Majas. Huvitava faktina selgus hiljem, et sealsamas oli 11. novembril 1918 toimunud Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse ehk siis iseseisva Eesti esimese valitsuse esimene istung ja asunud mõnda aega mitmed ministeeriumid.

Esimese aasta lõpuks oli EMSA-l 352 liiget neljas laevandusettevõttes. Juba 1996 ja 1997 sõlmisime esimesed kollektiivlepingud AS Estline’i ja AS Hansateega. Meremeeste elu ja töövõime kaotus said lõpuks ja selle aja kohta märkimisväärsete summadega kindlustatud. 1997 maksime liikmeskonnale esimesed töötu- ja lastelaagri toetusi, jõulutoetused paljulapselistele ja üksikvanematele. 1996. a. palkasime esimese töötaja, kes ajaks asju siis, kui mehed merel, ja kelleks sai Evelin Tomson, kes eelnevalt tegeles Memento Mares ML Estonial hukkunute omastega.

Esimeseks ülesandeks oli hoolitseda parvlaev Estonial hukkunud laevapere liikmete alaealistele lastele Põhjamaade Transpordiametiühingute Föderatsiooni annetatud raha välja jagamine. 2005. a aprillis maksime 62 lapsele (kes katastroofi hetkel olid alaealised) kokku 328 600 krooni, 5300 krooni lapse kohta. Sündis veendumus, et ametiühingud on töötaja esimene ja viimane tugi, kui midagi juhtub. Selline oli esimene rahvusvaheline meremeeste solidaarsusaktsioon Eestis ja siinkohal avaldame tagantjärele veel kord tänu Põhjamaade Transpordiametiühingute Föderatsioonile, NTF-ile!

Sageli ei mõista inimesed, millega üks ametiühing igapäevaselt tegeleb. Kostab isegi arvamusi, et nühivad tagusmendiga niisama kontoritoole. Kui aga lähemalt kaeda, siis avaneb üsna töine pilt. Käivad liikmed oma muredega, konsulteerivad ja ootavad seisukohti nii ametivõimud kui ka reederid, ühed kollektiivläbirääkimised palga- ja töötingimuste üle algavad ja teised lõpevad, keegi on jälle kuskil kaugel sattunud raskesse tööõnnetusse või halvimal juhul on vaja lahendada surmajuhtumi asjaolusid ning aidata hukkunu lähedasi. Mõni meremees saab abi ka lihtsalt telefonivestluse käigus, sest aastatega on meie kontorisse koondunud mõõtmatu pagas kogemusi ja teadmisi, kuidas oleks palgatöötajal kõige õigem ühes või teises situatsioonis käituda. Sageli on vaja samaaegselt meremehe nõustamisega lugeda üle, mis seaduses kirjas või keerukamatel juhtudel konsulteerida mitme tööõiguse valdkonna tippjuristi või advokaadiga. Ja siis veel rahvusvahelised suhted, sest alates aastast 1998 oleme Rahvusvahelise Transporditöötajate Föderatsiooni (ITF) liikmed, millel 18 miljonit liiget ning 1999 asutasime koos teiste Euroopa transpordivaldkonna ametiühingutega Euroopa Transpordiametiühingute Föderatsiooni ehk ETF-i.

1995. aastal puudus meil riigis igasugune meretöösuhete eriregulatsioon. Aastatel 1994–1995 oli meie Tööinspektsioon andnud laevandusfirmadele välja arusaamatuid erilubasid küll ületunnitöö erisuste kui ka riiklikel pühadel töö tasustamise osas. Üleüldine olukord oli selline, et 80–90 tundi ületunnitööd oli arvestatud töölepingu kohaselt igakuise töötasu sisse (nii oli see ka merel hukkunud ML Estonia kaptenite töölepingutes, nagu on selgunud) ja merel töötajate puhul oli „unustatud” ka riiklikel pühadel töötamise kahekordses määras tasustamine, kuigi seadus nägi seda ette kõigile.

Seadusandja suunal asusime põhjendama, et ka Eesti vajab meretöösuhete eriregulatsiooni, nagu on teistes tsiviliseeritud mereriikides. Survega Riigikogule sattusime isegi vabariiklikku ajalehte – vist Eesti Päevalehte –, mis kirjutas, kuidas meremehed „ostavad“ omale seadusi, sponsoreerides tollast Mõõdukate erakonda. 2001. aasta veebruaris võttiski Riigikogu vastu „Mereteenistuse seaduse“, mille kaudu sai enamik meretöösuhete kitsaskohti võrreldes Töölepingu seaduses“ sätestatuga kõrvaldatud. Tänaseks on sellest õigusaktist saanud „Meretöö seadus“, mille viimase versiooni kinnitas vabariigi president 2014. aasta juunis.

Oleme pidevalt tegelenud ka muude merel töötamist reguleerivate õigusaktide eelnõudega – neist peamisteks on „Meresõiduohutuse seadus“ ja merel töötamiseks vajaliku kvalifikatsiooni omandamist reguleerivad õigusaktid, nagu „Laevapere liikmete koolitus-kvalifikatsiooninõuded ning diplomeerimise kord“. Usun, et ka selles vallas oleme suutnud kogu aeg hoida kätt pulsil ning Eestis koolituse ja töödiplomi ehk kutsetunnistuse saanud meremeest võib pidada usaldusväärseks meresõitjaks, kelle kätesse võib usaldada nii kallihinnalised laevad, lasti kui ka reisijad. Viimane lahing käis meresõidudiplomite väljastamise tingimuste osas, mis puudutab kolmandate riikide meremehi. Tänaseks on meile teadaolevalt selline kutsetunnistuste kaubanduseks kujunenud teema lõpetatud ning tänu meie EMSA tihedale koostööle Transpordiameti ja Mereakadeemiaga midagi sellist ehk niipea ka ei kordu. Meie meremeeskonna diplomid ei kuulu devalveerimisele!

Kuid kõik ei läinud alguses libedalt. Sellel ajal suhtusid Eminre ja seejärel Hansatee (mõlemad tolleaegsed reisilaevade operaatorid) juhtkond meremeeste uude ja sõltumatusse organisatsiooni varjatud vaenulikkusega. Mööda laevu käis laevandusfirma kontori esindaja, keegi superintendent, kes päris varjamatult ähvardas vallandada kõik need töötajad, kes söandavad uue sõltumatu ühinguga liituda. Aastaid hiljem on asjaosalistele lähedal seisnud isikud tunnistanud, kuidas Hansatee tippjuhtkonnas kaaluti tõsimeeli tööandjale lojaalse ja alternatiivse, nn kollase ametiühingu moodustamist. Siiski kaine mõistus ja reisilaevade meeskondade üksmeel oma uue ametiühingu toetamisel võitis ja kollane ametiühing jäi loomata.

Tänaseks küündib meiepoolne iga-aastane toetusvõimekus hättasattunutele sadadesse tuhandetesse eurodesse. Ainuüksi aastatel 2021 kuni 2024 maksime oma liikmetele töötutoetusi 346 000 eurot ja kokku erinevaid toetusi 498 000 eurot rõhuga pikaajalisele haigusele ning erinevatele hädajuhtumitele.  

Pole saadud läbi ilma kohtuvaidlusteta. 30 aasta jooksul ei ole me kaotanud mitte ühtegi nendest. Pikim ja raskeim vaidlus oli Muuga sadamas paikneva operaatorfirmaga Transiidikeskuse AS ebaseaduslikult vallandatud usaldusisiku ennistamiseks töökohale, mis kestis kolmes kohtuinstantsis üle kahe aasta ja mis meie hinnangutel läks ettevõttele maksma üle 150 000 euro, rääkimata maine kahjustumisest nii avalikkuses kui ka klientide juures. Rahaliselt kaalukaim vaidlus oli AS-iga Tallink Grupp, kes tööandjana ei täitnud korrektselt aastateks 2008 –2010 sõlmitud palgalepet. See vaidlus lõppes kokkuleppemenetlusega ja ettevõttel tuli asuda lepingut täitma. Kohtumääruse alusel oli kõigil Tallinki laevaperede töötajatel kokku alates 31.10.2012 õigus ühekordsele hüvitisele üle 300 000 euro ehk tollase 4,75 miljoni krooni ulatuses.

2004. aastal tegime ülemaailmset ajalugu – teadaolevalt esimestena valisime meremehi esindava ametiühingu etteotsa naisterahva, Kaia Vask’i, kes oli meile 1999. aastal tööle võetud peasekretärina. Kaia oli esimeheks ka teise ajaloolise sündmuse juures – 2008. aastal tegime Tallinkis hoiatusstreigi, milles osales üle 400 laevapereliikme korraga kolmes sadamas ja mitmetel laevadel.

Augustis 2006 pöördusid ITF-i inspektori ja meie ametiühingu poole meremehed, kes töötasid või olid töötanud Malta lipu all sõitvatel laevadel Isis ja Fiona, oma saamatajäänud palkade väljanõudmiseks. Meremehed olid saanud alates 2006. aasta algusest palgaks vaid paarsada dollarit ning katteta lubadusi kokkulepitud tasu maksmiseks kunagi tulevikus.

EMSA arestis laevad. Kohtutäitur Mati Kadak arestis Fiona 15. detsembril ning Isise 18. detsembril 2006. Kahe laeva meeskondade palganõue oli 1. jaanuariks 2007 kasvanud juba 4,2 miljoni kroonini ehk 270 000 euroni. 10. jaanuaril toimunud kohtuistungil saavutatud kompromissotsuse alusel tunnistas laevade omanike esindaja meremeeste palganõuet ning protsessiga kaasnevaid menetluskulusid. Kohtutäitur müüs ML Isise teisel avalikul enampakkumisel 23. aprillil 2007, millega rahuldati meeskonna palganõue 3,9 miljoni krooni ulatuses. ML Fiona müüdi aga 4. juunil 2007 ning selle meeskonna palgavõlg oli kasvanud 3,7 miljoni kroonini. Kokku maksti seega laevade müügist saadud rahadest meeskonnale välja 7,6 miljonit krooni ehk 485 750 eurot. See oli EMSA 12-aastase ajaloo jooksul esimene laevade arestimine ning üks suuremaid nõudeid laevaomaniku vastu üldse. EMSA poolt protsessi käigus kantud kulud ulatusid üle 600 000 krooni ehk 38 350 euro, mille menetluskuludest garanteeritud tagasimaksmine sai teoks sama aasta augusti alguses. Ligi 60 Eestis elavat meremeest said praktilise õppetunni, miks on vaja ametiühinguid!

Laevade arestimiste, kohtuskäimiste ja kohtutäiturite tööga on tänaseks välja nõutud kokku miljoneid eurosid ning meremehed on need kätte saanud. Tänud kuuluvad siinkohal Eesti ITF-i inspektoraadile ja inspektor Jaanus Kuivale, kes räägib sellest oma tänases ettekandes.

Oleme suutnud möödunud sajandi üheksakümnendate lõpust koos poliitikute ja reederitega Eestis kehtestada tänapäevase „Mereteenistuse seaduse“  ja ratifitseerida rahvusvahelise Meretöö konventsiooni ning läbi raskete konsensuse otsimise läbirääkimiste tööandjatega seadustada ka tsiviliseeritud „Meretöö seaduse“, milles näiteks iganädalase minimaalse puhkeaja nõue 84 tunni ulatuses ei anna võimalust meremeest tööga kurnata rohkem kui 12 tundi ööpäevas, kui tööaeg jagada võrdselt 7 päeva peale. Mitmetes teistes riikides, kus tõenäoliselt ei mõisteta meresõiduohutuse ja meremehe ülemäärase väsimuse otsest seost, on selline puhkeaja piirang 77 tundi ehk siis meie laevadel nõuab seadus keskeltläbi ühte tundi rohkem puhkamist.

Täna ja 30 aastat hiljem on meie ühingus ligi 2400 liiget, sealhulgas üle 600 meremehe välislippude all sõitval 68 laeval, millel on EMSA esimehe allkirjaga sõlmitud ITF-i kollektiivlepingud.

Minu jaoks, kes oma olin 1995. aastal selleks hetkeks kõrgesti haritud, piiranguteta kaptenidiplomi omanik ja sõitsin merd vanemtüürimehena, ei olnud mitte ühtegi pidi loogiline ega polnud ma ka mitte kunagi enne mõelnud, et hakkan organiseerima ametiühingut ja et selles vallas on nii palju teha. 1994. aasta sügise traagiline laevahukk ja 1995. aasta alguse sündmused ei jätnud aga tõenäoliselt mulle teist võimalust. Koos ML Estoniaga hukkusid paljud minu eelmised töökaaslased ML Georg Ots, ML Transestonia ja ÜE Tallink aegadest, sealhulgas kapten Avo Piht, pootsman Vello Ruuben, vanemmadrus Raivo Vister. Viimane mees, keda hea sõnaga mäletada ning kes suure tõenäosusega jäi lõpuni laeva silda, oli mayday raadioühenduse ajal laeva asukoha koordinaate kaardilaua tagant 2. tüürimehele Andres Tammesele kui sidepidajale ette lugev vanemtüürimees Juhan Herma, minu kursusekaaslane ja sõber.

Nende meeste ja paljude teiste kurva lõpuloo vältimiseks tulevikus võitleme alates 1995. aasta kevadest koos meremeeste õiguste ning hea maine eest ühes, tänavu juba 30-aastaseks saavas organisatsioonis lühinimega EMSA. Lõpetuseks tänaksin kõiki, kellega üheskoos oleme panustanud läbi EMSA Eesti merenduse ja meremeeskonna huvide kaitsmisse ning ka meie liikmeid, kes on tänaseks aastakümneid usaldanud sõltumatut ametiühingut.

EMSA esimehena tänan südamest kõiki meie liikmeid ja aatekaaslasi, samuti koostööpartnereid, kes on meie organisatsiooni kaudu saanud teadlikuks ja mõistnud Eesti meremehe muresid! Tänan veel kord ka meie Balti riikide ja Põhjamaade vennasametiühinguid, kelle kaudu tunneme Eesti meremeestena ennast globaalses konkurentsis oluliselt kindlamalt kui see oleks ilma teie vennaliku toe ja koostööta, kuid loomulikult ka ITF-i, kes on globaalse jõuna kõigi maailma meremeeste huvide kaitsel!  

Kapten Jüri Lember,

EMSA esimees aastatel 1995–2004 ja 2011–2025, volikogu esimees 2004–2008, EMSA aseesimees 2008-2011