Raamat Eesti edukaimast spordialast –JÄÄPURJETAMINE

Viktoriini küsimus – millisel spordialal on Eesti sportlased läbi ajaloo võitnud kõige enam tiitlivõistuste medaleid? Õige vastus on – jääpurjetamises. Ilmselt teab enamik eestlasi, et selline talvesport eksisteerib, aga paraku on väga vähe neid, kes selle ala võistlustele on saanud kaasa elada. Pea 30 aastat pole jääpurjetajad enam saanud jääle Tallinna lahel. Ka ei kohta neid juba sama kaua Ülemiste järvel. Kui teil veab, võite 100 km/h tunnikiirusega kihutavaid jääkelke kohata Haapsalu Tagalahel, Saadjärvel, Võrtsjärvel või vahel ka Pärnu lahel, Roomassaares ja Kärdla külje all.

Jääpurjetajad on mobiilne rahvas, üpris tavaline on see, et seal, kus on planeeritud tiitlivõistlus, ilmaolud muutuvad ja kogu paarisajameheline seltskond liigub sinna, kuhu jääolud lubavad. Ilma jääta ei ole ju jääpurjetamine võimalik. Sageli reisitakse jääd otsides koguni ühest riigist teise.

Kus ja millal jääpurjetamine aga alguse sai? Vanim teadaolev jääpurjeka joonis pärineb Madalmaadest aastast 1605 ja asub Rotterdami meremuuseumis, kus vasegravüüril on kujutatud väikese raapurje ja jalastega varustatud sõudepaati, jääpurjeka eelkäijat. Selliste jääpaatidega sõideti järvedel ja kanalitel. Aja jooksul asendus paadikere kergema ja otstarbekama konstruktsiooniga. Hollandist jõudis jääpurjekas 18. sajandi teisel poolel Ameerikasse. Euroopas arenes jääpurjetamine kõige jõudsamini Venemaal. Esimene jääkelk ehitati Peterburi Admiraliteedi laevatehases 1819. aastal. 1882 jaanuaris organiseeris St. Peterburi Jõejahtklubi Neeva suudmes esimese jääpurjetamisvõistluse. Raja pikkus oli 32 versta (üle 34 km).

Pärnu lahe kallastel elavad läti ja eesti kalurid omasid jääpaate ja kasutasid neid talipüügil. Hoogu sai jääpurjetamine Eestis 1888. aastal Haapsalus, kus Eestimaa Merejahtklubisse (Estländischer See Yacht Club) kuuluvad balti aadlikud korraldasid jääpurjekatega lõburetki. Klubi asekommodoor, insener Erich von Landesen oli mees, kes tegi jääpurjeka konstruktsioonis mitmeid huvitavaid täiendusi. Tema jääpurjekad erinesid paljuski tolleaegsetest ameerika jääpurjekatüüpidest.

Euroopas tegi esimese katse korraldada rahvusvahelisi jääpurjetamisvõistlusi Riia spordiselts Kaiserwald, mis 1913. aastal sõlmis vastava kokkuleppe Rootsis Stokholmis asuva Stockholms Isjaktklubb’iga. Selle võistluse vastu tundsid huvi ka Saksamaa jääpurjetajad. Halbade ilmaolude tõttu jäid võistlused siiski pidamata. Hiljem takistas rahvusvaheliste suhete loomist ja võistluste korraldamist puhkenud ilmasõda.

1925. aastal kirjastati esimesed teaduslikud jääpurjetamisraamatud Eestis: Aero-dünaamika ja Puri (Aerodynamik und Segel) Hans Schulmannilt ja Jääpurjekas (Die Eisyacht) Erik von Holstilt. 10.–14. märtsini 1926 korraldas Riia Jahtklubi rahvusvahelise jääpurjetamisnädala. Eestit esindanud Erik von Holst koos soodimees Etienne Gahlnbäckiga võitsid 23, 1 km pikkusel rajal  jääpurjekal ESYC 1926 ülekaaluka esikoha, edestades konkurente kuue minutiga. Samal aastal tegi Eestimaa Merejahtklubi ettepaneku töötada välja ühtsed võistlusmäärused ja luua jääpurjetamisliit. Riias II rahvusvahelise jääpurjespordinädala ajal 1927. aasta märtsis toimunud konverentsil otsustati alustada vastavate eeltöödega. 1927. aastal tekitas Haapsalus sensatsiooni Hans Schulmanni konstrueeritud ja ehitatud 3 m2 jäiga horisontaalpurjega jääpurjekas. Schulmann oli muide ka pöörleva masti leiutaja. 1928. aastal loodi Euroopa Jääpurjetamiskomisjon, mis aasta hiljem nimetati ümber Euroopa Jääpurjetamisliiduks (Europäische Eissegel Union). Liidu esimesed liikmed olid Läti, Leedu, Eesti, Saksamaa ja Rootsi. Hiljem liitusid Austria, Poola ning Holland. Otsustati hakata pidama Euroopa meistrivõistlusi. 1928. aasta algul sai Eestimaa Merejahtklubi pärast pikki vaidlusi Tallinna Linnavalitsuselt loa kasutada jääpurjetamiseks Ülemiste järve. See andis jääpurjetamise arengule uut hoogu. Ülemiste järve peetakse tänaseni üheks Euroopa parimaks jääpurjetamise areeniks.

Esimesed jääpurjetamise Euroopa meistrivõistlused peeti 26.-31. märtsini 1929 IV rahvusvahelise jääpurjetamisnädala ajal Riias. Euroopa meistritiitlile võisteldi üksnes 20 m2 purjepinnaga kelkudel. Võitjaks tuli Riia jääpurjekas Satan. 1932 aastal kinnitas Euroopa Jääpurjetamisliit Erik von Holsti konstrueeritud ja ehitatud 15 m2 purjepinnaga jääpurjeka rahvusvaheliseks ühtlusklassiks. Väikeste muudatustega on Monotüüp-XV jääpurjekas ka täna klassifitseeritud rahvusvahelise võistluskelguna. Aastatel 1933 ja 1934 tuli 20 m2 jääpurjekate klassis Euroopa meistriks William Wiren, kes 1936. aastal oli Monotüüp-XV klassis Euroopa kolmas. Ernst Kusmanov võitis Monotüüp-XV klassis 1936. ja 1937. aastal Euroopa meistrivõistlustel hõbemedali. 1938. aasta märtsis peeti Ülemiste järvel XII rahvusvaheline jääpurjetamisnädal, mille korraldajaks oli Eestimaa Merejahtklubi, kes tähistas sellega oma  50. aastapäeva. Võistluskomisjoni auesimees  oli Erich Landesen. Need olid senistest suurima osavõtjate arvuga jääpurjetamisvõistlused. Võisteldi kuues klassis. Startis kokku 50 kelku Saksamaalt, Lätist, Rootsist, Poolast, Hollandist ja Eestist. Kahes klassis selgitati ka Euroopa meister. Monotüüp-XV klassis võitis viiendat korda tiitli Etienne Gahlnbäck jääpurjekal nimega Filou, soodis Andrei Tšutšelov. Viimast hinnati tollal Euroopa parimaks soodimeheks. 15 m2 vabaklassis saavutas neljanda meistrikulla Erik von Holst jääpurjekal Fanal. Ülejäänud auhinnad kuulusid 10 m2 klassis tallinlasele Vsevolod Vassiljevile, 12 m2 klassis riialasele Bob Taubele ja 15 m2 A klassis sakslasele Erik von Volzile. Ekstraklassis oli ainsana jääl Hans Schulmanni 10 m2 jäiga purjega kelk Feuervogel.

Läbi aegade on jääpurjetamises püüeldud suurte kiiruste poole. Ajalukku on jäädvustatud imelisi tippmarke. Enne I ilmasõda läbis tuntud Ameerika jääpurjetaja kapten Preis oma 30 m2  purjepinnaga Feuervogel 1938 Clara Long Brange’il 1 miili tugevas tormis kiirusega 225 km/h. Seega oli jääpurjekas tollal kiirem nii autodest kui lennukitest. Ametlikult registreeritud kiirusrekord on 230 km/h aastast 1938 ameeriklase John Buckstaff’i nimel. Eestis saavutas sõjaeelse aja suurima mõõdetud kiiruse 135 km/h Etienne Gahlnbäck.

Esimene sõjajärgne üleliiduline jääpurjetamisvõistlus toimus 1946. aastal Riias. Võisteldi Monotüüp-XV klassis ümberistumissüsteemis, mis tähendas seda, et kõik sportlased said kordamööda võistelda kõikidel jääpurjekatel. Osalesid Moskva, Leningradi, Arhangelski, Taganrogi, Riia, Gorki, Liepàja ja Tallinna sportlased. Esikoha võitsid sellel 8 linna matšil tallinlastest vennad Andrei ja Nikolai Tšutšelov, kellest said ka esimesed NLiidu meistersportlased jääpurjetamises. Esimesed Eesti meistrivõistlused toimusid 1948. aastal ja esimesteks Eesti meistriteks Monotüüp-XV klassis tulid Rein Kumari ja Ilmar Bork. 1950-ndatel aastatel hakkas endale nime tegema uus jääpurjetajate põlvkond, pjedestaalile jõudsid sellised mehed nagu Ants Raud, Vladimir Girs, Hans Kaasik, Helmuth Leppik, Endel Vooremaa. Neist edukaim oli Ants Raud, kes MonotüüpXV klassis võitis NLiidu meistrivõistlustel aastatel 1952–1985 26 medalit  (11 kulda, 11 hõbedat ja 4 pronksi) ja Eesti meistrivõistustel aastatel 1949–1987  32 medalit (16 kulda, 10 hõbedat ja 6 pronksi). Mitmekordseteks NLiidu meistriteks tulid ka Vladimir Girs, Peeter Žuravljov (Siniväli) ning isa-poeg Endel ja Vaiko Vooremaa. Aastatel 1946–1991 võideti NLiidu meistrivõistlustelt kokku  211 medalit, neist 70 kuldset.

1968. aastal käisid Eesti jääpurjetajad võistlemas Poolas ja nägid seal esmakordselt eestroolitavat minijääpurjekat DN. See rahvusvaheliselt tänaseks populaarseim jääpurjekaklass sai alguse ajalehe Detroit News korraldatud konkursist, kus otsiti senistest jääpurjekatest odavamat ja väiksemat kelku. Kolmekümne konkursile laekunud ideekavandi seast osutus võitjaks Archie Aareli, Josph Lodge’i ja Norman Gerriti oma, mis konkursi korraldanud ajalehe esitähtede järgi saigi endale nimeks DN. Poolast toodud jooniste järgi valmis Kalevi jahtklubi töökojas 1969. aasta talvel esimene Eestis ehitatud DN klassi jääpurjekas, mis sai numbriks SR1 ja mille ehitajaks ja omanikuks oli Jüri Šaraškin. Esimeseks NLiidu meistriks tuli selles klassis Endel Vooremaa, kes 1971. aastal Hollandis peetud Euroopa meistrivõistlustel krooniti ka Euroopa meistriks.

1973. aastal peeti DN-i kodumaal Ameerika Ühendriikides Gulli järvel esimesed maailmameistrivõistlused. Kuldmedaliga tuli sealt koju Ain Vilde. Sama aasta Euroopa meistrivõistlustelt Poolast toodi koju kolmikvõit: kuldmedal kuulus Endel Vooremaale, Helmuth Leppik ja Vello Jürjo võitsid hõbeda ja pronksi. Eestlaste läbi aegade edukaimaks tiitlivõistluseks olid 1980. aasta maailmameistrivõistlused Rootsis, kus võideti viis esimest kohta, maailmameistriks tuli tookord Mati Kuulmann, Ain Vilde ja Künno Kalk said hõbe- ja pronksmedali. Kolmikvõiduga päädis MM-regatt ka  1984. aastal kui Vaiko Vooremaa ja Mati Kuulmanni ees krooniti maailmameistriks Tiit Haagma. Kokku on DN klassi absoluutarvestuses Eestisse toodud 24 medalit,  3 kulda, 12 hõbedat ja 9 pronksi. DN klassi Euroopa meistrivõistlustelt on eestlased absoluutarvestuses võitnud kokku 29 medalit, neist 11 kulda, 9 hõbedat ja 9 pronksi. Edukaimad on EM-regattidel olnud isa-poeg Vooremaad, kes on kokku võitnud suisa 14 EM medalit: isa Endel on võitnud 3 kulda ja 2 hõbedat, poeg Vaiko on koju toonud  4 kulda, 2 hõbedat ja 3 pronksi. Lisaks on isal ette näidata 2 MM-hõbedat ja pojal samas arvestuses 2 hõbedat ja 2 pronksi.

Monotüüp-XV klassis on eestlased kokku võitnud EM-regattidelt 13 kuld-, 16 hõbe- ja 18 pronksmedalit. Viie kullaga on edukaimad olnud Etienne Gahlnbäck ja Vello Jürjo.

Varasemalt on jääpurjetamises võisteldud ka 8, 12 ja 20 m2 purjepinnaga kelkudel, tänapäeval on rahvusvaheliselt tunnustatud aga kolme jääpurjekaklassi: IceOptimist, DN ja Monotüüp-XV. Kõigis kolmes klassis on eestlased tiitlivõistlustel edukad olnud. Lisaks ollakse edukad ka talisurfis.

Raamatus JÄÄPURJETAMINE antakse ülevaade nii meie jääpurjetamise ajaloost kui ka edukaimatest jääpurjetajatest. 252-leheküljel räägivad oma purjetaja- ja jääpurjetajateest maailmameistrid Ain Vilde, Mati Kuulmann, Tiit Haagma, Euroopa meistrid Vaiko Vooremaa, Vello Jürjo, Rasmus Maalinn jt. Raamatu lõpus on 12-nel leheküljel ülevaade meie jääpurjetajate tulemustest tiitlivõistlustel. Raamatu hind on 35 eurot. Huvilistel palun ühendust võtta raamatu autori Kalev Vapperiga (kalevvapper1@gmail.com).