Artikkel ilmus ajakirja Paat&Merendus suvises 74. numbris 2024

Kuressaare-Kõiguste-Orissaare-Sõru-Kärdla, teekond on umbes 100 miili pikk ja vahemaad kena päevapurjetamiseks. Käime sadamast sadamasse, küsime kuidas on läinud ja mis ootab ees.

Kuressaare linna mereväravast tuleb igal aastal sisse paar tuhat meresõpra

Sadamakapten Oskar Jõgi sõnul on kõige olulisem see, et Kuressaare jahisadam on saavutanud välismaiste ja kohalike meresõitjate seas hea maine. Seda näitab see, et paljud purjetajad külastavad meie sadamat ikka ja jälle. „Alates 1999. aastast, mil meie sadam avati, kuni 2023. a hooaja lõpuni külastas meie sadamat 8800 alust, mis tõid sadamasse 22 656 inimest kokku 42-st riigist. Koroona-aastad tegid küll oma töö, kuid paistab, et külastatavus hakkab jälle tasapisi kasvama. Hea on tõdeda, et 2023 suvel külastas meie sadamat teistkordselt Muhu Väina regatt, mis tõi sadamasse enam kui 100 avamerejahti. Samuti on kolm aastat meid külastanud Läti meistrivõistlused.” Sellel aastal suuremaid regatte plaanis ei ole, küll aga toimuvad juba meresõitjate seas traditsiooniks kujunenud Saaremaa Merepäevad ja Ooperipäevad.

Arendustööd käivad pidevalt, vaja oleks laiendada

Selleks, et Kuressaare jahisadam saaks võtta vastu veelgi rohkem külalisaluseid, tuleb sadamat süvendada ja laiemaks teha. Jõgi sõnab, et sel aastal on  lootust, et kõik kolm kaid varustatakse käigupoomidega, mis kindlustavad aluste turvalisema seismise ja on igati kaasaegsem.

Kõigustes suvi on aktiivne: kontserdid, purjetamine, vähipidu

Kõiguste sadam oli mõned aastad kaardilt maas, vaja oli kogu taristu uuesti luua. 2018. aastal alustati ehitustöödega: sadama elektri-, vee- ja heitveetrasside ehitus, süvendamine, uute kaide ja sadama teenindushoone ehitus. Eelmisel aastal lisandus sadamateenuste hulka ka tankimise võimalus.

Purjetajate laulupeoks tituleeritud A. Le Coq Muhu Väina regatt on Kõiguste sadamat väisanud juba viimased kolm aastat. Sel aastal Kõiguste küll üks regati sihtpunktidest ei ole, aga tegus hooaeg tuleb sellele vaatamata. Ees ootavad kontserdid, purjetamislaager noortele, kohalike paatide mõõduvõtt, vähipidu  ja augustis hooaja krooniks Muinastulede öö.

Tulevikku vaadates märgib sadama perenaine Külli Akkermann, et ideedest neil puudust ei ole, küll aga on keeruline  rahastuse leidmine, kuna suuremaid toetusmeetmeid ei näe ette ning vahel võib viis aastat minna nii, et häid võimalusi ei ole. See tähendab, et areng peatub ja tuleb hakata amortiseerunud asju värskendama.

Orissaare jahisadam on hinnatud peatuspaik nii maa kui ka mere poolt tulevate matkaliste seas

Aastast 2017 Illikul tegutsenud Piidivabrik MTÜ esindaja Jürgen Visnapuu sõnulon sadam orgaaniliselt arenenud ja kasvanud nii hingelt kui ka mahult ning kogunud põnevat populaarsust nii merd kui ka maad mööda saabujate hulgas Eestist ja välismaalt. „Kui viis aastat tagasi leidis kaikoha sadamas vaid kümmekond alust, siis tänase seisuga on meil 31 kaikohta kuni 2 m süvisega ning max 20 m pikkusele alusele.”  Erinevate projektide abil on renoveeritud kaks paadisilda, ehitatud uus slipp, loodud mugav veebikodu infovahetuseks, kahel korral tehtud vajalikud süvendused ja veel palju muud.

Sadam kui elamuskeskus

Illikul toimetab hooajati juba kolm aastat menukas slavaasia köögi ja kvaliteetse mulliga resto KÖHT ning veespordi ja vaba aja keskus Illiku Surf, mis pakub wakeboardi, veetuubi ja paadisõitude kõrvale ka SUP laudade ja kajakkide renti. Arendatud on ka majutusvõimalusi ning laid täitub järjepidevalt kauni kunstiga, mida külvab nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt tuntud I Land Sound Festival. Muu hulgas on Illiku laiul taas alustanud tegevust ka purjekool ning asutatud Orissaare Vabatahtlik Merepääste MTÜ.

Muret valmistab muda kogunemine

Sadama heaks kestmiseks on vaja teha veel mitu olulist sammu. Põhiliselt valmistab peavalu muda kogunemine. Üheks abistavaks tegevuseks oleks sadamapidaja hinnangul Illikule saabuva sõidutee aluse truubi korrastamine.

„Orissaare sadam on väike butiiksadam, tuntud oma headuse, külalislahkuse ja pretsedenditu elamuste kvaliteedi poolest. Praegune hea asi toimib hästi, sest asja tehakse südamega ning me ei soovigi kõike liialt suureks ajada või kohe kogu arendustegevusega valmis saada. Selles peitubki senise edu võlu ja unistame ning tegutseme, et see pehme ja orgaaniline areng ka tulevikus saaks jätkuda,” sõnab Jürgen Visnapuu.

Sõru jahisadam areneb koos kogukonnaga

Sõru jahisadamas tegutseva merekooli looja ja tegevjuhi, endise Hiiumaa Sadamate sihtasutuse nõukogu liikme Katrin Visnapuu sõnul on jahisadam teinud viimase kümne aastaga suure arenguhüppe, kaasa on haaratud ka kohalik kogukond.

„Kümne  aastaga on Sõru individuaalsadamast saanud Sõru jahisadam. Muutused on ühelt poolt „globaalsed”, teisalt kohalikud. Mereline taasärkamine Sõrul langes kokku purjetamise ja hobimeresõidu populaarsuse kasvuga üle Eesti. Kümme aastat tagasi oli külas kaks meest, kel oli väikelaevajuhi tunnistus. Tänaseks on enam-vähem pooltel külalastel, kel vanus lubab ja isegi külanaistel paadiload. 2018 suvel, kui alustasime Sõru Merekooliga laste purjetamistrenne, oli sadamas üsna vaikne, akvatooriumis me väga teisi aluseid ei kohanud, kõrts oli rohkem kinni kui lahti. 2020. aastaks oli uusi aluseid sedavõrd palju, et sadamapidajal tuli ette võtta laiendamine. Külamehed ostavad kaatreid, külanaised käivad purjetamistrennis, Sõru Merekooli noorsportlased kasvavad Optimistidest välja ja igal suvel toob keegi neist Sõru jahisadamasse uue jahi.

Kümme aastat Kärdla sadamat

Kärdla linn sai 10 aastat tagasi uuesti merekaardile kui väikelaevasadam. Unistus sadama taastamisest oli hiidlastel pikalt. Pärast 19 aastat said kokku õiged inimesed ja tuuled muutusid Kärdla sadama jaoks soodsaks. Ühtlasi oli tollane linnapea Georg Linkov andnud linnarahvale lubaduse: „Kärdlast saab sadamalinn!”

Linkov sõnas, et kõige rohkem motiveeris teda see, et kogukonna viimase 19 aasta suurim unistus oli, et mereäärsest linnast saaks taas kord sadamalinn. „Täpselt niikaua oli enne meie meeskonna tulekut proovitud Kärdla sadamat taastada. Rahva lootus hakkas juba kaduma, sest sadama taastamisest oli räägitud väga palju, aga tehtud liiga vähe. Tihti puudusid ka soodsad tuuled poliitiliste kokkulepete saavutamiseks. Ma olin valimistel avalikult lubanud, et Kärdla saab oma sadama! Mind usaldati ja mulle anti see võimalus. Minu jaoks oli see väljakutse, mis vajas lahendamist. Kuna üksi ei tee midagi, oli vaja tiimi. Mul õnnestus koostada suurepärane tiim, kus võtmepositsioonidel olid Kaidi Nõmmerga ja Hillar Kukk, siit edasi on kõik juba ajalugu.

Visioon oli avada Kärdla taas merele nii, nagu see oli olnud juba 1849. aastast alates. Teise maailmasõja ajal sadam hävines ja meresõidu traditsioonid hääbusid. Algne plaan nägi võrreldes tänasega ette ca 40% suuremat (täna on sadam juba väike) akvatooriumit. Vaatasime oma meeskonnaga koos arhitekt Jüri Kuusemetsaga ajas ette ja nägime, et selline sadam võiks rahuldada meie järgmise 25 aasta vajadust. Poliitilise kompromissi tulemusena tuli kahjuks sadamat vähendada. Tookordses valikus oli: kas me teeme selle, mida me näeme täna või me ei tee üldse midagi. Meie tiimi nägemuses oli Kärdla avamine merele, meretraditsioonide ja laste merearmastuse taastamine läbi purjetamise. Seega loobumine ei olnud variant.“

Sadama ehitus oli sündmusterohke, tuli teha mitmeid kompromisse, murda eelarvamusi ja järjepidevalt näha vaeva, et veenda otsustajaid sadama vajalikkuses. Tuli ette ka eriolukordi, kus lahendused tuli leida käigu pealt, mõelda välgukiirusel ja tihti tuli abi ootamatutest kohtadest. Ühe seigana meenutab Linkov järjekordset pealinnas käiku: „Kogu sadama taastamise projekt oli üks suur seiklus ja kogu meeskonna tohutu pingutus. Läksime raha taotlema EAS-ist teades, et seal on meeletu konkurss. Piirkondade konkurentsi tugevdamise meetmesse tehti üle 20 taotluse ja oli teada, et ainult kolme projekti rahastatakse. Meil oli vaja sisu poolest väga tugevat projekti, lisaks oli vaja ülilühikese aja jooksul saada ministeeriumitelt kõikvõimalikud kooskõlastused. Meenub, et ükskord lendasin Tallinnasse järjekordsele lobiretkele, vaja oli ministeeriumi ametnikke veenda kooskõlastusi ette valmistama piiratud ajaraamis. Olin jõudnud just regionaalministeeriumis kokkuleppele, kui selgus, et samal päeval on vaja veel käia ka rahandusministeeriumis. Küsisin kantslerilt tema auto koos autojuhiga, sõitsime rahandusministeeriumisse ja peale seda viis autojuht mind lennujaama. Mõne aja pärast selgus, et EAS rahastab Lottemaad, Kiviõli Seikluskeskust ja Kärdla Sadamat. Ajad olid teistsugused ja tuli päris palju improviseerida.”

Kõiki neid sadamaid seob üks nimetaja, milleks on aktiivsed sädeinimesed, kes väljakutsetele julgelt vastu lähevad. Eesti väikesadamate areng on viimastel aastatel olnud märkimisväärne, teenuste tase on ühtlaselt kõrge ja hea, nii nagu  mereriigile kohane.

Fotod: Janis Spurdzins, Illiku Pildivaramu