Riigilaevastiku jaoks ei tulnud tänavune karm talv ootamatult

Tarmo Liivi lahes 2026 – Foto:Teet Tõnts

Kuigi talv ei tulnud ootamatult, ei saanud Riigilaevastiku peadirektor Andres Laasma sellel talvel rahulikult magada. Jaanuari lõpuks oli selge, et kahest jäälõhkujast EVA 316 ja Botnica ei piisa, et Eesti suuremates kaubasadamates kaubalaevade liiklus normaalselt toimida saaks ehk töösse pidi minema ka 1963. aastal Soomes ehitatud jäämurdja Tarmo. Kuigi Tarmo meeskond on väga tubli ja laev on viimase peal hooldatud, on Tarmo näol tegu pigem muuseumieksponaadiga kui tõsiselt võetava tööloomaga.

Räägib Andres Laasma: Veel detsembris tundus, et Läänemere keskel oli vee temperatuur +8 °C ja jääd ei paistnud kusagilt. Detsembris küsis keegi ajakirjanik minu käest, kas tuleb jää või ei, vastasin, et tuleb, ja seda statistika pärast. Üldine statistika näitab, et selline tugevam jää on meil iga seitsme aasta tagant. Meie jäämurdja Tarmo tegi tööd aastatel 2011 ja 2018 ning teeb nüüd aastal 2026. Pärnusse saatsime me EVA 316 juba sügisel ja mõtlesime, et las ta seal seisab ja ootab jää ära. Tunne oli sama nagu eelmisel aastal, kus üldse polnud jäämurret, aga läks teisiti. Täna murrab Riigilaevastik jääd niimoodi, et Liivi lahes on meil EVA 316 ja Soome lahes alustab alati põhijäämurdjana Botnica, mis on meil tšarterlepinguga prahitud Tallinna Sadama käest. Kui jääpiir liigub Tallinna suunal Sillamäest kaugemale, siis tuleb teine jäämurdja Tarmo Soome lahele juurde tuua. Sellel aastal ongi nii läinud, et Tarmo on jäämurdmisprotsessi kaasatud. Jäämurdmine on tegelikult puhas tehnikasport ja aeg-ajalt juhtub, et tehnika läheb katki. Sellel talvel hoidsime pöidlaid pihus, et tehnika vastu peaks. Talv on alati stressirohke aeg, sest jääs juhtub asju. Tarmo sünniaasta on 1963 ehk tänaseks on tema vanus 63 aastat, Eesti lipu all on ta olnud 33 aastat. Tarmo nime on laev kandnud nii Soome kui ka Eesti lipu all. Vaatamata oma eale on Tarmo väga võimekas laev, tema raud on ikka väga kõva.

Tarmo on väga omapärane laev, tal on neli sõukruvi, kaks ees ja kaks taga – esimesed sõukruvid tõmbavad ja tagumised lükkavad laeva. Esimesed tõmbavad sõukruvid tekitavad  veekeeriseid, mis aitavad jääd paremini lõhkuda. Tarmo masinate jõud kantakse sõukruvidele diisel-elektrilise lahenduse kaudu. Neli suurt diiselmasinat toodavad elektrit, millega aetakse ringi sõuvõllidel olevaid elektrimootoreid. Lisaks on veel diislikütusel töötavad abimasinad, kokku on Tarmo võimsus 10 MW. Kuigi jäämurdja korpus on väga heas korras, samuti on hooldatud ja korras tehnika, on probleem selles, et kogu tehnika on üle 60 aasta vana. Ka peamasinad on laevaga ühevanused. Jäämurdja Tarmo eluea oleme planeerinud 2028. aastani. Kui Tarmo eluiga proovida hakata pikendama, siis tuleb teha väga suuri investeeringuid, kaasa arvatud peamasinate väljavahetamine ehk majanduslikust küljest vaadatuna pole sellel mõtet.

Täna on kõige suurem probleem varuosadega, nii vanale tehnikale pole neid kusagilt võtta. Kui täna midagi juhtub, siis on varuosasid põhimõtteliselt võimalik leida ainult muuseumitest. Kokkuvõtlikult võib öelda, et tegu on väga hästi hoitud ja hooldatud laevaga, aga kui see reaalselt nina jää sisse paneb ja tööd tegema hakkab, siis sellega kaasnevad vibratsioon ja jõud võivad üsna kergesti viia laeva tehnika lagunemiseni. Kere pärast ma ei muretse, see on dokitud ja kontrollitud, sama kehtib ka propellerite ja sõuvõllide kohta. Laev on ju ikkagi maailma parimate jäämurdjate ehitajate soomlaste poolt ehitatud. Kõik torustikud ja tankisüsteemid, millest osa pole üldse nähtavates kohtades, on need, mis aja jooksul järele annavad. Kui seal vibratsiooni tõttu midagi pudenema hakkab, siis võivad segamini minna kütus ja vesi. Kui selline suur laev keset jääd rikki läheb, on selle kai äärde tagasi saamine üsna ressursi- ja ajamahukas. Õnneks on Eestil endal sellise päästeoperatsiooni võimekus olemas. Niisuguse päästeoperatsiooni puhul jäävad aga Eesti sadamad mingiks ajaks ilma jäämurdeteenuseta.

Kui rääkida suursaarte vahelisest parvlaevaliiklusest, siis seal on sellise jääklassiga laevad, et need peaksid hakkama saama. Võib esineda hilinemisi ja graafikus mitte püsimist, aga päris seisma parvlaevad kohe kindlasti ei jää. Pigem on Rohuküla–Heltermaa liinil probleemiks madal veetase. Ainus päriselt probleemne koht on meretagune maa Ruhnu. Ruhnu probleemiks on väga madal sadam, mis oli sellel talvel paksu jääkihi all. Riigilaevastikul on Roomassaares paar sellist jäävõimekusega laeva, mis võinuks ruhnlastele appi minna, aga Väinameres oli sellel talvel nii paks rüsi, et neid laevu ei saanud sealt kätte.

Jääolude tõttu olid sellel talvel kaubaveoks suletud Virtsu, Rohuküla ja Roomassaare sadam. Sellel talvel olid ilmaolud kuhjanud Abrukast kuni Virtsuni rüsivalli, millest ei suuda läbi murda isegi jäämurdja. Kuna veetase oli madal ja jää muudkui kuhjus, siis kaubalaevu Väinamerre sisse ei lubatud.

See talv näitas ilmekalt, et Eestil on jäämurdjaid vaja. Meie uue jäämurdja projekt on ootel. Teemana on see jätkuvalt aktuaalne ja Riigilaevastik püüab leida probleemile lahendust. Uue laeva ehitamine on praeguseks pausile pandud, aga otsitakse alternatiivseid võimalusi, näiteks rentida või osta mõni kasutatud laev. Soomlastelt rentida ei saa, sest kui juba meil on rasked jääolud, siis soomlastel on veel raskemad.

Meil on vaja jääoludega  toime tulevat töökindlat laeva. Minu arvates on Eestile vaja mitte ainult jäämurde võimekusega, vaid jäämurdevõimega mitmeotstarbelist töölaeva. Soomlased seevastu ütlevad, et nendel pole sellise laevaga midagi teha. Soome jäämurde võimekusega laevad on kõik peaasjalikult jäämurdjad ja millegi muuga nad ei tegele. Soomlaste jääolud on Botnia lahe põhjaosas palju karmimad ja seal saavadki tööd teha ainult spetsiaalselt jäämurdmiseks mõeldud laevad. Kuna meil on tõsiselt võetavad jääolud korra seitsme aasta tagant, siis meil peaks olema selline laev, mis ülejäänud aja leiaks kasutust ka mõnel muul alal. Vastasel juhul oleks tööta Eesti jäämurdja maailma parim rahapõletusmasin.

Selle loo lõpetan omapoolse kommentaariga. Kui oleme harjunud viimasel ajal riigiasutusi ja ametnikke nende saamatuse pärast peaasjalikult kiruma, siis Riigilaevastikku tuleb hoopis kiita. Tegelikult sai Riigilaevastik sellel talvel, vaatamata rasketele jää- ja majandusoludele väga hästi hakkama ehk peadirektori unetud ööd tasusid ennast ära. Kiita tuleb ka kogu ülejäänud meeskonda, kes kogu planeeritu reaalselt ellu viis.