Muhu Väin, osavõtja meenutused läbi kolme aastakümne

Fotod: erakogust

Esimest korda kuulsin regatist räägitavat 80-ndate lõpus. Üks peale Tipi-kooli Saaremaale suunatud klassivend oli sellest vaimustuses. Siis mõtlesin, et vaesed mehed, pole teil siin saarel tühjagi tarka teha, et sellise jamaga tegelete… Selline meenutus ajast, kui esimest korda kuulsin sõnapaari Muhu Väin.

Oma kuueteistkümnenda MV eel tunnistan, et esimest regatti mäletan uduselt. Sõitsime Harlese, Uve, Rauli ja veel paari kamraadiga päevinäinud X-99-ga regati vapralt algusest lõpuni. Peale läksime kindla plaaniga konkurentidele ahtrit näidata ja kogu auhinnalaud puhtaks teha. Reaalsusega see paraku ei haakunud. Lõbus oli küll. Eriti lustlik ja meenutamist väärt oli kogu meeskonnaga Vigala Sassi kodu väisamine, eesmärgiga saada maavälist abi jahi kiiruse tõstmiseks. Sassi aetud puskar maitses hea, aga saadud nõu oli karm: masti tüürpordipoolset külge tuli kasta vere või seemnevedelikuga. Selle viimase variandi viskasime kõrvale protseduuri keerukuse ja kartuse tõttu saada kaasvõistlejate halvakspanu osaliseks. Vereohvri tõi Raul (Griiša). Jõhker lõikehaav ta vasakul pöidlal meenutab seda tulutuks osutunud ettevõtmist tänaseni. Korra käisime kivides ka, kui Kuressaarest kaasa sattunud soomlane Joni (manalamees, kes väärib hea sõnaga meenutamist tänu Kõiguste sadama taastamisele) ühel valesti navigeerimise tulemusel tekkinud peataoleku hetkel andis käsu „aja suoraan’’ ja minut hiljem olimegi kõhuli kruusas. Õnneks oli meri tasane ja tagurpidikäigust pääsemiseks piisas. Meenub ka üks hilisõhtune kohtumine, kui sattusin sadamamelust eemal ühe mõnusa olemisega habemikuga pikalt ilmaelust kõnelema. Ülo oli, Ülo Vooglaid. Legendaarne õpetlane tegi 1958. aastal noore mehena kogu võistluse kaasa, kui esimest korda Väinamere regati nime all Riiast Tallinnasse purjetati.

Navigeerisime 90-ndate alguses paberkaartidega. Tehnika areng oli jõudnud nii kaugele, et oma asukoha määramiseks oli raadiopeiling asendunud algelise GPS-seadmega, millelt saadud koordinaadid pliiatsiga kaardile kandsin, kellaaja juurde kirjutasin, roolimehele kursse mõõtsin ja kiirust arvutasin. Terav pliiats, rööpjoonlaud ja mall olid kaardilauas asendamatud tööriistad.

 2011. aastal võtsime korraldajate palvel TV3 kaameramehe, helimehe, režissööri + igaks etapiks mõne kohaliku staari oma X-41 jahti lisalastiks. Aitasime selliselt toota telepilti igaõhtuste MV värskete uudiste pooltunni tarbeks, televaatajatele andsid oma emotsioone edasi meie meeskonna külalisstaarid. Toredad inimesed olid. Esimesel etapil osales olümpiapronks Jaak Mae, hiljem tuli nii poliitikuid kui ka artiste. Toreda võistluspäeva saime koos poliitikust mõisahärra Imre Sooäärega, kellega purjetatud etapp viis meid Kuivastusse. Sadamas ootas kogu meeskonda bussisõit Pädaste mõisasse, mille õue kaetud rikkaliku laua taga jorisesime pimedani.

Viimasel etapil, finišiga Tallinnas, oli meie meeskonnas lauljatar Merka. Vahva ja lõbus tüdruk, sulandus kiirelt meie kampa ja eneselegi üllatuseks tuli ta meeskonna nimekirjas olles avamerepurjetamise Eesti meistriks! See oli nimelt veel see tore aeg, kui Muhu Väinas võisteldi ORC 1 paadiklassis Eesti meistri tiitlile.

Minu neljateistkümnesse võisteldud Väina mahtus 10 poodiumikohta, jahtideks  X-99, Dehler44, X-41, Grand Soleil43 ja XP44, kapteniteks tõeline Eesti avamerepurjetamise raskekahurvägi: Harles Liiv, Mati Sepp, Priit Tammemägi ja Enn Nõu.

Oma 15. Muhu Väina otsustasin kaasa sõita oma jahiga (Dufour 40 Perfomance) turistigrupis. See oli minu jaoks uus kogemus, olla ühelt poolt küll regatil osaleja, aga teiselt poolt võistluse kõrvaltvaataja. Meeskond komplekteerus minu  FB lehel  https://www.facebook.com/paikesegalaiailma/ tehtud kuulutusele vastanutest. Kuna saan oma jahi opereerimisega üksinda hakkama, siis purjetamisoskust ma tulijatelt ei eeldanud. Huvilisi oli paarikümne ringis, kuuest esimesena pileti lunastanud meresõbrast moodustus nädalaks igati tore kollektiiv. Meeldejääv elamus oli Väina esimesel päeval toimunud Tall Ships Race eskaadrisõit, külastasime ka Pranglit ja käisime Naissaarel seeni korjamas. Regati pikimal etapil Tallinnast Kärdlasse saime kõrget lainet, paduvihma ja tormituult, aga kogu seltskond pidas kogu pika päeva vapralt vastu. Korraldajad olid turismigrupile mõeldud formaadi kenasti läbi mõelnud, pakkudes Hiiumaal võimaluse osaleda bussiekskursioonil saare põnevamatesse paikadesse.

Selle aasta Muhu Väina regatt on järjekorras 68. (https://www.muhuvain.ee/), registreerimine on alanud ja esimesed nobedad jõudnud end ka kirja panna. Tallinnast minejad saavad eelmise aastaga võrreldes tublisti rohkem miile kirja, algab see võistlus ju Haapsalus ja lõppeb Pärnus. Mina  Päiksega jälle turistigrupis, uute kaaslastega uusi emotsioone ja kogemusi püüdmas.

Merematkaja märkmed

Kogemused 2024. a regatist pani kirja Kristel Martis

Kes vööril ja ahtril juba täitsa vabalt vahet teeb, aga groodi rehvimise manööver võtab veel nõutuks, siis sellistele algajatele, kuid entusiastlikele meresõpradele on Muhu Väina regati matkagrupp ideaalne võimalus oma purjetamisoskuseid lihvida. 

Just umbes sellisena asusin minagi 2024. aasta kevadel ellu viima oma ühte pikaaegset unistust – osaleda legendaarsel avamerepurjetamise Muhu Väina regatil. Olles enda ja tulevase meeskonna suhtes aus, mõistsin kohe, et võistlemiseks jäävad nii oskused kui ka kogemused napiks, aga no nii hirmsasti tahaks ju… Ja nagu elus ikka, siis kui midagi tahta, tuleb selle nimel tegutseda ning peagi kohtusin kauaaegse eduka võistluspurjetaja ja kapteni Arvi Kinkiga, kes oli oma jahi EST555 S/Y  Päike peale kokku panemas võistkonda, eesmärgiks osaleda just Muhu Väina matkagrupis. Selgus, et samasuguseid entusiastlikke inimesi oli teisigi ning peagi kogunesime juba esimesele treeningule. Ühel hirmkülmal, kuid päikeselisel maikuuõhtul sai esimesed ringid Päikesega Kakumäe sadamast tehtud. Paar treeningsõitu hiljem oligi aeg asutada matkagrupis regatile.

Miks valida just matkasõit võistlussõidu asemel? Lühidalt seetõttu, et võistlus on tore, kuid ilma võistluseta võib veelgi toredam olla. Regatt on siiski võistlus ja tõsine sport ning selleks pead olema valmistunud nii füüsiliselt, vaimselt kui ka kogemuste poolest. Tuleb arvestada nädalase tõsise pingutusega. Ka võivad Eesti rannikuveed üllatada kiiresti muutuvate oludega. Kui Tallinn–Kärdla etapil sadamast lahkudes oli pigem vaikne tuuleke mõnusa päikesega, siis umbes Paldiski kohal muutus see 18 m/s vastutuuleks koos tugevate vihmahoogudega. Kui matkagrupp sai kõige keerulisemates oludes mootori appi võtta, siis võistlejad loomulikult midagi sellist teha ei tohi. Ja tõesti oli vajalik ka grooti rehvida, et tuul paadile liiga ei teeks. Kui meie jõudsime tol etapil sadamasse juba kella kümneks õhtul, siis viimased võistlevad folkpaadid saabusid hommikuks… aga start oli juba paari tunni pärast. Võistleja käest ei küsi keegi, kas jaksad järgmisel hommikul starti minna, aga matkagrupis olles saad valida, kas puhkad või lähed hoopis võistlejate ringisõitude ajale planeeritud maismaa-ekskursioonile. 

Meie paatkond jättis vahele Tallinnas toimunud ekskursioonid presidendilossi, küll aga osalesime in corpore Hiiumaal toimunud imetoredal ringsõidul, mis viis meid nii Marinepooli päästevestide tehasesse (mis oli meresõitjatele igati hariv kogemus) kui ka Viscosa Kultuuritehasesse ja Kalanasse, pannes niimoodi mitmedki meist Hiiumaasse veelgi enam armuma.

Või siis hoopis teine äärmus – purjetajatele meelehärmi tekitav tuuletu ilm. Kui võistlejad pidid paaril hommikul igatseva pilguga taevasse vaatama ja hoiatussignaali ootama, siis Päike keeras nina mootori abil Prangli poole. Kokkuvõttes saime taas kena päeva, kus kõik said harjutada kaarditööd ja sõlmede tegemist ning peale Aegnast möödumist tõusnud mõnusas tuules ka roolis olemist.

Eelmise aasta Muhu Väina regati muutis muidugi unustamatuks samal ajal toimunud Tall Ship Race ja selle eskaadrisõit, kus koos kümnete teiste purjekate, purjelaevade ja mootorpaatidega saime uhkelt promeneerida. Küll oli lehvitamist, pildistamist ja uhkust meie pika merenduse ajaloo üle. 

Üle ega ümber ei saa sellest, mis lisaks merele inimesi seob – ühiselt loodud mälestused hommikuni tantsimisest või merel jagatud mured, mis lainemüha minema viib ja hinge kergeks teeb. Nii kujunes ka meie seltskonnast midagi rohkemat, sõpruskond. Sügav kummardus Kaptenile ja siirad tänud regati korraldajatele!