Pisut teistsugust paatide võidusõitu

Fotod: UIM arhiiv

Kui oleme harjunud, et veemoto koosneb jettide, ringrajapaatide ja kaatrite võidusõitudest, siis laias maailmas võisteldakse paadiklassides, millest Eestimaal palju ei kirjutata ega selliseid võistlusi ei näe. Rahvusvahelise veemotoliidu UIM kalendrist võib leida maailmameistrivõistlusi paadiklassides, milliseid Eestis ei harrastata. Aga miks mitte tulevikus? Järgnevalt esitleme kolme võistluskategooriat, mis kuuluvad UIM ringrajapaatide reegliteraamatusse ja on populaarsed ning võistlused põnevad.

Võistlusklass P-750 sisaldab kolme erinevat võistlusklassi, milles paatideks on kummipaat-katamaraanid ja mootoritena kasutatakse kahetaktilisi 750 ccm rippmootoreid. Siit ka paadiklassi nimi P-750 ehk Pneumatics ja maksimaalne mootori kubatuur. Võistlejaid on korraga pardal kaks. Erinevus kolme võistlusklassi vahel tuleneb sellest, kui palju on lubatud mootoreid „viilida“. „Stock“ tähendab, et mootoreid tuleb kasutada sellisena, nagu nad poest on ostetud. „Pro-Stock“ klassis lubatakse mõningate mootoriosade eemaldamist ja asendamist. „Modified“ klassis saab mootoriga teha pea mida tahes. Paadikorpus on 3,8 m pikk ja 1,7 m lai. Võisteldakse nii jõgedel, järvedel kui ka merel. Võistlejad ise hindavad väga kõrgeid merelaineid, mis loomulikult nõuab paadi oskuslikku juhtimist. Suurim populaarsus on P-750 paadiklassidel Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus seal korraldatavatel maailmameistrivõistlustel osaleb kuni sadakond võistkonda. Ka Euroopas on paadiklassi populaarsus kasvanud ning võistlusi korraldatakse ning võistlejaid on palju Norras, Rootsis, Inglismaal, Iirimaal, Prantsusmaal ja Saksamaal.

Sõidetakse kolmel erineval võistlusviisil: slaalom, ringrada ja pikk rada (longhaul). Pika raja pikkuseks on tavaliselt üle saja kilomeetri. On olemas ka ülipika raja võistlus, kus distantsi pikkus on üle 150 kilomeetri. Slaalom ja ringrada sõidetakse tavaliselt mitmestardilisena, kus viimane start annab rohkem punkte. Kolme võistlusviisi tulemused (punktid) liidetakse kokku. Start ise antakse tavaliselt rannast, kus üks võistlejatest jookseb juba vees oleva paadini, toob mootori startimiseks vajaliku võtme ja siis käivitatakse mootor ning võidusõit algabki. Stardimeetodiks võib olla ka start stardisillalt ja pika raja puhul lendstart. Seega põnevust ja mitmekesisust jätkub. Väga oluline on sportlaste füüsiline ettevalmistus.

Uus-Meremaal, Austraalias ja USA-s on üks põnevamaid võistluskategooriaid Jetsprint. 

Alguse sai see spordiala Uus-Meremaal 1981. aastal, kui võistlejad kihutasid jõgedel, kuhu päevaks loodi saari, mille vahel siis slaalomit sõidetigi. Tänapäeval toimuvad võistlused enamasti spetsiaalselt ehitatud püsiradadel, kus on stardirambid ja turvaaiad. Jetsprinti võib võrrelda ralliga, ainult et vees – juht ja kaardilugeja juhivad ülivõimast jetsprint-paati uskumatult suurte kiirustega mööda rada, mis koosneb kanalite ja saarte labürindist, kindlas järjestuses. Rada on ligikaudu sama suur kui ragbiväljak. Korraga on rajal ainult üks paat, nad võistlevad kella vastu. Kõik võistlusrajad on erinevad. Võistlejatele antakse rajakaart ja nad peavad õppima, mis järjekorras ja kust kohast tuleb sõita. Erinevatel võistlustel võib samal võistlusrajal olla erinev distantsi läbimise järjekord. Piloodi kõrval istuv navigaator osutab sõidusuunda põhiliselt käega. Aega mõõdetakse transponderiga. Ühe sõidu ajaline kestvus on 45–60 sekundit.

Kõigepealt toimuvad kvalifikatsioonisõidud, kus iga paatkond läbib raja 4–5 korda. Parimate aegade põhjal pääsevad elimineerimisvoorudesse 12 paremat. Siis selgitatakse nende hulgast üheksa paremat ja kolm aeglasemat ei jätka. Seejärel selguvad sama moel kuus paremat ning kolm parimat, kes lõpuks selgitavad võitja.

Võistlusklasse on mitu, aga MM-i korraldatakse aastas tavaliselt kolmes võistlusklassis, mis erinevad peamiselt jõuallika võimsuse poolest. Superboat klassis on piiranguks 6,5 liitrit ja jõudu arendavad nad 1000 hobujõu võrra. Kiirendus on nendel superpaatidel hirmuäratav ja kiirus rajal 130 km/t. Maailmameister selgub tavaliselt 2–3 võistluse kokkuvõttes.

Jõemaratonivõistluste korraldamiseks Eestis sobivaid jõgesid pole. Kanadas, Mehhikos, Kolumbias, USA-s, Austraalias ja Uus-Meremaal aga on selliste võistluste korraldamiseks jõgesid kui palju. Võistlusklasse on mitu ja need jagunevad eelkõige turbiinmootoritega ja rippmootoritega varustatud paadiklassideks. Seejärel on veel paadiklasse jagatud võimsuse järgi. Sügavamatel jõgedel kihutatakse rippmootoritega varustatud paatidel ja seda peamiselt Mehhikos ja Kolumbias. Mujal on populaarsemad turbiinmootoritega varustatud paadid. Rada märgitud tavaliselt pole. Tuleb ise leida sobiv tee kivide ja kruusasaarte vahelt. Jõkke kukkunud puud võivad saada päris saatuslikuks. Aga võistlejatele meeldib ning neid on palju. Võistlus ise kestab mitu päeva ning vahepeal veetakse paate ühe jõe äärest teise jõe äärde.