Zuhal ja Yunus ontoonud päikeseliseTürgi rahvusköögihalli Tallinnasse

Fotod: Hanno Kask ja Tanel Ojala

Teada tõde on, et mida lõuna poole, seda paremini süüa tehakse. Ilmselt on see tingitud asjaolust, et loodus ise pakub päikeselises Türgis oluliselt rohkem maitseid ja värve kui hallil Maarjamaal. Selleks et Türgi köögi hõrgutistest osa saada, et pea ilmtingimata Türki sõitma, vaid piisab, kui külastada Tallinnas aadressil Pärnu mnt 146–51 tegutsevat Anatoolia restorani, kus tegutseb ehtne türgi kokk Yunus Güllü koos oma abikaasaga. Sealiharoogasid pole Türgi restoranist mõtet otsida, sest Yunus on muslim ja muslimid siga ei söö. Türgi toidus domineerivad põhiliselt looma-, lamba- ja kanaliha, nisu, aedviljad, roheline ja erinevad lõunamaised maitseained. Nii nagu suurte maade köögikultuurides ikka, on need piirkonniti väga erinevad. Mereäärsetes piirkondades süüakse ka palju kala. Eesti kaladega Yunus veel sinapeale saanud ei ole, aga lubas tulevikus seda viga parandada. Alkoholi pole mõtet ehtsast Türgi restoranist ka otsida, sest koraan on selle keelanud. Kui restoranist veel rääkida, siis paistis esimese asjana silma puhtus nii söögisaalis kui ka köögis. Köögi kokkamistehnika oli suht tagasihoidlik, aga eks olegi ju nii, et kõige maitsvamad toidud tehakse kivide vahel, mitte kõikvõimalike äppide poolt juhitavate supermasinatega.

Selleks et aru saada, millise restorani ja kokaga täpselt tegu on, valmistas Yunus koos abikaasaga meile sissejuhatuseks mõned road. Esimeseks hõrgutiseks oli Türgi pitsa hakkliha ja köögiviljadega. Selle õhuke põhi oli vähese pärmiga ja veidi kergitatud nisujahutaignast ning pitsakatteks oli loomahakkliha koos erinevate köögiviljadega. Suurimaks erinevuseks klassikalisest Itaalia pitsast oli see, et pitsapõhja ei määritud tomatikastmega ja pitsa peale ei raputatud juustu. Pitsakate segati kausis kokku, selle sisse kuulus põhikomponendina loomahakkliha, lisaks rohelist, köögiviljad, küüslauk ja vürtsid. Küsisin Yunuselt, kas maitseained on kõik pärit Türgist, mille peale mees naeris ja ütles, et põhiliselt kohalikust hulgilaost, aga mõned asjad pidavat ta ikkagi otse Türgist ka tellima, sest kohalikust kaubandusest neid ei leia. Pitsakate määriti pahtlilabida sarnase tööristaga põhjale ja edasi rändas see ahju, kus valmis loetud minutitega. Edasi lõigati pitsa viiludeks, viilud keerati rulli ja läks söömiseks. Nagu arvata võib, maitses Türgi pitsa väga hästi.

Teiseks roaks oli välimuselt ilmetu läätsesupp, maitsestatud ürdiõliga, aga see oli imelise tekstuuri ja heas mõttes omapärase maitsega.

Edasi läks asi käest ära. Lauda toodi liha riisil, millel oli ka oma türgipärane nimi, kuid mida ma kuulmise järgi kirjapilti panna ei suuda. Siis lihapirukad, dolmad, kastmed, juurviljad jne ehk eesti mõistes oli ühe hetkega laud nagu äke. Magustoiduks pistaatsiabaklavad, mis on siirupiga üle valatud kihiline filotainaküpsetis mee ja pähklitega. Kõige selle juurde joodi aromaatset türgi teed. Põhjamaades populaarne Rootsi laud ei ole midagi uut. Türgi söögitraditsioonides on see lihtsalt kompaktsem ja värvilisem. Türgi toidus on palju päikest ja värve. Maitsetes on palju varjundeid, aga need ei ole liiga vürtsikad ega teravad. Mõni maitse võib tunduda esmalt võõras, aga jääb pärast kummitama. Yunuse slogan ütleb, et Anatoolia restorani maitsed jäävad meelde ja tal on selle koha pealt täiesti õigus.

Türgis on au sees suured ühised perekonnasöömingud ning sellepärast oskavad türklased väga hästi süüa ja samaaegselt rääkida. Kui Yunusega söögilaua taga elust ja olust lobisesime, siis olin eesti lauakombeid järgides tõeliselt hädas, sest mind on kodus õpetatud täis suuga mitte rääkima. Sain vestluse käigus teada, et türgi perekonnas on kõige tähtsamal kohal ema ja üleüldse on võim naiste käes. Yunuse naine, kes meie jutuajamist pealt kuulas, ainult muheles rahulolevalt selle jutu peale. Pered on suured ja naised reeglina tööl ei käi, kasvatavad lapsi ja teevad süüa – palju süüa. Mehed käivad nädala sees tööl ja teenivad raha. Nädalavahetustel aga kõik muutub, naised puhkavad ja mehed teevad süüa ning kasvatavad lapsi. Jääb muidugi täiesti arusaamatuks, millal mehed merel ja kalal käivad, joomiseks pole meestel ammugi mahti.

 Yunus tuli koos perega Eestisse kolm aastat tagasi. Eesti keele on ta suhtlustasandil selgeks saanud. Talle Eestis meeldib ja mees plaanib siin elada koos perega elu lõpuni. Kokana oli Yunus töötanud ka oma eelmises elus Türgis, aga päris oma restorani avas ta esimest korda alles Eestis. Restorani nimi Anatoolia tähendab piirkonda, mida täna nimetatakse Türgi riigiks. Kuigi restoran Anatoolia pole olnud avatud veel aastatki, plaanib mees avada Tallinnas juba järgmist ja palju suuremat söögikohta ehk tundub, et tal läheb hästi. Praegune restoran asub keset Pärnu maantee ärikvartalit ja tema igapäevased kliendid on ümberkaudsetest kontoritest lõunalkäijad. Kui klassikalises Eestimaa restoranis võib juhtuda nii, et sa oled ainus klient ja kolm ametis olevat teenindajat suudavad pool tundi saalis toimetada sind märkamata, siis türklaste puhul see nii ei käi. Saalis võib olla kümneid kliente ja üks teenindaja, aga tunne on selline, et see teenindaja on ainult sinu jaoks ehk Türgi restoranis on teenindus väga hea ja viisakas. Selle peale sobib meenutada Yunuse ütlust: „Me suhtume lugupidavalt kõikidesse klientidesse ning sõpru ja tuttavaid vali­des peame oluliseks vaid seda, et inime­sed oleksid heasüdamlikud.”

Hinnatase jääb restoranis Anatoolia pigem tagasihoidlikuks, kõht on võimalik täis süüa alates 10 eurost. Rohkem ajakohast infot Anatoolia restorani kohta ja menüü leiab, kui otsida facebookist.

Kokkuvõtteks võib öelda, et restoran Anatoolia pakub lisaks heale teenindusele suurepäraseid maitseelamusi ja vaheldust Eestimaa halli argipäeva. Leidke see koht enda jaoks üles ja proovige maitseid, mis jäävad meelde.