Parvlaeva Leiger kokad Andres ja Anton

Üle tüki aja õnnestus mul kirjutada päris kambüüsilugu ja seda parvlaeva Leiger päris kambüüsis toimetavatest kahest kokast Andres Saardist ja Anton Armašist. Selleks et aru saada, miks suursaarte vahel liikuvatel parvlaevadel hästi süüa saab, tuleb esmalt pääseda teisele poole bufeeletti. Täpselt sinna teisele poole letti ma läksingi, ainult et selle teisele poole letti mineku oli minu kolleeg Tanel Leigeri laevaperenaise Katriniga eelnevalt kokku leppinud. Ma olin varem arvanud, et praamil pakutav toit valmistatakse maa peal ning laeval ainult soojendatakse ja pakutakse, aga tuleb välja, et nii ei ole ja tuli välja ka see, et laevakokk ei ole mitte ainult kokk, vaid peab olema ka meremees ehk suutma avariiolukorras ülejäänud meeskonnaga liituda ja osaleda päästetöödel. Selleks et aru saada, mida laevakoka töö parvlaevas endast kujutab, segasin ma ühe Rohuküla-Heltermaa reisi jooksul kokkade rutiinset tööd, esitades neile minule huvipakkuvatel teemadel küsimusi. Alustasin Andrese usutlemisest.

Mismoodi laevakokaks saadakse?

Täiesti juhuslikult. Mul oli vene ajal omandatud 15. kutsekeskkooli kokaharidus, toimus avalik konkurss ja ma kandideerisin. Ettevõte oli toona teine ja laevaks oli Regula, nüüd olen selles ametis olnud juba üheksa aastat. Kuigi vahepeal ma polnud pika aega kokana töötanud, tahtsin tagasi oma juurte juurde.

Kas see on sinu esimene töökoht kokana?

Ei ole, tegelikult olen ma väikseid sutsakaid kokana enne ka teinud, aga siia olen pikemaks ajaks pidama jäänud.

Kas laevakoka töö on lihtsam või raskem kui maapealsel kokal?

Ma ei tea, ma ei ole maal kokana pikemat perioodi töötanud. Ma ei taha maa peale proovima ka minna. Ma elan Vormsil ja mul on logistiliselt Hiiumaa liini praamil väga hea tööl käia. Nädal olen tööl ja nädal olen vaba. Tööl olen alati Antoniga  paaris. Meil on kaks vahetust, üks on meeste- ja teine naistevahetus. Põhjus on lihtne, kokkade jaoks on laevas üks kajut ja naisi ja mehi pole sinna segamini lubatud majutada. Laevakoka töö juures on oluline kollektiiv ja see on Leigeri peal väga hea. Kokaga püüavad reeglina kõik hästi läbi saada. Ilmselt ma selle töö pealt nii pea ei lahku, ma olen siin kõigega rahul.

Kes menüü välja mõtleb ja palju sinul selles kaasarääkimisvõimalusi on?

Meile on põhiasjad ette määratud, aga natukene saame ka ise juurde mõelda. Lisaks reisijatele toidame ka meeskonda ja peame sellega ka arvestama, mida meeskond sööb ja mida mitte. Meeskond ja reisijad ei pruugi alati sama toitu süüa. Meeskond annab meile ka tagasisidet, kas toit maitses või ei ja reeglina me saame kiita. Tooraine tellime me kindlatelt etteantud tarnijatelt ise. Klassikalised road laevamenüüs on seapraad, seljanka ja hapukapsas. Hapukapsas ei tule purgist, vaid selle valmistame ise.

Kokad põlevad üsna sageli oma karjääri jooksul läbi, kas sinul on ka sellist läbipõlemise tunnet olnud?

Ei ole. Sellele aitab kaasa graafik, kus igale töönädalale järgneb nädal puhkust ja talumaja Vormsil, kus tööd iialgi ei lõpe. 

Edasi usutlen Antonit. Anton on lõpetanud Haapsalu kutsehariduskeskuses koka eriala ja töötanud enne merele jõudmist erinevates Haapsalu toidukohtades. Anton on teise põlvkonna kokk, kes sattus kööki ema kõrvalt juba 5-aastasena. Laeva peale tuli Anton sellepärast, et talle meeldis meri.

Kes need menüüd kokku paneb?

See on kindel inimene kontoris. Kõigil parvlaevadel on menüü sarnane. Muutused toimuvad hooajaliselt ehk talvel on üks ja suvel teine menüü. Menüüde koostamisel arvestatakse meie köögi võimalustega, aga samas hoolitsetakse ka selle eest, et oleks huvitav.

Kas vahel saab kokk reisijatest sööjate käest kiita ka?

On olnud juhuseid, kus klienditeenindaja kaudu on saadetud sõnum, et soovitakse kokka näha. Olen siis tulnud söögisaali ja kiidusõnad vastu võtnud. Tippi kahjuks kordagi antud pole.

Kas te töö ajal räägite Andresega omavahel palju?

Omavahel me praktiliselt tööst ei räägi. Meil on asjad jaotatud ja kumbki teab täpselt, mida teeb. Kui üks meist jääb haigeks, siis asendajat ei võeta, teine teeb sellel ajal lihtsalt üksi kogu töö ära. Kui asendaja võtta, siis tema kantseldamine võtab rohkem aega kui üksi tegemine. Lisaks on asendaja palkamisel ka hulk paberibürokraatiat. Laevakokk peab läbima terve hulga koolitusi ja kursuseid hädaolukordade tarbeks.

Mis on merel teisiti kui maal?

Siin ei ole tegemist ainult toiduga. Ainult toiduga tegelemine oleks lihtne. Raske osa on inimesed, aga kui on head inimesed, siis see hoiab sind tasakaalus ega lase läbi põleda. Merel on väga hea asi graafik, nädal tööl ja nädal vaba. Merele sobivad vaid tugevad, kohusetundlikud ja tahtejõulised inimesed. Merel peab olema valmis kõigeks.

Millised on Leigeri menüüs läbi aegade populaarseimad toidud?

Seljanka, seapraad, hapukapsas on klassika. Lisaks kiluleib. Vahepeal taheti kiluleib menüüst maha võtta ja prooviti ka selle hinda tõsta, aga sellest tuli skandaal. Populaarsed on ka kotletid, veisepõsk ja erinevad šnitslid. Väga menukas on ka maksa- ja hakklihakaste ehk eestlastele meeldivad lihtsad ja tuttavad toidud.

Kui küsin meeste käest, kas neile enda töö juures midagi ka ei meeldi, ütlevad Andres ja Anton nagu ühest suust, et paremat ahju oleks vaja. Sellega meeste mured ka piirduvad. Mõtlen, et küll on õnnelikud inimesed, kellel muresid praktiliselt pole. Siit jõuame välja elutõeni, et ainult õnnelikud inimesed saavad hästi süüa teha. Kokkuvõtteks olen inimesena, kes tihti Hiiumaa ja mandri vahet sõidab, ise ka õnnelik, et praamiühendus on hea ja süüa saab hästi.

Andres Saard   Anton Armaš