10 AASTAT: Põhjaranniku regatt – kümne aastaga Eesti üheks suurimaks avamereregatiks

Fotod: Gerli Tooming

Kui Tõnu Lokotar kümme aastat tagasi esmakordselt välja käis mõtte korraldada põhjarannikul üks regatt, ei olnud tal palju enamat kui paar head sõpra, mõned purjekad ja soov tuua elu Eesti põhjapoolsetesse väikesadamatesse. Tol ajal suhtus kohalik kogukond ettevõtmisse pigem ettevaatlikult. Tänavu, kui võistlus toimus kümnendat aastat, on Põhjaranniku regatt Eesti suurima regati – Muhu Väina regati järel osalejate arvu poolest teisel kohal. Tänavu asus starti üle kolmekümne aluse.

Kuidas kõik algas

Lokotari idee oli lihtne, aga samas geniaalne. Eesti põhjarannik on täis kauneid, ent sageli unustatud väikesadamaid. „Üksi paadis istuda ja õlut juua oli lihtsalt igav,” meenutab ta. „Tahtsin, et neis sadamates oleks rohkem melu ja purjetajaid.” Nii sündiski Põhjaranniku regatt. Esimesed osalejad olid enamasti Tõnu enda tuttavad ja sõbrad, kuid sõna hakkas aja jooksul levima. Aastatega lisandus nii kogenud võistluspurjetajaid kui ka matkapurjetajaid, kes eelistavad rahulikumat kulgemist ja õhtust sadamamelu. „Keegi ei vaata kellegi peale ülalt alla,” kirjeldavad osalejad. „Kõik on nagu üks suur perekond, kes ootab, kuni naised saunast tulevad, ja siis ise ihu harib.”

Osalejad igast Eesti nurgast

Kuigi regatt toimub põhjarannikul, ulatuvad osalejate kodusadamad palju kaugemale. Narva-Jõesuu meeskond on alati kohal, sama kindlalt saabuvad Saadjärve purjetajad. Tallinna, Naissaare ja teiste põhjaranniku piirkondade alused on samuti tavapärane vaatepilt. Regatil on oma eripära – igal etapil ootab parimaid pigem lustakas auhind kui suursugune karikas. „Puukaikast tehtud meenemedal või saviplönn – see on meie stiil,” muigavad korraldajad.

Korraldajate eesmärk on, et regatil oleks põnev ja tore nii algajalt matkapurjetajal kui ka võistlushimulisemal meeskonnal. Lisaks sportlikule osale on regatt olnud paljudele algajatele suurepärane õppeplats. Viimastel aastatel on kaasa löönud ka peavõistlusjuht Märt Pais, kes seletab vajadusel võistlusreegleid ja aitab uutel tulijatel end merel kindlamalt tunda.

„Pole haruldane, et kui keegi satub merel hätta, helistab kapten teiselt paadilt ja annab nõu, kuidas näiteks vöörstaagi ümber keerutanud spinnakeri taganttuules lahti saada,” ütleb Tõnu Lokotar.

Regati marsruut on aastate jooksul toonud purjetajad peaaegu kõikidesse põhjaranniku sadamatesse, Narva-Jõesuust ja Eismast Vergi, Viinistu, Hara, Koljunuki ja Pranglini. Samuti on külastatud Naissaart, Kakumäed, Lennusadamat ja Lohusalu.

Igal sadamal on oma lugu ning kümne aasta jooksul on nähtud nii sadamate arengut kui ka murekohti. Mõnes sadamas on rajatud uusi kaikohti, tehtud süvendustöid või avatud hubaseid kõrtsikesi. Paraku leidub ka neid, kuhu sügava kiiluga purjekas täna veel sisse ei pääse. Korraldajad loodavad, et regati populaarsus annab sadamate arengule hoogu ning toob põhjapoolse ranniku purjetajatele lähemale.

„Põhjaranniku regati toetajate ring on ka omamoodi fännklubi, kes kõik on merega otseselt või kaudselt seotud ja innustavad meid  jälle järgmist regatti korraldama,” sõnab Lokotar. Eriline koht meie südames on TalTechi Mereakadeemial, mis on regatti aastaid moraalselt toetanud. Nende sõnul on oluline, et alustavad purjetajad saaksid kogeda „päris regatti” ja harjutada koos kogenumatega.

„Kõik on kusagilt alustanud ning õppida saab ainult läbi praktika,” ütleb Tõnu julgustavalt, mõeldes nendele, kes ka salamisi purjetamisega lähemalt tutvuda tahaks.

Ja muidugi on Põhjaranniku regatil oma traditsiooniline hooajalõpu „afterparty”. See sai alguse juhuslikult – ühel aastal jäi viimase etapi autasustamine ära ja sügisel koguneti Naissaarele, et auhinnad saunas ära jagada. Sellest on saanud omaette oodatud sündmus, kus osalevad ka need, kes regatil veel kaasa sõitnud pole.