ENN NORMAK, MEES NAGU ORKESTER

Fotod: erakogust

Mu lapsepõlv möödus Pääskülas, aga siis ühel hetkel kolisime linna Kunderi tänavale, seega siis Kadriorgu. Olin seal elanud paar päeva, kui sattusin Piritale ja jahtklubisse. Aasta oli siis 1959. Mulle see värk kohe meeldis. Isa oli mul ka kuldsete kätega mees. Tegime temaga kahekesi koos väikeseid pudelpaate. Olin siis 11-aastane, kui purjetamisega algust tegin.

Üle Pirita silla olin ka varem sõitnud. Pirital toimusid mootorrattavõistlused ja inimesi toodi autokastis võistlust vaatama. See oli nagu väike laulupidu tookord. Kui sõitsime üle Pirita silla, siis ma ikka vaatasin sadamat ja jahimaste jõel. Kui tulin klubisse, siis mäletan, et vana Gerhard Mölder istus seal klubi uksest sisse tulles paremat kätt, seal kus oli raadioruhv. Mölder ütles, et teate, noormees, te peate veel aastakese ootama, sest me võtame klubisse alates 12. eluaastast. Siis aga tuli Toivo Tarikas, kellest sai minu esimene treener. Ta oli vist isegi kutseline meremees ja sõitis sadamas puksiiri peal. Toivo ütles, et ei ole siin vaja midagi aasta oodata, võid homme tulla ja läheme merele. Noortesektsioonil oli tookord oma jaht, see oli Hai tüüpi ja nimeks oli tal Aul. Nii see algas, sinu isa oli siis klubiülem, Mölder oli sadamakapten, Maltis oli all töökojas ja siis ma mäletan, et üks mees oli seal veel, kelle nimi oli Sula. Hakkasin seal klubis käima, iga päev jalgrattaga Kunderi tänavalt Piritale ja õhtul jälle koju tagasi. Tollal olid jahiklassid Draakon ja Star, aga noorte jaoks olid Kiisad ja M-kad, igavesed suured kolakad. Ega nad nii suured ei olnudki, aga rasked olid. Neid tuli igal kevadel kõpitseda ja värvida. Klubis oli ladu, kust sulle anti kõik vajalikud materjalid kätte: värnitsad, pahtlid, tinamennik, kõik see, mis jahi remondiks vajalik oli. Paadid said korda ja oskused tulid ka. Pärast oli kodus lihtne remonti teha. Purjetamine ongi sellepärast hea ala, või vanasti vähemalt oli, et siis õppisid ise kõiki töid tegema.

1957 oli Eugen Adrik oma avamerejahiga põgenenud Rootsi ja see oli põhjus, miks siis kui mina klubisse tulin, oli Pedassaar kõige kaugem koht, kuhu üldse võis Piritalt purjetada. Pedassaar on muide väga äge koht, nii sügava veega, et seal saab vööriga praktiliselt kaldasse sõita. Vanasti ehitati seal kaljaseid, aga venelased põletasid seal kõik maha. Üksnes purjelaevade ankruvintsid vedelesid maas, kui ma seal mingil ajal käisin. Tallinna lahel oli tookord raudvõrk, mida hoidsid üleval poid, mis olid omavahel ühendatud 16-millise terastrossiga. Kui lainetas, kolises hirmsasti. Kui laeval oli vaja merele minna, vedasid puksiirid augu lahti ja pärast tõmbasid jälle kinni. Sellest aiast edasi ei saanud.

Tollal oli klubis kõige tuntum treener Ernst Kusmanov.  Käisime noortesektsiooniga Draakoniga merel. Kusmanov ajas jahi kaldal liiva ja siis me pidime üle parda hüppama ja põhja puhastama, mürkvärve ju tollal veel polnud. Tuli põhja küürida ja siis saime uuesti merele minna. Hästi mäletan ka Rein Kumarit ja tema purjetöökoda. Mul oli nendega üsna ühel ajal, ehk märtsi algul sünnipäev ja mäletan, et kord, kui meil jääpurjetamisvõistlus oli Saadjärvel ja me ööbisime Kukulinna pioneerilaagris, korkisime me sünnipäeva puhul Kusmanoviga koos ka pudeli konjakit lahti. Suur eeskuju oli mulle tookord ka Aleksander Tšutšelov, kes Rooma olümpial Finn klassi hõbeda võitis.

Ühte meest tahaksin aga veel hea sõnaga meenutada. See on Laevastiku Jahtklubi ülem Mihhail Fjodorovitš Bobritski. Nõukaaegne sõjaväeteenistus oli ju kohutav peavalu kõikide jaoks. Bobritski tuli mulle aga ise pakkuma, et äkki sa, Enn, tuled spordiroodu? Merevägi oli tookord neli aastat, aga ma sain jääda Tallinna ja Piritale. Tänu Bobritskile said seal spordiroodus aega teenida päris paljud, näiteks Räime Vello, Siniväli Pets ja teisedki. Ta oli heasüdamlik mees. Ma mäletan, et võitsime mingi võistluse ära ja tõime klubile kõvasti punkte, mis olid ju tookord väga tähtsad. Saime preemiaks nädalase puhkuse Rääkisime Bobritskile augu pähe ja põrutasime mootorratastega Lõuna-Eestisse. Käisime tookord ka Petseri kloostris ära. Bobritski oli ikka paras snoob, minu meelest oli ta juudi rahvusest. Mäletan, kuidas ta Pirita vahel oma koeraga jalutamas käis.

Purjetasin Stariga ja Adriku vana jahiga Orion. Merekooli jahtklubi kuulus tookord ka otsapidi Kalevi klubi alla. Nemad said uue Pirita jahitehases ehitatud Stari, mille sain endale. Talvel hakkasin jääpurjetama. Tookord DN-e veel ei olnud ja 60-ndate alguses sai jääpurjetatud suure 20-ruutmeetrise purjega kelguga. Alguses käis see värk nii, et sügisel pandi kelgud veoauto koormasse ja viidi Harku sõudebaasi, kus oli töökoda. Seal siis värvisime ja remontisime neid. Ruhno oli seal ülem. Eesnime enam kahjuks ei mäleta. Ruhno ütles meile: „Poisid, värvige, värvige, järv juba külmetab.” Mäletan, et kui jääle saime, siis oli igal talvel kalameestega mure, sest nad jätsid oma tühjaks joodud kärakapudelid jääle aukude juurde vedelema. Kui sellisele jäätunud pudelile otsa põrutasid, oli suur jama. Ühel korral juhtus seal ka selline lugu, et kihutasin ühel kalamehel pingi tagumiku alt ära. Õnneks lõppes kõik hästi, pink läks küll puruks ja vanamees oli selili, aga õnneks jäi ellu. 

Hiljem, kui DN-id tulid, oli mul selles klassis ka medalivõite. Liidu meistrivõistlustelt sain hõbe- ja pronksmedali. Kui laevastiku klubis aega teenisin, siis sai ka medaleid võidetud. Eesti meistriks olen ma tulnud küll üksnes ühel korral ja see oli 12-meetriste jääpurjekate klassis. Mina sõitsin tookord pehme purjega, aga jäiga purjega sai ka ikka proovitud. DN-i peale sattusin ma siis, kui see klass oli Eestis kolm aastat vana. Jüri Šaraškinist see klass algas, temal oli DN numbriga 1. Mina sõitsin kahes klassis korraga, nii DN-iga kui 12-meetrisega. Koos Vello Jürjoga ehitasime 12-meetrise kelgu, mis oli eest roolitav. Juno oli nimeks. Laevastiku klubil oli palju raha ja tänu sellele sai Kalevi jahtklubi töökoda palju tööd. Tookord oli Kalevil ka teisel pool silda mõlemal kaldal sõudepaatide laenutus, kus ma ühel suvel isegi tööl olin, loopisin paatidest hauskariga vett välja ja laenutasin neid inimestele. Teenisin taskuraha.

Purjetamise kõrval oli mul teiseks harrastuseks tsiklisõit. Ausalt öelda meeldis see mulle isegi purjetamisest rohkem. Käisin isegi Võrus võistlemas. Jaan Küünemäe korraldas seal ringrajasõidu võistlusi tänavasõidus. Võistlesin 175-kuupsentimeetrise ZZ-iga. Hiljem tekkisid tutvused ja võimalused. Isa töötas mul siin Pirita tee instituudis ja seal olid väga head töökojad, kus sai igasuguseid asju teha ja täiustada, silindreid ja kolbe treida. Jääpurjetamine nõudis ju ka kõikvõimalikku isetegemist ja meisterdamist. 

Suviti sai osaleda avamerevõistlustel. 1964 käisin koos Tiit Nõuga esmakordselt Merelaevanduse jahiga Piret Muhu Väina regatil. Piret oli trofeejaht, mis oli sõja järel Eestisse toodud. Võitsime tookord Väina ära. Kui olin Pirita tee instituudis tööl, siis seal oli tookord oma purjetamissektsioon, millele kuulus kaks jahti, üks neist oli Pirital Sportlaevade Tehases ehitatud tonnine Halo ja teine oli Poolas ehitatud Taurus tüüpi jaht Valter. Osalesime koos Jüri Šaraškiniga, kes ka Pirita tee instituudis töötas, paar-kolm korda Balti mere karikavõistlustel. Pikad regatid olid, algasid Peterburist ja lõppesid Riias. Pundis olid tookord veel Tõnu Kristjuhan ja Vello Saatpalu. Koos Šara Jüri, Saatpalu Veltsi ja Kristjuhani Tõnniga oli meil Halo peal ikka nalja palju. Mõnus seltskond oli.

Mäletan, et ükskord kui me Aloga Muhu Väina regatil olime, jõudsime öösel Roomassaarde. Roosma Oll töötas tookord taksopargis ja oli seal lasknud kõvasti õlut teha. Õlu oli aga linnas, kuid loomulikult oli see just nüüd ja kohe vaja kätte saada. Taksosid ega muid autosid polnud ja Oll kutsus siis kiirabi välja. Saigi õllepuntsu linnast kiirabiga ära toodud ja olukord oli päästetud.

Kui rääkida jääpurjetamisest ja DN-klassist, siis meil oli ikka Eestis väga kõva konkurents, mida näitab kasvõi seegi, et meil on kolm maailmameistritiitlit ja veel enam Euroopa meistrivõistluste tiitleid. Treeneriks oli meil Peeter Leola ja iga võistlus oli tegelikult edetabelivõistlus. Tulemuse saavutamiseks ja koondisse pääsemiseks tuli kõvasti vaeva näha ja tööd teha. Pidevalt pidi olema „jope graafikus”, nagu me seda koondisekohta kutsusime. Nimetus tuli sellest, et varustust jagati ju Moskvast ja seda sai üksnes Liidu koondises olles. Sealt saadi kõik särgid ja joped. Põnev aeg oli. Kodus ei saanud ju midagi teha, tuli tulla klubi töökotta. Sageli oli aga nii, et kui klubi töökotta tulemisega hiljaks jäid, polnudki seal kohta, sest kõik ihusid oma kelgu taldu või ehitasid kelke, talasid ja maste. Vilde, Kuulmann, Šaraškin, Leppik, isa ja poeg Vooremaad ja teisedki ihusid koondisekohale hammast. Iga võistlus oli nagu väike MM. Mina sain vist neljal aastal seal Liidu koondises olla. Käisime Poolas ja Rootsis. Parimaks kohaks jäi mul euroopakate 6. koht.

Mulle metallitöö sobis ja uiske sai ikka tehtud. Instituudist sai priilt vajalikku materjali ja seal oli võimalusi ja vajalikke tööpinke. Uiske sai tehtud ja vahetatud siis võistlustel olles purjematerjali ja purjede vastu. Kui tahtsid välismaal olles midagi maha müüa, pidid enne seal võistlustel tulemust tegema, et su kraamile ostjaid oleks. Välisvõistlustele läksime alati topeltvarustusega. Hiljem, kui Vello Jürjoga koos käisime, olime ühe autoga, mille järelkärul oli kaks kelku enda jaoks, pluss kaks kelku müügiks. Velloga olime me hea paar, tema oskas hästi puutööd, mina olin metallitöö peale käpp. Kui kelgud ära müüsime, olime rikkad poisid. Kõige tobedam oli tagasi tulles raha peita, et seda tollis ei avastataks. Valuutat ei tohtinud ju kellelgi olla. Peitsin raha käru metalltorudest raami sisse. DN-i kere koos rautistega maksis tollal 2500 Saksa marka, midagi said veel lisaks maha müüa ja kui siis ikka 3000 Lääne-Saksa margaga koju tulid, olid rikas mees. Seda äri ajasid kõik. Mis siin salata, meie pulgad olid ju hästi tehtud ja kvaliteetsed. Neid osteti meelsasti. Sageli olid meie meeste asjad ka innovatiivsed. Näiteks mõtles Mati Kuulmann esimesena maailmas välja selle hästi painduva masti, mille südamikuks kasutati teivashüppe teivast, et masti murdumist ära hoida. Väljapoole sai veel klaasriiet kleebitud. Vooremaa algul naeris Mati üle, aga lõpuks tegid kõik samasuguseid maste. Õiget vaiku polnud ju ka saada. Vahel, kui mast liiga õhukeseks jäi ja määrustele ei vastanud, liimisime talle seni ajalehti peale, kuni mast määrustele vastas ja mõõtja rahule jäi. Igasugu nippe sai kasutatud.

Monotüüp XV jääpurjekaga olen ma võistelnud üksnes korra noorest peast, kui Kusmanov meile Harku järvel ümberistumisvõistluse korraldas. Mingil hetkel aga kutsus Jüri Šaraškin mind endale appi mõõtjaks. Alari Akkermann, kes jääpurjetamisliitu juhtis, oli ka sellega päri. Nüüd on Jüri läinud, aga mina käin endiselt Monotüüp XV tiitlivõistlustel mõõtja tööd tegemas. Hea meel, kui meie poisid seal korralikke tulemusi teevad ja medaleid nopivad.

Omaette etapp minu elus on seotud sellise alusega nagu Rock City. Meil oli hea kamp, lisaks minule Jaak Unnuk, Sulev Küünarpuu ja Enno Tuvike. Paadi kere saime Kakumäe kalasadamast, tegu oli 10 aastat vana kalapaadiga, mis oli maha kantud. Tõime selle rondi Piritale TOP-i sadamasse ja seal hakkasime teda siis putitama. Talveks saime ühe külma ellingu, kus edasi ehitada. Mootor oli tal linttraktori oma, Caterpillari koopia. Sauna ehitasime ka ahtrisse. Tollal ei tohtinud olla erapaate, millega merele minna võiks. Leppisime siis tollase Kalevi Jahtklubi ülema Sven Kochbergiga kokku, et saaksime Rock City klubi laevastiku nimekirja panna. Tegime selle alusega klubi regatte, olime kohtunike laevaks. Isegi Tallinna olümpiaregatil olime laevastikus väljas ja muidugi Muhu Väina regattidel. Käisime selle alusega igal aastal Viiburis ja 4–5 korda Suursaarel. See on igati kena koht, kõige kõrgem punkt on seal vist 76 m kõrge ja saarel on neli väikest järve. Sealne majakavaht Žora oli meie suur sõber. Aitasime tal lambavilla Tallinnas lõngade vastu vahetada ja viisime siis lõngad tagasi. Suursaarel oli meil hea pidamine. Ükskord käisime seal külas koos Unnuki ja tema naisega, kaasavõetud pudel sai tühjaks joodud, majakavaht Žora pani siis samagonniaparaadi käima ja kõigile tilkus midagi lisaks. Majakas oli kõrgel mäe otsas. Jaak tuli mäest alla majakavahi jalgrattaga, Anna istus tal pulga või pakiraami peal ja nad kukkusid. Jaagul oli sääremari pikalt lõhki. Žora võttis õhtul raadio teel ühendust ja meil lubati minna kohaliku arsti juurde. Velskriks oli seal üks Peterburi ajateenija, kes puhastas haava ära, desinfitseeris ja õmbles. Jaak sai jala korda. Honorariks andsime pudeli viina.

Rock City oli ka esimene alus, mis pärastsõjajärgsel ajal Eesti sinimustvalge lipu all Soomes käis. Aasta oli siis 1988 ja me läksime algul Helsingisse ning siis sealt edasi Porvoosse. Soome minnes saime Tiit Haagmalt sinimustvalge lipu kaasa. Selle panime kohe ahtrisse. Kui mööda jõge mootori popsudes Porvoosse sisenesime, sõitsime mööda jahiga purjetanud Soome advokaadist Pekka Ruokonenist, kes helistas kohaliku ajalehe toimetusse. Ajakirjanikud tulid siis sadamasse meid vaatama ning kirjutasid lehte pika loo Rock Cityst. Olime sõjajärgse aja esimene paat, mis Eesti lipu all Porvoo sadamas käis. Pärast sai veel mitmel korral Porvoos käidud.

Rock City teenis mind Pirital aastaid, aga kui ma 1995 Hiiumaale kolisin, ostis üks hambaarst ta ära aga tõi aluse samuti Hiiumaale. Lõpuks ta ikka mädanes ära. See oli vist kuskil 97. aastal, kui ma nägin teda autokastis Hiiumaal kuhugi viidavat. Nii see Rock City elukaar ümber saigi.

Sellel sajandil olen ma ka päris kaugetele meredele sattunud. 2007 purjetasime koos Peeter Siniväli, Valdek Loopere ja teistega jahil Bossanova ARC-i regatil üle Atlandi ookeani Gran Canarialt Santa Luciasse 2700 meremiili. See oli kõva andmine. Me olime minu meelest ainuke jaht, mis ookeanil spinniga purjetas. Öösel oli nii pime, et spinniga sõita ei saanud, päeval purjetasime spinniga seni, kuni tuul tõusis 14 m/s, siis võtsime purje alla. Võistlesime G-grupis ja võitsime selle grupi ära. Kokku olime 240 jahi suuruses laevastikus teised. See reis kestis minu jaoks üheksa kuud, kusjuures selle aja sees sain üksnes kahel korral kaldal magada. Korra jahti tagasi tuues Inglismaal ja kusagil oli teine kord veel, muidu ööbisin ikka jahis. Meie grupis sõitis tookord Vene lipu all Swan 46-ga kaasa ka üks Vene oligarh Aleksandr, kes meie grupis oma jahiga teiseks tuli. Ta tuli meid Santa Lucias õnnitlema, tõi veel pudeli Finlandia vodkat kaasa. Nii ma temaga tutvusin, saime sõpradeks ja mina hakkasin teda Sassiks kutsuma. Sassiga purjetasin hiljem palju kordi koos Vahemerel jahiga, mille nimi oli tema tütre järgi Xenia. Käisime temaga veel korra 2010. aastal ARC-i regatil. Saime jälle teise koha. Pärast purjetasime koos ka ümber maailma. Üle Atlandi olen seega kolm korda purjetanud. See oli vist aastal 2017, kui ümber maakera seilasime. Aega võttis see kaheksa kuud, aga vahepeal käisime ikka kaldal ka, näiteks tema Uus-Meremaal asuvas farmis. Muide, Sulev Küünarpuu poeg Marko elab ka Uus-Meremaal, juhib seal Doyle purjefirmat.

Vanas eas olen ma Muhu Väina regatil ka Folkboodiga purjetanud. See juhtus nii, et minu tütrel, kes elab Neemel, on naabriks Peeter Välkmann, kes tahtis paati osta. Ma olin siis ka otsapidi osanik. Selle Folkboodi nimi oli Tee Chee. Ega me kordagi Muhu Väina ei võitnud, aga pjedestaalile meil ikka asja oli. Mis siin salata, teistel olid pisut etemad pulgad kui meil. Siis, kui Urmas Oja, kellega me koos purjetasime, suri, müüsime jahi maha. Mäletan, et ühel aastal olin ma vanim Muhu Väina regatist osavõtja, aasta hiljem tegin ma selle tiitli saajale ise auhinna ja selle sai siis juba Peeter Siniväli. Muhu Väina regatil olen ma vist küll korda 50 osalenud.

Aastast 95 elan küll Hiiumaal, aga Pirita, jahtklubi ja purjetamine on ikka südames ja meeles. Kahju on üksnes sellest, minu jaoks need uued ajad ja võimalused liiga hilja tulid. Nüüd on ikka nii, et kui millestki unistad ja väga tahad, siis saad selle unistuse ka teoks teha.