JEVGENI PETŠONKIN, TEGIJA NII LAUAL, PAADIL, KUI KA KELGUL

Fotod: Jevgeni Petšonkini erakogust

PETŠONKIN, Jevgeni (28. VII 1953 Tallinn), jääpurjetaja, purjetaja ja purjelaudur. 180 cm, 95 kg. Lõpetas 1970 Tallinna 36. keskkooli. Sportimist alustas 8-aastaselt, purjetamist Pirital Vello Jürjo juhendamisel. Tulnud jääpurjetamises Monotüüp-XV klassis 1996 Euroopa meistriks, võitnud EM-il 1993 hõbeda, 1995, 2002 ja 2003 pronksi ning 2003 Euroopa karika. Sai NLiidu meistrivõistlustel 1985 kulla ja 1984 pronksi, oli 1976 NLiidu purjelaudurite karika võitja ning 1978 teine ja 1980 kolmas. Tulnud 1973 Finn-klassis, 1978–80 purjelauasõidus ja 1974 jääpurjetamises Monotüüp-XV klassis Eesti meistriks. Meistersportlane jääpurjetamises (1974), purjelauasõidus (1978) ja purjetamises (1984). Tegutsenud kohtunikuna (vabariiklik kategooria, 1993 rahvusvaheline kattegooria A-litsents), olnud 1994 Finn-klassi MM-i peakohtunik. Tunnistatud 7 korda Eesti parimaks kohtunikuks. Töötanud AS-is G4S turvamehena.

Olen sündinud Peipsi ääres Kallastul. Kui minu ema oli 25, jäi ta kolme pojaga, kes olid aastane, kolmene ja kaheksane, üksi elama ja kolis ära Tallinna. Elasime Meriväljal kortermajas Aia tn 1. Praegu on selle koha peal Türgi saadiku residents. Meri oli kogu aeg minu silme all alates juba lasteaiast. Koolis käisin ma Pirital 36. keskkoolis. Meri oli alati minu vaateväljas, suvel nägin purjekaid vahustes lainetes, talvel jääpurjekaid kihutamas. See oli minu lapsepõlve maailm. Õppisin koolis neljadele-viitele aga kui ema oleks kuulnud, et ma vahel selle pärast poppi tegin, et mere äärde või suisa merele jää peale minna, oleksin ma talt kõvasti pragada saanud. Kui märtsis olid liidukad või eestikad jääpurjetamises Tallinna lahel, olin ma terve päev seal. Seda nii vanuses 7, 8 ja ka 9-aastaselt. Üks kord mäletan, et pärast sõitu hakkasid jääpurjekad Piritale sadamasse minema, mina seisin sealsamas ilma kinnasteta, sest neid mul paraku ei olnud, käisin talvel suisa sandaalidega õues, sest ka saapaid polnud. Oli selline aeg elus. Vaatan, et viimasena läheb Monotüüp-XV purjenumbriga 216, need olid Vello ja Väino Jürjo. Aasta varem olid nad just esmakordselt Liidu meistriks tulnud. Finiś oli tookord Kirovi kalurikolhosi Miiduranna sadama lähedalt. Lunisin neid “Onud, palun tehke mulle sõitu, viige mind Piritale!”. Väino küsis mult, et kus su kindad on? Ma ütlesin, et mul ei ole kindaid. Väino võttis siis oma karvased labakindad ja andis mulle. Istusin siis talale jalad ristpinguti peal ja hoidsin vandist kinni ja sõit Pirita poole läks lahti. Muidugi ma külmusin täiega ära nii, et neil oli raske mind vandist lahti saada. Kui Pirital olime ütles Väino: “Oi, sellest poisist saab tolku!”.  Vello Jürjost sai hiljem minu esimene treener Optimist klassis. Aasta oli siis 1965 ja Tallinna Sportlaevade Katsetehasest toodi Laevastiku klubisse 6 uhiuut Optimisti. Ühega neist hakkasin purjetama mina. 1969. aastal prooviti Pirita jõejääl esmkordselt DN-klassi jääpurjekat. Kohal olid Jüri Śaraśkin, Ain Vilde, Vitali Dõrdõra, keegi oli veel ja ka mina juhtusin õigel ajal  kohal olema. Järgmisel aastal hakkas klubi kõige andekam noorpurjetaja Peeter Źuravljov DN-iga purjetama, enne oli ta Monotüüp-XV peal olnud ning 16. aastaselt juba meistersportlaseks saanud. Peetril õnnestus oma DN ära lõhkuda. Minu treener Vello Jürjo leidis siis, et kuna ma olin Optimisti peal Eesti meistriks tulnud, võiksin ma ka DN-i proovida. Mina küsisin, et kust ma selle kelgu võtan? Tookord oli jääpurjekaid raske saada. Kolm päeva hiljem viis Vello mind DN juurde ja ütles “Poiss, see on sinu DN!”. Ta oli Źuravljovi puruks sõidetud DN-i poordid bakeliitvineeriga ära parandanud. Mati Sokolov sai sõbra käest auto ja viis mind koos kelguga Haapsalusse, kus tagalahel oli 4 cm jääd. Seisma ei tohtinud kelku jätta, muidu vajusid läbi jää. Endel Vooremaa tuli vaatama, sest ta oli kuulnud, et keegi on jää peal. Tegelikult sai seal basseinis, kus hoovust polnud, sõita küll, sest seal oli jää paksus juba 8-10 cm. Nii ma DN-iga jääpurjetamist alustasin ja treeneriks oli taas kord Vello Jürjo. Jääpurjetasin kokku 37 aastat, kuni selle hetkeni, kui kõik see osutus juba liiga kulukaks.

Monotüüp-XV peale istusin ma käsu korras. Olin Laevastiku klubis madrus ja mulle andis klubiülem Śivaks käsu istuda Monotüüp-XV peale, sest Heiki Keert oli koos vend Frediga Lendava Hollandlasega läinud Musta mere peale treeninglaagrisse purjetama. Olid relvajõudude meistrivõistlused, kõik kõvad mehed olid kohal: Vello Jürjo, Kalju Kirss, Tominjak Leningradist jt. Mina istusin Lazarevi kelgule, mis nägi välja selline, et normaalne jääpurjetaja sellisele kunagi ei istuks. Sooti tuli mul kahemeetrine Paavo Püvi, kes varem kunagi polnud jääpurjetanud. Võitsime tookord 3 sõitu seitsmest ja tulime pika puuga esimeseks. Poordis oli meil tala kohal siksak pragu, ballasti me ei kasutanud, sest tala paindus korralikult läbi ja me ei pidanud väga palju kallutama. Stardist jooksis Paavo oma pikkade sammudega kelgu käima. Minul tuli iga tema kahe sammu kohta neli sammu teha. Kuna meie kelk sussi ei tõstnud, läks kogu jõud kiirusesse ja me saime märgist alla tulla ca 15 kraadi teistest teravamalt. Nii mõnigi mees ei tahtnud mulle pärast kätt anda. Esimene kord ja kohe tuli välja ning hakkas ka meeldima. Sain Laevastiku klubi koondisse. Tegin vea – võtsin liidukateks Kirovi kalurikolhoosis tuukriks olnud Ivaski Viki kelgu. Tema ja ta soodimees Mart ei saanud võistlustele tookord tulla. Oleksin pidanud oma võidukale kelgule truuks jääma, sest rada oli täpselt seesama, mis eelmisel korral oli olnud. Jäime 11-ndaks.

Monotüüp-XV on mingis mõttes jäänud samaks nagu pea sadakond aastat tagasi aga jupid on läinud väga palju kallimaks. Käisin paar talve tagasi Śauliais Euroopa meistrivõistlusi vaatamas. Seal oli palju saarlasi. Mina andsin omal ajal mulle EM-tiitli toonud kelgu pärast jääpurjetaja karjääri lõpetamist saarlastele, kes mulle väga meeldisid ja kes ka minusse väga hästi suhtusid. Saarlased Joosep Laus ja Karl Lember võitsidki selle kelguga 2024 EM-pronksi. Saarlastel on oma meister, kes ehitab kelke ja talasid. Tase on väga hea. Vanasti müüdi Monotüüp-XV kelk 3 kuni 3,5 tuhande dollari eest ja kuna eestlaste töö oli alati korralik, siis neid kelke osteti meelsasti. Vello Jürjo või Sulev Küünarpuu ehitatud kelgud olid viimase peal kvaliteediga tehtud. Nüüd maksab üksnes mast 5 tuhat, puri teine 5 tuhat, tala maksab 3 tuhat. vanasti oli tala hind 500 dollarit. Kõik kokku tuleb korraliku auto hind 25-30 tuhat.

Monotüüp-XV klassis on mul Euroopa meistrivõistlustelt võidetud 5 medalit, neist üks kuldne. Oleks võinud olla ka 2 kuldset aga ühe võttis mult õnnetul kombel Haapsalus ära Tiit Haagma, kes pärast Toivo Sahteli haigestumist istus tema Monotüüpi ja võistles koos Vello Vähiga. Olin kelgus üksinda. Olen muide oma karjääri jooksul võitnud 92 ühemehe sõitu, kuniks selg vastu pidas ja jõudu jätkus. Mina seilasin tookord liidrikohal ja olin krüssamas, Tiit ja Vello Vähi tulid allatuules, pidid mulle teed andma, aga ei näinud mind ja nii me kokku põrkasime. Loomulikult protsetisin ja sain selles sõidus oma võidu kätte, Ülo Nõu oli selles sõidus 2. Mul oli kirjas 2 esikohta ja üks 2. koht. Järgmisteks sõitudeks sain Janka Stoltsevi kelgu, aga sellega mul enam head minekut ei olnud. Tegin vea, panin tema kelgule oma masti ja tala, oleksin pidanud tema kelgu täiskomplektis võtma. Kaks tundi oli ainult aega. Sain selle kelguga 8. ja 10. koha. Euroopa meistriks tuli tookord Ülo Nõu, mina jäin 5.

Euroopa meistriks tulin 1996 koos Ergo Kosega. Ergo oli fantastiline. Proovisime Tallinna lahel ja nii nagu ta sooti tuli, sai kohe hakkama. Kutsusin ta siis Rootsi EM-ile soodimeheks. Võitsime seitsmest sõidust neljal korral, olime korra 2. ja 3. ning olime võidukad ka Rootsi lahtistel meistrivõistlustel. Tuult oli 10-12 m/s, võitsime kõik sõidud.  Võistlesime Vänerni järvel Lidköpingis. Jää oli peegelsile. Õhutemperatuur oli 0 ja -1. Tulime pärast viimast sõitu kaldale, roolida tuli väga täpselt, muidu läks kelk stopperisse. Korra see ka meiega juhtus. Kui kaldale saime, tuli kohalik politsei, õnnitles meid ja ütles, et nad nägid jääpurjetamist esmakordselt. Nad olid viimases sõidus kiirusemõõtjaga mõõtnud ka meie kiirust. Tuult oli 7 m/s ja nad said meie kiiruseks 136 km/h, mis on kõvasti parem, kui Girsi Volli ametlikult mõõdetud kiirusrekord oli.

Nii purjetamises, jääpurjetamises aga ka purjelauasõidus on minu treeneriks olnud Vello Jürjo. Olid Eesti meistrivõistlused Finn klassis. Kaasa lõid minu mälu järgi Aare Kööp, Jüri Śaraśkin, Tiit Org, Nikolai Galkin, pärnakad jne. Pärast kaht sõitu olin kolmas. Sõitude vahel olime merel ja sinna tuli ka Peeter Źuravlojv, kes pidas tookord oma pulmapidu ja tuli koos oma äsja võetud naisega kaatriga merele. Pruudi valge loor lehvis uhkelt tuules. Peeter pakkus merel meile lahkelt pulmaviina. Äkki keeran korraks pead Merivälja poole ja Miiduranna sadama poolt näen meie suunas tulemas kahte väikest purje. Paate purje all pole, mehed seisavad mere peal püsti. Tuult oli 5-6 m/s. Üks oli Vello Jürjo ja teine oli Ain Vilde. Nemad olid juba aasta lauaga purjetanud. Ain tõi välismaalt joonised ja ehitas ka esimese purjelaua Eestis. Ütlesin Vellole, et sa oled minu kahekordne treener, kui tahad kolmekordseks saada, anna mulle lauda proovida. Vello ütles, et see vajab ikka õppimist aga andis mulle siiski võimaluse proovida. Mina läksin lauale ja Vello purjetas minu eest 2 sõitu Finniga. Mina krüssasin lauaga Merivälja alt Naissaareni ja tulin allatuult tagasi. Kordagi ei kukkunud vette. Aasta siis oli 1976. Tulin kaldale, läksin klubiülema juurde, kelleks oli tookord vana maadleja Fjodor Kiridi, ja palusin endale kiiremas korras purjelaua muretseda. Kolm päeva hiljem olid meil klubis 3 lauda olemas: minule, Ave Orgile ja Kusti Kalderile. Kusti oli muide ka väga andekas purjelaudur. Kuu aega hiljem olid Tśernogorskis esimesed Liidu karikavõistlused purjelaual. Võitsin kõik 7 sõitu.  Seal oli ikka tuult ka aga mulle tugev tuul sobis. 3-4 aastat ei olnud mulle Liidus tugeva tuulega vastast, tavaliselt olin ma kaldal jõudnud juba parajalt aega veeta, kui järgmine mees tuli. Töötasin tookord ETKVL-i Kaubandusliku Inventari tehases sepana ja jõudu mul jagus. Rääkisin alati meestele, et tehke korralikult trenni, siis jaksate merel pingutada.

Eestikatel võitsime koos Andres Särakuga mõlemad kolm korda ja kahel korral jagasime esikohta, kuna juhend ei öelnud, kes punktide võrdsuse korral võidab. Särak kaalus 53 kilo ja mina 85 kilo. Vaikse tuulega näitas ta mulle rebasesaba ja tugeva tuulega lendas ta õhku. Olime nagu sulg ja tina.

Laevastiku Jahtklubis on oma ajateenistuse veetnud enam kui pooled Eesti purjetajatest ja jääpurjetajatest, olgu nad siis Kalevi Jahtklubist, Pärnust, Haapsalust või saartelt. Tallinnas oli Balti Laevastiku jahtklubi nr 58 spordirood. Kalingradis oli nr 56 ja Riias oli nr 57. Olin 3 aastat ajateenistuses madrusena. Kui mind oleks saadetud kuskile pärapõrgusse, ma ei oleks olnud purjetaja ega jääpurjetaja. Meil vedas, et Pirital selline klubi oli ja meie poisse päästis. Klubiülematest meeldis mulle kõige enam Mihhail Bobritski, kes oli ise ju ka 5,5R klassis tulnud Liidu meistriks ja võitnud ka Balti regatil. Oli tore vanamees. Me saime pidevalt kodus käia, võib-öelda, et suisa elasime kodus, klubis oli meie jaoks kõik tasuta. Laevastiku klubi oli tollal rikas, meie laagrid kestsid aasta läbi. Jaanuarist alates kuni märtsini olid jääpurjetamise laagrid, siis olid Liidu meistrivõistlused ja kui jääpurjetamishooaeg läbi sai, algasid purjetamislaagrid ja võistlused. Saime keskmist palka, riideid, varustust jm.

Purjetamises on mul ette näidata ka Eesti meistritiitel OK-klassis ja 2. koht Solingul koos Ignatenko ja Poljakoviga. Mäletan, kui mind kutsuti töö juurest Sevastoopolisse Solingu peale ja me hävisime üleliidulisel võistlusel napilt, 0,7 punktiga, kolmanda koha. Tegelikult tehti meile külma, sest źürii esimeheks olnud tuntud seltsimehel oli väga vaja oma poeg medalile aidata ja nii meid ülekohtuselt tookord karistati diskvalifitseerimisega sõidus, kus me tegelikult süüdi ei olnud. Purjetsime tookord veel Tallinnas ehitatud Solinguga, mis oli muide väga hea alus.

Olen purjetanud koos Ain Pomerantsiga ka Tornaadol. Olime Sotśis ja Aleksander Zõbin, kes tal tookord soodis oli, vigastas jalga, Ain palus mind asemele. Tulime Potapovi järel 2. , kaotasime üksnes 5 meetriga. Järgmisel päeval läks mul aga trapetsi konks katki ja lendasin vette. Tookord meil Laevastiku klubis treeneriks olnud Elle Allika kirjutas Spordilehes, et Jevgeni Petśonkin oma robustse tegutsemisega lõhkus Zõbini õrna varustuse. Tegelikult oli varustuse viga. Hiljem, kui Zõbin purjetas Potapovil soodis, kontrollis ta alati oma trapetsit kümme korda enne merele minekut.

Avamerepurjetamises on mul ka õnnestunud Eesti meistriks tulla. Purjetasime koos Mati Roosmaga Riol. Olime Muhu Väina regatil korra võitjad ja korra kolmandad.

Kohtunikuks sain ma tänu tuntud kohtunikule Jevgeni Ganzurovile, kes oli Liidus üks parimaid. Tema kutsus mind stardikohtunikuks. Kuna mul oli hea silm ja olin ise purjetaja, usaldati mulle stardiliini jälgimine. Olin stardikohtunik nii liidukatel, Balti regattidel, kui ka kahel EM-võistlusel. Mind ei saanud ära osta, olin aus, objektiivne. Mul on palju purjetajatest tuttavaid ja sõpru, aga nad teavad, et mind ei saa mõjutada, teen igal juhul õiglase otsuse. Sevastoopolis üritati mind üks kord pool kolm öösel viina, konjaki ja raha eest ära osta. Taheti, et ma muudaksin oma eelmisel päeval tehtud otsust valestardi kohta. Ei läinud läbi. Olen uhke selle üle, et 7 korda valiti mind Eesti parimaks purjetamiskohtunikuks. Kohtunikuna oli minu tähtsaimaks võistluseks olla peakohtunik esimesel vabas Eestis peetud tiitlivõistlusel, Pärnus toimunud Finn-klassi MM-regatil 1995. Tookord läks ilm ikka käest ära, tuult oli üle 20 m/s, muule polnud enam näha, vesi tõusis kõrgele ja jõkke sisse sõites päästsid olukorra kaks kummikat, mis näitasid võistlejatele, kus jõkke sissesõit on, muidu oleksid pilpad lennanud.

Lugusid oma jääpurjetamise ja purjetamise ajast on mul palju ja neid on tore ikka ja jälle meenutada, nii nagu on vahva Pirital ja ka mujal kohata oma vanu sõpru ja tuttavaid. Meri on minu jaoks endiselt oluline ja tähtis.