Noored avamerepurjetajad Muhu Väina regatil

Fotod: Janis Spurdzinz

Tänavusel Muhu Väina regatil andsid noored purjetajad tugeva sõnumi – avamerepurjetamise tulevik on kindlates kätes. ORC IV grupis startisid esmakordselt kaks noorte meeskonda: Saaremaa Merispordi Seltsi neiud jahil Kadri ning Lagle II poisid, keda juhendas Ülari Velviste.

Tulemused räägivad enda eest – Kadri saavutas 18 aluse konkurentsis kokkuvõttes neljanda koha, särades eriti Haapsalu ringil ja Kuressaare lühirajal, kus oldi lausa kolmandad. Lagle II noormehed lõpetasid oma esimese Väina seitsmendal kohal, nende parimateks sõitudeks kujunesid Haapsalu-Kõiguste ja Kõiguste-Kuressaare etapid, kus saadi kuuendad kohad.

Mõlemad tiimid näitasid, et peale kasvab uus põlvkond avamerepurjetajaid, kes ei karda pikki öid, tugevaid laineid ega ootamatuid olukordi. Nende entusiasm ja pühendumus annavad kindlust, et kui kätte jõuab Muhu Väina regati 100. juubel, seisavad needsamad neiud ja noormehed taas stardiliinil –  juba kogenenumate ja veelgi tugevamatena.

Lagle II – noorte purjetajate esimene suur regatt

Muhu Väina regatt on Eesti purjetamiskalendri üks olulisemaid sündmusi, kus stardivad kümned jahid ja sajad meresõitjad. Sel suvel seilas esimest korda kaasa ka eriline koosseis – noorte poiste meeskond jahil Lagle II, keda juhendas ja koordineeris kogenud purjetaja Ülari Velviste. Meeskonna liikmed olid vanuses 13–19 ning tulid eri klubidest üle Eesti – ROPK-st, TJK-st, NYCS-ist ja Muhust.

Ülari Velviste sõnul sai mõte alguse Orissaare ja Lõunaranna sadamates tegutsevast väikesest purjetamiskoolist, mille lõi Indrek Orav. Kui tema ajapuuduse tõttu tuli Velvistel treeneriroll üle võtta, hakkas ta trenni viima läbi ka jahi peal. „Eelmisel sügisel otsustasin oma endise jahi Lagle II korda teha, et noortega tõsisemalt avamerepurjetamist proovida. Nii sündiski plaan minna Muhu Väina regatile,” selgitab ta. Noored jõudsid enne regatti teha vaid mõned treeningud 2–3 kaupa, kuid regatil olid nad juba ühe meeskonnana koos.

Kapteniks olnud Joonas tunnistab, et esialgu valitses pigem seikluslik elevus kui ärevus. „Teadsin, et tuleb suur seiklus ja saab olema huvitav,” meenutab ta. Samas olid teised poisid närvilisemad – Joosep kirjeldas, et läks esimesse starti ootusärevalt ja veidi närviliselt, Henri lisas, et sees oli väike närv, kuid pigem positiivne.

Kõik noored tõid välja, et regatil olid ülesanded jagatud vastavalt oskustele. Kes oli roolis, kes vööris, kes kallutas või tegeles purjede trimmimisega – igaüks õppis midagi uut. Martin, kes polnud varem jahiga üldse sõitnud, sai Muhu Väina kogemuse kaudu lausa jahipurjetamise „algkursuse”.

Kõige meeldejäävamaks ja samas raskemaks kogemuseks kujunes Kuressaare-Pärnu etapp, mis kestis üle 20 tunni. „Kõige raskem oli ärkvel püsida,” tunnistas Joonas. Sander meenutas, et oli selle lõpus olnud juba 24 tundi järjest üleval. Kõik poisid kirjeldasid üht ja sama hetke – ootamatult tõusnud äikesetormi. „Äkki tulnud tormis murdus meil pinnipikenduse liigend ja pidime ilma selleta sõitma. Väikseid viperusi tuli sõidu ajal lahendada mitmeid, jahi akende vahelt lekkis natuke vett,” rääkis Joonas. Joosep lisas, et kõige ootamatum oligi hetk, kui tuli äikesepagi ja oli vaja kiirelt suur grootpuri alla võtta. „Tagantjärele vaadates polnud grootpurje alla laskmine just parim otsus, aga hetkel tundus see varustust säästev ja ohutum,” ütles ta. Martin meenutas, et tormi ajal tekkinud hirm oli suur, sest puudus kogemus. „Elasime olukorra üle ja hiljem oli see üks kõige ägedamaid hetki,” sõnas ta. Noored said regatilt kaasa hulga teadmisi ja oskusi. Kristofer õppis spinnakeri paremini trimmima, Sander navigatsiooni ja bakstaakide trimmimist, Joosep bakstaakide trimmimist. Henri jaoks oli kogu regatt esimene jahivõistlus ja seetõttu väga õpetlik.

Lisaks tõi Martin välja, et avamerepurjetamine õpetas talle hoopis teistsugust lähenemist kui senine svertpaadipurjetamine: pikad etapid, pidev meeskonnatöö ja väikeste vigade suur mõju. Kui tormi meenutati tõsise katsumusena, siis spinni üles saamise katsed tekitasid alati nalja. „Meil läks meeletult aega, sest spinn jäi kinni või sai valesti peale pandud,” muigas Martin. Kristoferi jaoks oli lisaks mereseiklustele meeldejääv ka esimese päeva disko.

Kõik Lagle II poisid kinnitasid, et tahavad uuesti regatil osaleda. Samuti jagasid nad soovitusi teistele noortele. „Olge valmis, et sõidud võivad kesta palju kauem kui arvate,” märkis Sander. „Ärge kulutage kogu energiat kohe stardis,” lisas Kristofer. Joosep soovitas enne avamerele minekut harjutada svertpaadil põhitõdesid. Ülari Velviste plaanib Lagle II-ga jätkata noorte treenimist Orissaares ning käia ka väiksematel regattidel. „Tahaksime jahti paremaks teha järgmise aasta Muhu Väinaks – vaja on uusi purjesid ja seadmeid. Loodame leida ka toetajaid,” ütleb ta.

Saaremaa Merispordi Seltsi neiud jahil Kadri – esmakordselt Muhu Väina rajal

Kui Muhu Väina regatil seilavad tavaliselt kogenud avamerepurjetajad, siis tänavu astus stardijoonele ka värske ja inspireeriv koosseis – Saaremaa Merispordi Seltsi noored neiud jahil Kadri. Kapten Meribel Vahsteini juhtimisel said nad üle aastate taas vee peale ka jahi, mis kuulus Andres Haavelile. Kui mullu jäi osalemiseks veel julgust ja treeninguid vajaka, siis sel suvel oli aeg küps.

Kadri naiskond seilas Muhu Väina esmakordselt, olles varem piirdunud pigem koduvetega. „Kõige raskem polnudki merel, vaid üldse regatile kohale jõudmine – tavaliselt pole me Abrukast kaugemale sõitnud. Avamerel tugev tuul ja suured lained olid hoopis midagi muud,” kirjeldasid tüdrukud. Kuigi esimeses stardis oldi veidi segaduses, sest ei teatud, mida täpselt oodata, jäi peale siiski elevus. „See oli suur samm meie jaoks, aga tunne oli hea,” meenutati.

Naiskonna liidriks oli kapten Meribel Vahstein, kelle purjetamiskogemus ulatub juba 12 aasta taha. Roolis oli Eleanor Leedo, vööris Andra-Elizabeth Võeras, soodis Eva Mägi ning klaveril Mariliis Mänd, kes on purjetamisega tegelenud kolm aastat. Kadriga purjetas kogu naiskond alles teist hooaega, kuid regati jooksul suudeti kiiresti kohaneda.

Kõige suuremaks üllatuseks ei saanudki mitte tormituul, vaid hoopis kogukond. „Kõige rohkem üllatas osalejate abivalmidus ja kaasaelamine – juba Haapsallu saabudes aitasid teised meil viimaseid ettevalmistusi teha,” meenutati.

Lühirajasõidud meeldisid tüdrukutele kõige enam, sest need sarnanesid svertpaadivõistlustega, mida nad oma põhispordialana harrastavad. Samas pakkusid pikad avamereetapid täiesti uusi kogemusi. Oluline areng tuli aga meeskonnatöös ja starditehnikas. „Kui regatilt tagasi tulime, olime märksa kogenumad ja targemad kui enne,” tunnistas naiskond.

Kõige ägedamaks hetkeks kujunes esimese etapi lõpptulemus. „Avastasime, et olime saanud kolmanda koha – see oli meile väga suur ja meeldiv üllatus,” rõõmustasid nad. Meelelahutust jagus ka pikkadel sõitudel. Kui väsimus hakkas peale tulema või meeleolu langes, aitasid anekdoodid ja ühine naljategemine.

Kadri tüdrukud kinnitasid, et plaanivad kindlasti ka tulevikus Muhu Väina regatil osaleda. Soovitus teistele noortele oli lihtne: „Harjutage meeskonnatööd, kasutage igaühe tugevaid külgi ning tehke võimalikult palju trenni.” Järgmine siht on selge – jõuda Muhu Väina regati poodiumile. Selleks loodetakse toetajate abiga ka jahti täiustada ja veelgi paremasse vormi viia.