CARRY – Eesti Meremuuseumi esinduskaater

Carry on ehitatud 1949. aastal Rootsis ja on suure tõenäosusega kandnud kogu aeg sama nime. Kahjuks pole antud nime järgi olnud võimalik ei Rootsi ega Soome erinevatest allikatest täpsemat alguslugu teada saada. Midagi on aga siiski võimalik tuvastada ja seda Rootsi Meremuuseumi kogudes olevate jooniste järgi, kus mõõdud ja ehitusaasta klapivad. Peale paljude jooniste läbivaatamist jõudsin kahe projekti: nr. 1138 (mootor Albin-Marin, tüüp A-4) ja nr. 1149 (mootor Penta, tüüp EF 4M) juurde, mõlemad siis 1949. aastast ning klapivad suhteliselt hästi meie paadiga.

Jooniste autor on legendaarne Rootsi mootorpaatide konstruktor Carl Gustaf Pettersson (1876–1953), kes tegi 1923. aastast firma Motorbåtbyrån nime all koostööd konstruktori ja inseneri Einar Runiusega (1897–1968). Firma oli registreeritud igati esinduslikku kohta – Kungsgatan 9–11, Stockholm. Petterssoni jooniste järgi ehitatud paatide hiilgeaeg jääb küll 1920.–30. aastatesse, ent ka veel 1949. aastal ehitati tema jooniste järgi üle tosina paadi.

Mõõtude ja väljanägemise järgi on Carry esinduslik ning tema võimalikud algsed tellijad ei olnud ka 1949. aastal lihtsama rahva hulgast. Projekti nr. 1138 tellijaks oli Põhja-Rootsis Skellefteå sadamas toimetanud laevaagentuur Dahl & Björkeroth AB, mis tegutseb siiani ja kannab nüüd nime Bay of Bothnia AB. Projekti nr. 1149 tellijaks oli direktor Hilding Karlberg Vimmerby`st, kes alustas seal ja ka Västervikis 1930. aastal autofirmaga, mis tegutseb siiani Karlsbergs Bilaffär nime all. Kahjuks pole veel jõudnud nimetatute poole pöörduda, et kontrollida, kas see oletus ka tõele vastab, ehkki tõenäosus on üsna suur.

Side Storebro paatidega

Carry puhul on pakutud, et paat võib olla ehitatud ka Storebros, mis sai oma nime Vimmerby lähedal paiknenud küla järgi, kust oli pärit üks omanikest. See siiski tõenäoline pole, kuna 1933. aastal Ivar Gustafssoni ja ta venna Siguri asutatud firma Örnmaskiner AB alustas esmalt väiksemate kalapüügipaatide valmistamisega ning laiendas oma tegevust alles 1946. aastal Rootsi põgenenud eestlastest kalurite ja paadimeistrite kaasabil. Hiljem alustanuna puudusid neil kogemused suuremate ja luksuslikumate paatide valmistamiseks. Aastatel 1947–1952 valmistasid nad peamiselt väga populaarseid 5-meetriseid paate Skärgårdsbåt S1M, mis on Rootsis tuntud eelkõige kui Elektroluxi mootorpaat. Teatud seosed on aga siiski olemas, sest Petterssoni äripartner Einar Runius läks peale Petterssoni surma 1953. aastal Storebro firmasse ning tema jooniste järgi valmistati seal kuni 1964. aastani ligi 600 erinevates versioonides 6,85–7,35-meetrist mahagonist paati Solö Ruff (Sea Chaser I).

Carl Gustaf Petterssoni disainitud paatidel on aga üks üsna ühine joon, mis kordub läbi aastakümnete ning sadade paatide. Nimelt on pea alati paadi keskmisest osast kõrgema vööri suunas sujuvalt elegantne kaarjas üleminek. Mõnevõrra räägib Hilding Karlbergi tellitud paadi kasuks ka see, et kui viimane Rootsi omanik paadi ostis, oli sellel ikka peal 1938. aasta Penta EC6 mootor ning ka Eestisse jõudes oli paadil sama mootor peal, mis hiljem küll uuema Volvo Penta mootoriga asendati. Tänaseks teame, et Carry viimaseks omanikuks Rootsis oli Stockholmi kuningliku ooperiteatri sepp Björn Wahlgren, kes selle 2004. aastal ühele Pärnu Jahtklubi liikmele müüs. Siis olevat veel peal olnud 1938. aasta Volvo EC 6 kuuesilindriline jõuallikas, mis Pärnus maha võeti. Kahjuks polnud aga sepal vaatamata mitmetele järelepärimistele midagi muud konkreetsemat Carry mineviku kohta lisada, ent ta oli rõõmus, et tema paat veel heas seisukorras on.

Rootsist Pärnusse

Eestis olles tehti kaatrile esimene rekonstrueerimine 2005–2007 Muhu saarel Nõmmkülas, kus oli Väikese Paaditehase (omanikud Kaarel ja Kaupo Tüür) nimeline ettevõte. Vette lasti paat peale põhjaplangutuse laudade osalist asendamist, ahterpeegli uuendamist, parda- ja tekiplangutuse remonti ning korpuse katmist klaasriide ja EPO vaiguga 7. juulil 2007. Pealisehitus sai ka uue lakikihi ning tehti kokpiti uus presentkate. Tõenäoliselt 2009/2010. aastal, peale veel ühte remonti Muhus sai Carry ka 6-silindrilise BMW D150 merediisli, 100 kW, 3300 RPM. Samal ajal uuendati kajutipadjad ja -klaasid ning korrastati uue lakikihiga ka korpust. Saarte Hääl on 18. jaanuaril 2008 avaldanud pikema intervjuu Kaarel Tüüriga:  „Üks haruldasi töid oli 1949. aastal ehitatud Rootsi kaatri renoveerimine. Eks vana paadiga ole samuti nagu vana autogagi, et hakkad ühest nurgast nokkima ja siis tuleb välja, et ei jäägi muud üle, kui tuleb uus kere teha,” selgitab Kaarel ja lisab, et Saare Paadi endine juht Peeter Laum on tihtipeale abiks olnud ja remontivajavaid paate siia suunanud. Remondi saanud aluseid tuleb kokku paarikümne ringis. Kõige suurem neist on siiani olnud 9 m pikkune ja 2,5 m laiune mahagonipuust kaater, mille kodusadamaks Pärnu ja mis sealselt jahtklubilt ilusaima puulaeva tiitli sai. Ehk siis meie Carry.

Eesti Meremuuseumi omanduses

Meremuuseum nägi Carryt esmakordselt 2012. aasta novembris, kui kaater oli rannas kile all ja konserveeritud. Ostulepinguni jõudis muuseum alles 10. mail 2013. aastal ning seejärel toodi alus Lennusadamasse. Peale mõningat esialgset korrastust lasti Carry vette sama aasta 26. juunil ning seejärel osaleti merepäevadel. Septembris saadet pidulikult ujuvdokki ka jäämurdja Suur Tõll. Paaril järgneval navigatsioonihooajal oli Carry kasutusel muuseumi esinduskaatrina, ent siis ilmnesid nii mured mootoriga (BMW D150), elektrijuhtmestikuga kui ka korpusega. Kuna kaater oli saanud Eestis puitkorpuse peale veel plastikkatte, tungis osades kohtades vesi kahe kihi vahele ja välimine kiht hakkas kohati mullitama. Süü oli ka meil endil, sest veest välja tooduna ei saadud mõnel korral paati kohe korraliku katte alla panna.

Uus rekonstrueerimine

2018. aastal oli selge, et sellises seisus korpusega pole võimalik kaatrit enam vette lasta ning sama aasta talvel võeti tööle kogenud jahi- ja paadimeister Enn Koppelmann. Esialgne entusiastlik plaan oli, et Carry saaks peale väikest korrastamist uuesti vette sama aasta suve lõpuks, ent see oli paraku liiga optimistlik. Nagu tavaliselt juhtub puupaatide puhul. Korpust ja tekki kiht-kihilt lahti võttes tulid esile üsna pehkinud kohad nii laudises, kaartes kui ka kiilsonis, ehk peaaegu igal pool. Remondist sai kapitaalne rekonstrueerimine, mille käigus uuendati ja parandati kogu korpus nii seest kui ka väljast. Parandatud originaalplangutus sai peale lihvimist veel klaasriidest vahekihi, mille peale läks uus mahagonist laudis, mis kaeti väga mitmete lakikihtidega. Praegu on siis tegemist väga tugeva kahekordse korpusega kaatriga. Carry sai uue mootori, pilsipumbad, hüdraulikal töötava roolisüsteemi, autopiloodi, vöörivindi, vihmakatte, elektrisüsteemi ning navigatsioonivahendid ja veel palju muud. Kajutid said uued diivanipadjad ning vöörikajuti lakke pandi luuk, et oleks hõlpsam vendritega toimetada. Väliskorpuse lõpliku viimistluse teostasid juba Swiss Performance Yachtsi meistrid.

26. augustil 2022. aastal sai rekonstrueeritud Carry uuesti Lennusadamas vette ning 28. augustil juhtis Tallinna merepäevade lõpetuseks toimunud mereparaadi. Kajutite mõnede sisemiste detailidega jätkub veel tööd edaspidiseks, sest puupaadi juures ei saa kunagi öelda, et nüüd on kõik tehtud. 76-aastane mahagonist iludus on tänasel päeval igal juhul oma parimas vormis.

Tehnilised andmed:

CARRY

VLC-432

Pikkus 9,6 m, laius 2,6 m, süvis 0,8 m

Mootor: VETUS 52 HP, 4-silindriga diisel, 38,3 kW, 3000 RPM

Kütusepaagid 2 × 80 liitrit

Hüdrauliline roolisüsteem ja vööripõtkur

Navigatsioon: SIMRAD NSS9 evo 3S ja AIS

Autopiloot: NAC-2

Päästeparv

Algne originaal-WC

Gaasipliit ja külmik

Lubatud inimeste arv pardal 8, magamiskohti 4