RASMUS MAALINN – JÄÄPURJETAMISE EUROOPA MEISTER

MAALINN, Rasmus (24. IX 1999 Pärnu), jääpurjetaja ja purjetaja. 187 cm. Lõpetas 2019 Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi ning 2022 tootearenduse ja robootika erialal TTÜ. Purjetamisega hakkas tegelema 2007 Argo Kruusmägi õpilasena, 2018–19 treeninud Elise Umbi käe all. Aastast 2009 harrastanud jääpurjetamist, treeninud Tõnis Vare (2009–13) ja Mihkel Kose (alates 2013) juhendamisel. Tulnud jääpurjetamises DN-klassis 2025 Euroopa meistriks, 2016, 2018, 2019, 2020 ja 2021 juunioride maailmameistriks ning saanud 2022 ja 2023 hõbeda. Võitnud DN-klassis juunioride EM-il 2018, 2020, 2021 ja 2023 kulla, 2019 ja 2022 pronksi ning Ice-Optimisti klassis 2014 noorte MM-il ja noorte EM-il kulla. Täiskasvanute arvestuses olnud lisaks DN-klassis MM-il 2020 6., 2019 7., 2024 8. ja 2022 9. ning EM-i 2019 6. ja 2024 7. Purjetamises saanud 2015 EM-il klassis RS Feva 8. ja klassis Zoom8 9. koha. Eesti parim jääpurjetaja 2016, 2018, 2020, 2021 ja 2022. Tegutsenud ka jalgpallikohtunikuna. Aastast 2022 Energex Energy Experts OÜ tootmisekspert.

Minu perel mingit seost purjetamisega ei ole olnud. Õppisin Pärnu Vanalinna Põhikoolis ja kui olin 2. klassis, tuli Argo Kruusmägi meie klassi purjetamisest rääkima ja trenni kutsuma. Paari sõbraga koos läksimegi. Oli sügis ja hooaeg juba lõppemas, seega esimesel aastal me vee peale ei saanudki. Terve talve käisime jõusaalis ja teooriatundides ja alles järgmisel kevadel saime Optimistiga purjetama. Jääpurjetama hakkasin siis, kui olin juba kolm aastat purjetamistrennis käinud ehk siis 2010. aastal. Jääpurjetamine nõuab ikka juba mingeid oskusi ja teadmisi ja seetõttu selle alaga ilma purjetamistreeninguteta alustada pole mõistlik. Pärnus on nii, et väga paljud lapsed, kes suvel purjetavad, proovivad talvel ka jääpurjetamist. Tollal, kui mina alustasin jääpurjetamisega, talvisel ajal purjetajad veel lõunalaagrites ei käinud ja jääpurjetamine oligi suvisele purjetamisele talvine vaheldus.

Algus oli hull. Ma ei saanud mitte millestki aru. Kuna talvel jää peal laineid ei ole ja sa ei näe, kust tuul puhub, sa ei oska veel purje järgi vaadata ja rada välja pandud ei ole. Ma sain esialgu kõikidel võistlustel ringiga pähe. Kui sa jääpurjekaga seisma jääd, siis sa taganttuules enam teda käima ei saa, kui sa ei oska. Ice-Optimisti puri on väike ja seetõttu on tal jõudu vähe. Eriti keeruline on siis, kui tuult on vähe või lumi on jää peal. Kahel esimesel aastal sain tõepoolest pidevalt ringiga lüüa. 2012 hakkasin juba midagi mõikama, aga võistlustel olin ikka kusagil 30. Treenerid olid siis Mati Hool ja Tõnis Vare. Ega ma tol aastal ka veel väga hästi ei sõitnud. Kui treeneriks tuli Mihkel Kosk, kes hakkas meiega juba suvel tegelema ja jätkas ka talvel, läks asi paremaks. Mihkel ostis mikrofoni ja kõlariga kiivrid ja sõitis oma DN-iga meie järel ning õpetas, mida teha, kuhu keerata ja kuidas kiirust tunnetada. Tulemuseks oli ülisuur kvaliteedi tõus. 2014 talvel saime tiitlivõistlustel Pärnu Jahtklubile kolmikvõidu ja 5. ja 6. koht kuulusid ka eestlastele. Mihkel õpetas valima optimaalset kurssi. Jääpurjetamises oleneb väga palju su kehakaalust ja kelgu ning taglase trimmist. Ice-Optimistil on purje valiku olulisus mõnevõrra väiksem kui DN-il, aga seal oleneb väga palju sellest, kas sa kaalud 50 kilo või 35 kilo. Kursi valiku juures on oluline leida õige ründenurk tuule suhtes. Kui sa vastutuult purjetades või ka allatuult seilates liiga palju vallad ja püüad käiku kiiremaks saada, siis hakkab su kelk talda tõstma. Vahel on vaja kiirendada, vahel aga vastupidi tuule suuna suhtes tihedamalt või nagu purjetajad ütlevad, kõrgemale pressida. Seda Mihkel meile siis väga hästi õpetaski. Lapsena sa veidi kardad ka seda talla tõstmist, sest on väike hirm, et sind viskab kelgust välja, käid kummuli või teed stopperi. Mihkel õpetas meid neid riski piire tajuma. Kui talda tõstis, siis ta ütles, et ära keera alla, mine kehaga kelgust välja ja suru kelk maha, siis saad täiendava kiirenduse. Ta õpetas ka raja läbimise loogikat, seda, kuidas jääd lugeda, aru saada sellest, milliselt rajapoolelt ja miks keegi võitis või kaotas, õpetas analüüsima ja mõistma olulist. Ice-Optimistil võib kiirus küündida 60–70 km/h, mis on tegelikkuses ju rooli hoidva lapse jaoks vägagi suur kiirus. Ma mäletan, et ma alguses ikka väga kartsin, eriti tugeva tuulega.

DN-i peale läksin 2015. Olin algul isegi pisut pahane ja ei tahtnud Ice-Optimistist DN-i üle minna, sest tahtsin Ice-Optimistil veel tiitleid võita, mis vanuse poolest oleks võimalik olnud. Treenerid otsustasid ja veensid mu ikka DN-i peale ära. Kaalusin tollal 55–60 kilo, mis oli DN-i jaoks üsna vähe. Selline kaal nõuab väga pehmet varustust, vastavat tala ja masti, mida on raske saada. Nüüd on olukord parem ja asjad edasi arenenud. Tollal oli suur oht, et kui vaikse tuulega su pehme mast kestis, siis tugeva tuulega võis ta puruks raksatada. Ice-Optimistil oli mul klubi poolt tippvarustus. Klubi võimaldas seda ja see ei ole ka eriti kallis, sest uue purje hind on 500 eurot. DN-ile minnes oli asi teine, seal otsiti mulle vajalikud pulgad kokku ja mõistagi polnud tegu parima kraamiga, sest olin selles klassis ju ikkagi algaja. DN-i varustuse hind on 25 000 eurot ja klubil pole sellist ressurssi, et neljale-viiele noorele sellist varustust võimaldada. Õnneks on Pärnu Jahtklubi jääpurjetamisega pikalt tegelenud ja aastate jooksul on seda varustust ikka kogunenud, aga mõistagi on nii, et kui siit-sealt leitud juppidest oma kelgu ja taglase kokku paned, on asi täiusest kaugel, mast ei lähe paindesse, tala on liiga jäik jne. Sain DN-iga algul ikka ka ringiga sisse, sest taseme vahe oli jälle suur. Õnneks läks sisseelamine kiiremini, sest baasteadmised jääpurjetamisest olid juba olemas. Pidin õppima, kasvõi näiteks seda, kuidas DN-i masti õigesse paindesse tõmmata. Ka füüsiliselt pidin arenema, sest jõud olid märksa suuremad kui Ice-Optimistil. Kui Ice-Optimistil on poom kokpiti kohal kõrgel ja nähtavus nii all- kui ka pealtuule seeläbi hea, siis DN-is on sul poom vastu õlga ja sa näed rada ja konkurente läbi purje akna.

Algul oli DN-iga suhteliselt raske hakkama saada, aga kui Leedus juunioride MM-ile läksime, siis seal tulin juba neljandale kohale. Kolmanda koha kaotasin viimase sõiduga poolakate skeemitamise tõttu, kes lasid finišis vajalikul mehel eespool lõpetada. Kõikidest finišitest olid küll ka videod, mille põhjal oleks saanud protestida, aga nagu kiuste oli selle finiši video „ära kadunud”.  Kohtunikud olid ka kõik ju poolakad. Mina seda mööda laskmist oma silmaga ei näinud, sest olin selles sõidus suhteliselt kehvasti, kusagil 10. koha peal, treenerid nägid ja protestisid, aga paraku asjatult. Olin muidugi kurb, et medalist ilma jäin.

2015 olid võistlused Eestis ja Võrtsjärvel. Siis võitsin juba kõik seitse sõitu. Mäletan, et esimeses sõidus oli tuul sellise suunaga, et pikka rada ei saanud panna, seega pidime neli ringi tegema, tavaliselt on  maksimaalselt kolm ringi. Võistlejaid oli 40 ja 13. kohale tulnu ei saanud mult ringi sisse. Tuul oli vaikne, mina olin kerge ja sõitsin ka hästi, nii see hea tulemus tuli. Võrtsjärvel olid siis ka täiskasvanute Euroopa meistrivõistlused. Mihkel Kosk ei saanud tookord tulla, elasin lätlase Gunnars Rosenbergsiga ühes toas, rääkisin nädal aega temaga vene keeles, mida olin koolis ju õppinud, aga praktiliselt ei osanud.  Kuna olin esmakordselt täiskasvanute seas tiitlivõistlustel, pidin purjetama kvalifikatsioonisõite. Õnnestus saada hõbefliiti.  Minu kokkuklopsitud varustuses oli aga poomilt puudu määrustele vastav mõõdumärk, mis paneb paika selle, kui palju sa purje alaliiki saad pingutada. Mõõdumärk peab olema poomile värvitud, minul oli lihtsalt kleepsuga pandud, seetõttu mind diskvalifitseeriti ja jäin purjetama pronksfliiti, kus seilasin ennast kolmandale kohale. Muidugi oli kurvastus suur, et mind mingi mõttetu asja pärast maha võeti, aga selline see tehnikasport juba kord on, reeglid on reeglid ja neid tuleb järgida.

Füüsiline koormus on jääpurjetamises üsnagi suur. Oled kokpitis küll lamavas asendis, aga sa oled pidevalt pinges, pulss on kõrgel ja pead kogu aeg jälgima nii platsi kui ka konkurente. Sooti tuleb ka jaksata tõmmata ja stardist rajale läheme ju joostes ja kelku lükates, seega peab jaksama ka joosta. Kui päevas on mitu sõitu ja mitu päeva jutti võistled, jääb esialgu kael ka kangeks, hiljem harjuvad lihased ära. Mina käin enda vormis hoidmiseks regulaarselt jõusaalis ja ujumas.

Juunioride tiitlivõistlustelt peaks mul kokku olema võidetud  vist 12 medalit. Täiskasvanute seas läbilöömine võttis veidi aega ja loomulikult vajas ka varustus täiendamist. 2015 olin C-fliidis, 216 ja 2017 olin B-fliidis ja 2018 jõudsin juba kindlalt kuldgruppi ehk A-fliiti. Kuldgrupis olin esimesel aastal 13. ja sealt edasi olen alati olnud esikümnes. Ma ei ole kindlasti mingi üliandekas, usun et paremikku tõusta aitas mind see, et me Mihkliga sõitsime koos väga palju. Käisime harjutamas ja laagrites Soomes ja Rootsis. 2016 Rootsis sõideti mulle vasaku halsiga B-kvalifikatsioonis sisse, kelk oli puruks, mast oli katki. Saime kindlustuselt raha, kuna mina süüdi ei olnud. Selle raha eest ostsime uued süsinikmastid Ungarist. Nende mastidega me algul ei osanud sõita, aga pärast mitmeid trenne saime trimmi kätte ja kiiruse ka. See tagaski selle, et hakkasime koos Mihkliga mõlemad pidevalt top kümnes olema, sest kiirus oli olemas. Kui jahi mast paindub suuresti vaid ette-taha, siis DN-i mast paindub väga tugevalt ka külgsuunas läbi. Ka kaalu tuli mul ju tasapisi juurde. Kaalusin juba 70 kilo ja Tõnis Algus tegi mulle ka minu raskusele sobiva tala. Tala meenutab oma kujult banaani ja peab vajadusel ka parajalt painduma. Kui pagi peale tuleb, siis peavad nii mast kui ka tala painduma, et tuule jõud läheks kiirusesse, mitte ei tõstaks jääpurjeka tuulepoolset talaotsa õhku. Vanasti arvati, et kui üks uisk on üleval, on takistus väiksem, tegelikkuses on oluline, et tuule jõud ei kallutaks kelku kreeni, vaid teeks jääpurjeka käigu kiiremaks. Jääpurjetamises on optimaalse kursi valimine üsna keeruline. Meil ei ole, erinevalt jahtidest, mingeid näidikuid ja kellasid, mille põhjal kursi suhtes otsuseid teha. Kõik peab tulema oma tunnetuse ja kogemuse pealt. Kas hoida veidi allapoole ja saada seeläbi suurem kiirus, või sõita tuule suhtes teravamalt, et distants märgini oleks lühem. Samas on teravamalt seilates jälle kiirus väiksem. Raja pikkus on 2 kilomeetrit ja võidab see, kes optimaalsed valikud teeb. Kõige paremaid kelke ja talasid ehitab DN-i meestele Vaiko Vooremaa. Keha raskust arvestades peab tala paine olema 41–42 mm. Oluline on arvestada ka igaühe sõidustiiliga, kui oled agressiivsem, siis peab tala olema veidi jäigem ja siis pead oma kehaga rohkem tööd tegema, kui oled rahulikuma loomuga, vajad pehmemat tala. Mina olen pigem sellise agressiivsema sõidustiiliga, töötan kehaga palju. Ma tahan, et minu jääpurjekas oleks erk, et ma tunnetaksin kõiki pagisid võimalikult kohe ja täpselt, siis tuleb ka parem tulemus. Olen suutnud oma trimmid selliseks ajada, et piisab pea kallutamisest, et kelk kuuletuks ja suss ei tõuseks. Mõistagi on teinekord nii, et oled taganttuules üle lay-line’i ja pead alla vallama, sest jõudu on ülemäära palju, siis tuleb ka kehaga kallutada. Stardi järel, kui sa kelgu käima jooksed ja sisse hüppad, on mast veel sirge ja purjes jõudu palju ning kiirenduse saamiseks peab kogu keharaskuse tahapoole viima. Kui soodi sisse tõmbad ja masti paindesse saad, siis tuleb juba kiirus ja saad end pikali libistada, et tuuletakistus väikseim oleks.

Stardist kelgu käima jooksmine on päris huvitav teema. Jääpurjetamist harrastavad ju ka 60–70-aastased, kes peavad oma kelgu samuti käima jooksma. Tegelikkuses ei ole sellel käima jooksmisel nii suurt efekti, kui arvatakse. Joostes lükkad sa enda ees kelku ja selle 30–50 m jooksmise ja kelgu lükkamisega suudavad edukalt hakkama saada ka need 60–70-aastased, kes on oma vanuse kohta mõistagi heas füüsilises vormis. Oluline on ära tabada, millal on õige hetk kelku hüpata. Kui sinust alltuule olev jääpurjetaja hüppab varem kelku ja tal õnnestub sõidukiirus kätte saada, siis on temast pealtuule juba raske mööda saada. Kui ta on sinust eespool, võib ta su ka tuule suhtes ära suruda. Stardikohad esimeseks sõiduks loositakse. Edaspidi pannakse stardikohad paika väljasõidetud tulemuste järgi. Parim koht on keskmine parempoolne esimene positsioon, mis võimaldab kõiki hästi kontrollida. Teinekord võidab aga hoopis liini lipu-poolne ots. Tugevama tuulega saab sõita üsna teravalt tuule suhtes, vaikse tuulega tuleb kiiruse hoidmiseks rohkem vallata ja siis on eelis just neil, kes teistest allatuult stardivad. Reeglina on aga keskelt ikka parem startida. Vasakule startida on alati kehvem, sest sinna minnes pead sa tegema ühe paudi rohkem ja märgi juurde tulles oled vasakul halsil ning pead ka teistele alla pautima või siis teed andma. Kiirused on suured, 80 km/h kihutades pead üsna täpselt suutma paudi teha, kui eksid, võib õnnetus juhtuda ja võid kellegagi kokku põrgata. Oskus olukorda õigesti hinnata tuleb kogemustega. Tippkiirused on kõigil suhteliselt sarnased ja seetõttu maksab sõiduviga kohe kätte. Suure kiiruse tõttu võib 10-sekundiline ajaline kaotus tähendada olulist distantsilist kaotust. Kokkuvõttes koosneb edu pajudest komponentidest: kelk, mast, tala, puri, uisud, sinu sõiduoskus, kogemused ja muidugi ka mingi annus head õnne.

Mullu Pärnus peetud maailmameistrivõistlustel tuli ühel õhtul 12-kordne DN-klassi maailmameister poolakas Karol Jabłoński  minu juurde ja pakkus mulle võimalust hakata võistlema tema õmmeldud 1D purjedega, millega seni sõitsid üksnes tema  ja veel paar meest. Enamik DN-i võistlejaid kasutasid WB või Ullmanni purjesid. Ka minul ja Mihklil olid seni Ullmanni purjed. Veidi mõtlesin ja võtsin pakkumise vastu ning sain Jabłońskilt täiskomplekti – kolm purje, vastavalt siis kas nõrga, keskmise või tugeva tuule jaoks (Power Gold, F-Speed ja Ultra F-Speed). 

Eelmise aasta lõpul Soomes peetud Soome meistrivõistlustel proovisin neid purjesid esmakordselt. Esialgu ei olnud üldse minekut, kõik mu baastrimmid ei klappinud, käiku ei olnud ja tunnet ei tulnud. Purje lõige oli sootuks teine, kui mu varasemal purjel oli. Olud olid ka üsna rasked, jää oli pehme ja ma ei saanud üldse asjale pihta. Olin küll kolme seas, aga head trimmi ei olnud. Kahtlesin, aga otsustasin uuel aastal ikkagi veel proovida. Aasta algul käisin Lapimaal Jõuluvanal külas, kus sain kolm päeva proovida. Mul vedas ka kõvasti, sest sõitsime reedel, laupäeval ja pühapäeval ning kõikidel päevadel oli tuul erinev. Alustasime tugeva tuulega, siis tuli keskmise tuule päev ja lõpuks oli vaikse tuule ilm. Sain kõik oma kolm uut purje ära proovida. Kui uuesti Soome võistlema läksime, olid samuti vahelduvad tuuled ja mul hakkas tekkima juba arusaam, kuidas nende purjedega sõita ning kuidas õige trimm kätte saada. Paar võistlust oli veel ja siis jõudis minuni arusaam, et olen teistest kiirem ega saa kaotada. Siis olin aga Küprosel jalgpallikohtunike hooajaeelsel seminaril. Kui tagasi tulin, oli kohe üks Eesti oma esimene karikavõistlus, kus olin kahes sõidus kuues. Ei mäletagi, millal ma kodus nii viletsaid kohti oleksin saanud. Õnneks sain aru, et olin lihtsalt reisist väsinud. Magasin ennast välja, puhkasin ja järgmisel päeval olid kohad 1., 3. ja 1. Sain kinnitust sellele, et olen kõikides oludes kiire ja varustus on mul hea.

Euroopa meistrivõistlustele minnes andsin endale aru, et olen võimeline võitma, aga teadvustasin ka seda, et alati on konkurents ülitihe. Varasematel võistlustel olen olnud kolmel korral viimases sõidus mõne vea tõttu hea koha ära pudistanud, olles 11. või 12. kohal, medali oleks andnud 5. või 6. koht. Kas olen vea teinud või mul pole lihtsalt vedanud. Sel aastal alustasin üheksanda kohaga, aga selles sõidus minu poolelt startinud kaotasid. Sain aru, et järgmises sõidus pean riskima. Meil on uisud teritatud erinevate nurkadega, tavaliselt 90-, 95- ja 100-kraadise nurgaga. Kui tugeva tuulega paned 100-kraadise nurgaga uisud, hakkab kelk külgsuunas libisema ja pidamine on kehv, aga kiirus on samas väga hea. Riskisin ja panin alla kunagi enda poolt viis aastat tagasi tehtud 100-kraadise nurgaga uisud. Risk tasus ära, olin nii kiire, et sõitsin lihtsalt kõigil eest ära, poole valik polnud oluline, sest kiirus oli ülihea. Avaloovimisel minu pool kaotas, olin üleval märgis kaheksas, surusin veel kellegi taganttuules halssi ja alla märki jõudsin juba esikohal olles. Võitsin sõidu, aga eks ma olin neid enne ka võitnud, aga kui teisel päeval neli sõitu olin ära võitnud ja korra ka teine olnud, oli edu poolakas Burczynski ees juba seitse punkti ning ma tundsin end suhteliselt turvaliselt. Siis hakati juba õnne soovima, „Terevisioon“ helistas ja tegi intervjuu, kõigil oli suur ootusärevus, sest viimati tuli eestlastest EM-kullale Vaiko Vooremaa aastal 2009. Mihkel oli ka võidule lähedal olnud, aga võitnud siiski polnud. Kolmandal päeval oli üks sõit, milles ma ise eksisin, krüssasin üle ja enam esimesi kätte ei saanud, jäin kuuendaks, poolakas võitis ja seega oli seis enne viimast päeva taas habras, sest juhtisin vaid ühe punktiga. Järgmisel päeval tuult ei olnud ja sõidud jäid ära. Viimasel päeval otsustati, et kuna sel päeval, kui meil üks sõit oli, B- ja C-fliidid sõita ei saanud, siis nemad alustavad ja A-fliit peab oma starti ootama. Kuivõrd ma olin eelmises sõidus olnud kuues, pidin startima vasakule, B- ja C-fliidi sõitudes vasak pool aga tugevalt kaotas ja vasakult tulijad olid paremal juhul 20-ne piirimail. Päris masendav oli startida teades, et Burczynski läheb paremale ja sina pead minema sinnapoole, kust tuleb kõva kaotus. Marineerisin end kõvasti. Õnneks lugesin rada hästi ja nägin, et vasakul rajapoolel on üks tsoon, kus tuult jagus. Tuli õigel hetkel selles tuuletsoonis olles paremale pautida. Mind üritati korra enne selle tsoonini jõudmist pauti suruda, aga sain hakkama. Tegin tuuletsooni jõudes paudi ja üleval märgis olingi juba esimesena ning lõpetasingi sõidu võitjana. Poolakas jäi selles sõidus alles üheksandaks ja mul oli kindel tunne taas käes. Kuigi oli veel neli sõitu, olin oma võidus nüüd juba kindel. Sain veel kaks sõiduvõitu ja olin kahel korral teine ning kokkuvõttes võitsin EM-kulla Michal Burczynski ees üheksa punktiga. Sõiduvõite kogunes mul seitse poolaka nelja vastu. Pronksmedal kuulus poolakas Łukasz Zakrzewskile, keda edestasin juba 27 punktiga, Mihkel Kosk oli kokkuvõttes neljas. Mul jäi üks punkt puudu, et oleksin võitjaks tulnud juba kaks sõitu enne regati lõppu. Kui ma pärast kohustuslikku mõõtmist (5 paremat igas sõidus käivad mõõtmiskontrollis) enne viimast sõitu teiste juurde jõudsin, siis juba plaksutati ja õnnitleti. Šampus tehti ka lahti. Soome minnes olime ühe pudeli igaks juhuks kaasa võtnud, et mine tea, nüüd läkski seda vaja. Hea tunne oli tõesti. Jabłoński oli kahjuks pärast avasõidu võitu ja teist kohta teises sõidus haigestunud ja kuivõrd ta enne viimast päeva enam medalikonkurentsis polnud, oli ta Soomest juba lahkunud, aga eks ta muidugi oli õnnelik selle üle, et tema purjedega võideti. Ta ei uskunud, et see edu nii kiirelt tuleb.

Jääpurjetamises ei saa kunagi olla kindel selles, et võistluste toimumiskoht on sama, mis eelnevalt kokku lepitud. Kõik sõltub jääoludest. Mäletan, et 2018 olime Poolas juunioride MM-regatil ja pärast seda pidi kohe sealsamas tulema EM-võistlus. Kui Poolas rada enam võistlusteks ei sobinud, tuli minna kas Rootsi või Ungarisse. Lõpuks läksime siis Ungarisse. Sellega harjud. Peamine on, et sul eelarve kannataks reisimist.

Ma ei ole pärit just jõukast perest. Kui lapsena võitma hakkasin, sain auhinnaks varustust, mida siis teistele müüsin, et raha saada. Esimese sponsori tõi mulle Mihkel, mind hakkas toetama Toivo Aardema, kes ka ise jääpurjetas. Temalt sain varustust. Kindlustusraha aitas samuti, kui midagi purunenud oli. Ise tuli palju tööd teha ning kelku ja varustust ehitada. Mingil hetkel sain Sportlandi ja Reval Cafe endale sponsoriks, aga need ei olnud finantssponsorlused. Pikka aega oli keeruline, nüüd käin ise tööl ja saan hakkama. Mulle ei meeldi raha küsimas käia, püüan seda ise teenida. Olen küll taotlenud ka mingeid stipendiume, näiteks Kultuurkapitalilt. Mind on toetanud ka Pärnu linn ja muidugi Pärnu Jahtklubi. Olen oma tehtud uiske teistele müünud, et raha teenida. Uisud tehakse karastatud terasest, mille mark on üldjuhul 440 C. Muidugi on ka mingeid erilisi uiske. Mul on ka ühed uisud, mis on tehtud väidetavalt mingist jäälõhkuja terasest. Tiitlivõistlusel tohib kasutada üheksat uisku ehk siis kolme komplekti. Purjesid lubatakse võistlustel kasutada kahte erinevat.

Nüüd elan ja töötan Tallinnas, oma jääpurjetamiskraami hoian Jüris ühes Tartust pärit poistele kuuluvas ettevõttes ja seal nad kunagi selle kelgu, millega ka täna sõidan, aastal 2016 mulle ehitasid. Kelk peab olema maksimaalselt kerge, aga mitte kergem kui 21,4 kg. Tänapäeva uuema malli järgi on kelgu poordid kõrgemad, et tuuletakistust vähendada. Mul ongi selline kelk. Igal aastal tuleb teda muidugi värvida, lihvida ja vajadusel ka parandada, aga kelk on mul hea. Tala on mul eelmise hooaja algusest ja selle tegi Vaiko Vooremaa. Varutala on meil tavaliselt võistlustel kaasas suurema seltskonna peale. Kaalume kõik enam-vähem sama palju ja ega meil pole ka selliseid rahalisi võimalusi, et igaühel mitu tala oleks. Ka varumast ja -kelk on meil pundi peale üks kaasas. Muidugi siis on halb, kui omad kokku põrkavad, nagu see sellel aastal korra ka juhtus: Hardi jäi vasakuga ette, sai minema, Marek pidi luhvama, tal läks kelk käest ära ja Argo sõitis talle tagant otsa ja nii see tala pooleks läks. Õnneks said kõik võistlemist jätkata.

Tänavune talv oli Eestis jääpurjetamiseks üsna vilets, Saadjärvel saime veidi treenida. Kokku olime Eestis jääl kõigest neljal päeval. Soomes tegime viiel päeval trenni, seega enne Euroopa meistrivõistlusi tuli üheksa päeva, mil jääle sain. EM-i neli päeva lisaks ja kokku tuleb kesine kaks nädalat jääl olemist. Kehv aasta oli, tavaliselt on meil Eestis 4–5 võistlust, lisaks veel Eesti meistrivõistlused. Seega tuleb talve peale tavaliselt ikka 20–25 jääpäeva. See on jääpurjetamise spetsiifika, purjetamises sõltub kõik üksnes tuulest, meil on lisaks veel jääolud, õhutemperatuur ja lumi, mis võib raja kinni sadada. Eks see jääpurjetamine ikka hullude inimeste ala ole – kallis, pead kodust kaugele sõitma ja töökojas tundide kaupa vaeva nägema. Kui sõidad juhtumisi üle kormorani väljaheitest või liivasest kohast, on uisud nürid ja pead jälle neli tundi uiske teritama.

Suvel käin ma jõudumööda purjetamas. Ega see jääpurjetamisele palju kaasa aita, aga veidi siiski, sest pead tuult tunnetama ja taktikat tegema, kiirused on loomulikult hoopis teised. Purjetada mulle meeldib, aga Laseril lõpetasin võistlemise juba 2018, kui Tallinnasse kolisin. 2021 olin ORC MM-regatil Tallinnas Sven Nuutmanni Angel Rose´i meeskonnas koos Mihkliga. Eelmisel suvel olin Pärnu Jahtklubis Hanse 400 roolimees nädalavahetusel toimunud regattidel ja GORR-il. Tegu pole võistlusjahiga, aga meil on seal tore seltskond, kellega koos purjetamist naudime. Pakkumisi on tehtud ka tulla teistesse meeskondadesse, aga ma tahaksin olla ikka roolis. Muidugi mingis tippjahis võiksin ka muudel positsioonidel purjetada.

Lapsena vaatasin ma palju jalgpalli ja mu õde oli jalgpallur, kes mingil hetkel hakkas jalgpallikohtunikuks ja kui ma sain aru, et seda tööd tasustatakse, läksin proovisin ka ise selle ametiga taskuraha teenida ja nii see läks. Ülikooli ajal aitas see mind tublisti hakkama saada ja seeläbi olen saanud ka oma jääpurjetamisega tegelemist rahaliselt katta. Tänaseks olen jalgpallikohtunikuna ka karjääri teinud, vilistan meistriliigat, olen videokohtunik ja kuna olen noor, usun, et mul on hea võimalus ka rahvusvaheliseks kohtunikuks saada. Ideaalne on see, et jalgpallkohtuniku tööd teen märtsist novembrini ja ülejäänud ajal saan pühenduda jääpurjetamisele. Kohtuniku sprindikiirus on ka jääpurjetamises vajalik, heas füüsilises vormis pead jalgpalliväljakul nagunii olema, sest matši ajal jooksed sa ju umbes 10 kilomeetrit.

Järgmise talve MM-regatt toimub Poolas. Kuna teen Karol Jabłońskiga koostööd, siis olen otsapidi veidi ka „Poola maffias” sees. Karol andis mulle näiteks selle aasta EM-iks ka ühed enda uisud kasutada. Öeldaks ju, et kui sa muidu jagu ei saa, siis tuleb koostööd teha ja liituda. Kui minuvanustest konkurentidest rääkida, siis on selleks rootslane Gustav Linden, kes oli tänavu EM-il kaheksas. Poola jääpurjetamises on eesotsas vanemad mehed. Neil on Poolas ka viimased viis aastat väga viletsad talved olnud. Meil on Eestis päris palju noori juurde tulnud, sest talved on head olnud. Kodustest konkurentidest on mu kõvemad kaaslased Mihkel Kosk, Joonas Kiisler, Hardi Laurits, Marek Lentsius, Argo Vooremaa ja küllap Pärnu Jahtklubi noortest tuleb ka üllatajaid.

Mis konkurentsi puutub, siis jääpurjetajate taset näitab näiteks see, et MM-il seilas tänavu hõbefliidis kaasa üks Americas Cup’i Alinghi Red Bulli meeskonna roolimees. Kuldfliiti ta ennast välja ei võistelnud. Poolakas Karol Jabłoński on muide ka olnud Americas Cup’il roolimehena.

Järgmisel aastal on MM Euroopas, ülejärgmisel aastal tahaksin aga väga ka Ameerikas ära käia, kui tiitlivõistlused seal toimuvad. Oleme mõelnud, et hea oleks, kui saaks mõlemal pool ookeani kelku ja varustust omada. Purjesid saad lihtsamalt kaasa võtta, aga kelk, tala, mast, uisud, need võiksid ka Ameerikas olemas olla, siis oleks vaja üksnes lennupilet osta ja saakski seal võistelda. Loodetavasti see saab võimalikuks, sest nüüd olen täiskasvanute seas võidu maitse suhu saanud ja see on üks magus maitse. Tahtsin juba sel talvel Ameerikasse minna, aga ostsin Kakumäele korteri ja raha läks sinna. 

Olen Taltechis tootearendust ja tootmistehnikat õppinud, nüüd lõpetan magistriõppe tööstustehnika ja juhtimise erialal. Töötan Mustamäel ühes tehnilise konsultatsiooni büroos insener-konsultandina, kes teeb erinevatele ettevõtetele digitaliseerimise teekaarte. Selle alusel saab otsustada, milliseid digilahendusi ettevõte peaks kasutama, milliseid arvuteid või roboteid on ettevõttel tulevikus vaja.

Tulevik jääpurjetamises tundub mulle hetkel üsnagi lubav olevat, minu vanuses võitis viimati tiitlivõistluse selle sajandi algul seesama poolakas Burczynski, kes sel aastal tuli teiseks. Usun, et mul on veel mitukümmend ilusat jääpurjetamisaastat ees ootamas.

Fotod: erakogust