Trend on langev

Sõber ostis Rootsist purjeka ning palus minu ja veel ühe sõbra abi selle koju toomiseks. Kojusõit oli planeeritud septembri keskele ja paat oli suvi läbi seisnud kai peal. 

Jaht seisis Karlslundi sadamas, mis asub Stockholmist mõnikümmend kilomeetrit kagu suunas. Uueks koduks pidi saama Hara sadam. Karlslundist Harga on 230 nm. Kui võtta keskmiseks kiiruseks 5 sõlme, siis peaks teekond kestma 46 tundi ehk suures piires kaks ööpäeva.

Kolmeliikmelise meeskonnana astusime esmaspäeva õhtul Rootsi laevale ning peale meeleolukat karaoke-õhtut ning magusat und saabusime hommikul Stockholmi ning sealt edasi Bolti taksoga Karlslundi. Kui taksojuht pagasiluugi avas ja meie pakke autosse tõstis, siis avastasime üllatusega, et pagasiruumis oli ka pikk köis ja mootorsae ketas. Õnneks saagi ega labidat ei olnud, ehk pääseme terve nahaga. Autosse istudes vedeles juhi kõrvalistmel veekeedukann, mille taksojuht kogu reisi ajaks enda jalgade vahele tõstis. Ilmselt oli sujuv sõit, sest vett sealt maha ei pritsinud.

Lõunaks olime sadamas kohal ja ilmatu suure sadama territooriumilt leidsimegi õige jahi. Rootslane oli juba kohal ja koristas usinasti paati. Sõber ronis koos müüjaga paati kaupa tegema ja ülejäänud meeskond läks kõrval asuvast paadipoest veel vajalikke varuosi ostma. 

Omaniku sõnul tema üllatuseks mootori generaator ei töötavat ja ta oli lahkelt nõus 1000 € soodustust tegema. Seetõttu ostsime krokodillid ja erinevaid juhtmeid, et vajadusel akusid ümber ühendada või sillata.

Kui kaup tehtud, tõstis sadamapersonal jahi vette loetud minutitega. Lausa lust oli vaadata, kui kiiresti see professionaalidel käib.

Proviant ja kütus pardal, asusime kodu poole teele teisipäeval kell 16.00.

Nüüd sellest, millest ma tegelikult rääkida tahtsin. Öeldakse, et kui millestki rääkida ei ole, siis räägitakse ilmast. Nimelt on teada, et sügisesed ilmad on heitlikud ja ilm muutub kiiresti. Mitu nädalat, kuni veel viimase hetkeni, lubas üsna viisakat kojusõidu ilma. Mõni päev enne reisi aga sai aina rohkem selgeks, et mingi šampanjapurjetamine see olema ei saa.

Seetõttu matsime maha algse ühe jutiga sõitmise plaani ning otsustasime sõita kahes etapis. Nädala teises pooles lubas ühel päeval 20 m/s tuult ja mitmemeetriseid laineid ja loomulikult ikka täpselt sealt suunast, kuhu meil oli vaja sõita (idast).

Teisipäeva õhtust kuni kolmapäeva õhtuni oli prognoos hea. Tuult 4–8 m/s ida- või kagukaarest. Ei ole päris ideaalne suund, aga meil jäi lisaks ühe jutiga sõitmisele veel variant sõita kas Hiiumaale või Soome Hankosse. Mis aga ei olnud väga meeldiv perspektiiv, oli kolmapäeva öö vastu neljapäeva ning neljapäevane päev. Nimelt pidigi see idast tulev pauk siis kohale jõudma.

Hiiumaale oli distants 130 nm, Hankosse 150 nm aga kuna tugev tuul pidi hakkama puhuma pigem kagu või lõuna suunast, siis otsustasime ette võtta pikema tee ja sõita Hankosse. Miks? Arvestasime sellega, et prognoos võib muutuda ja kui tugev tuul peaks kohale jõudma varem ja mitte lõunast, vaid ikkagi idast, siis Hiiumaa poole sõites oleme me keset vett ja tormi eest varju minna ei ole mitte kuskile. Kuigi Hankosse on küll pikem tee ja ajaaken mõistliku tuule ja valgusega kohale jõuda väiksem, siis Hanko poole sõites on meil võimalus alati keerata vöör põhja poole ja purjetada külg- või pakstaak-tuules Ahvenamaa või Soome saarte vahele peitu. Seetõttu jätsime otse kojusõidu ja Hiiumaale põikamise plaani ära ning valisime pisut pikema tee koos põgenemise võimalusega. Selleks hetkeks näitasid ilmaennustuse portaalid lähipäevadeks juba kõik lillasid värve ehk tuule tugevust üle 15 m/s.

Paar tundi mootoriga Rootsi saarte vahelt välja ning päikeseloojanguks olime juba vabas vees. Kurss kirde suunas. Mina sain endale peainseneri ameti ja käisin aeg-ajalt akude ja generaatori pinget kontrollimas ja klemme pingutamas. Positiivseks noodiks oli see, et meie generaator hakkas siiski tööle, mis tähendab, et saime akusid laadida ning kallist elektrienergiat kulutada autopiloodile. Negatiivseteks asjaoludeks olid aga need asjad, mis ei töötanud … ja neid oli lausa hulgi. Autopiloot lõpetas töötamise peale paari esimest tundi. Logi, sügavuse ja tuule kiiruse ja suuna ekraanid näitasid samuti ainult kriipsusid. Logi ja sügavuse anduri probleemile lahendust leida ei suutnud. Ühendused tundusid korras olevat, ekraanil toide olemas, aga andurist ekraanile info ei jõudnud. Tuuleinfo puudumise põhjus oli lihtne. Andur vedeles salongis, mitte masti tipus. Tuuliste ilmadega ning pootsmani tooli puudumise tõttu ei olnud meil ka huvi seda paigaldama minna. Lisaks avastasime, et kuskilt tuleb vett paadi põrandale ja pilssi. Lekke aga tuvastasime salvrätikutega jälgi ajades kiirelt ja likvideerisime süüdlase. Selleks oli magevee jalapump, mis jooksis nagu mahlakask.

Veel 10 tundi üsna mugavat mootori ja fokaga (eespuri) sõitmist. Öö möödus kordamööda vahis olles ning roolides. Huvitavamaks hakkas ilm muutuma kolmapäeva lõuna paiku, kui tuul tõusis ja koos tuulega muidugi ka laine. Kuna meil tuulemõõtjat ei olnud, siis edasised tuule tugevuse andmed olen võtnud ilmajaamadest Hanko ja Tallinna lähedal. Merel mõõtsime tuule kiirust kuklakarvadega ja laine kõrgust ühe tuttavad loogika järgi, kes ütles, et kui kujutad ette, et sinu kirjutuslaud mahuks kahe laine vahele peitu, siis on laine kõrgus üks meeter.

Kui teisipäeva öö ja kolmapäeva päeva tegime mootori ja eespurjega kuus sõlme kiirust, siis õhtupoolikul hakkas kiirus langema, kuna tuul tõusis ja lained kasvasid. Sellel kursil enam head kiirust hoida ei olnud võimalik. Oli aeg hakata tegema otsuseid, kas keerata suund põhja poole või loota parimat ja rühkida Hankosse välja.

Kella kolme paiku päeval oli selge, et Hankosse me enne kella kümmet õhtul ei jõua. Pigem südaöö paiku, kui tuule ilmaprognoos peab ja tugev tuul tuleb alles peale südaööd. Kui kiirus langes alla kolme sõlme ja iga kolmas laine pritsis üle teki, siis otsustasime Hanko plaani maha matta ja minna tormivarju Vänö sadamasse, kuhu oli 30 miili lühem tee ning ka suund oluliselt mugavam.

Väno sadamasse jõudsime kuue paiku õhtul. Ilmaprognoosi vaadates oli selge, et lubatud 20 m/s tuul tuleb varem ja kestab kauem, sest nüüd oli juba ka kahtlane, kas me enne laupäeva üldse kuskile liikuda tahame. Hakkas tunduma, et oleme siin madude saarel lõksus vähemalt kaks päeva. Õhtupoolikul võtsime ette oma rikkis autopiloodi ning lammutasime selle laiali. Leidsime lihtsa vea ning parandasime selle. Mehhanismi kinni hoidev kruvi oli ennast lahti keeranud ning end hammasratta vahele kiilunud. Keerasime kõik kruvid üle ja panime autopiloodi kokku tagasi. Nüüd töötas ta jälle.

Terve öö vandid undasid ja isegi kui olime betoonkai taga peidus, lükkas tuul  mastist paadi ikkagi pisut kreeni ja ühes pardas magajatel oli eelis teisel pool magajate ees.

Hommikul külastasime saarel vana meremeeste kabelit ja korjasime seeni. Kohtusime ka paari väga ilusa maoga, keda meie seal viibimine üldse ei seganud. Ei olnud nagu rästik, sest ei olnud sakke ja ei olnud ka nagu nastik, sest puudusid kollased laigud. Suurim madu oli umbes 70 cm pikkune ja nad nägid välja nagu aiavoolikud, täiesti musta värvi ilma ühegi märgi või mustrita. Abikaasade vestlusgrupis soovitati kohe saarelt ära kolida. Vahemärkusena olgu öeldud, et vestlusgruppe tegime juba aegsasti kaks. Üks abikaasadele ja sõpradele, kus jagasime ainult häid uudiseid ja ilusaid päikeseloojangu pilte. Teine grupp oli poiste grupp, kus võis rääkida ka sellest, mis kehvasti oli, miski rikkis või lekkis. Kõik ikka selleks, et kallid kaasad üleliia ei muretseks.

Vänöl kütust ega provianti hankida võimalik ei olnud. Seetõttu oli meil enne kodu poole suundumist vaja jõuda mõnda suuremasse sadamasse. Neljapäevane ilmaprognoos ei lubanud midagi head. Puhangud kuni 20 m/s ja lainekõrgus lainepoide andmetel juba 2 m. Aga tuule vaibumist ei lubatud ka järgmisel päeval. Seega pidime võtma vastu otsuse, kas minna kohe, või kahe päeva pärast. Kuna avamerel oli juba piisavalt kole ilm, siis Hanko mõtte matsime jälle maha ja valisime oma järgmiseks sihtpunktiks Kasnäsi sadama, mis asus 10 nm kaugusel ning loomulikult jälle vastutuules. Otsus oli, et nii lühikese reisi kannatame ka ebamugavametes tingimustes ära ja aitame mootoriga kaasa, et saaks pisut teravamalt sõita. Teekond Vänöst Kasnäsi möödus viperusteta ning tegelikult oli lusti kui palju. Laine ei olnud saarte vahel väga suur, tuult ilmajaamade järgi 12–16 m/s. Tagavaraplaan oli meil peas samuti valmis. Selle ilmaga siin saarte vahel ainult purjede ja ilma mootorita me Kasnäsi ei oleks tahtnud sõita. Suure laine ja tugeva tuulega kivide vahel manööverdamine ei ole kõige mõnusam tegevus. Kui mootor oleks otsad andnud, siis teises suunas, ehk Vänöle tagasi purjetamine oleks purjetamise mõttes olnud puhas lust. Meie reisi eesmärgiga aga mitte nii tore lahendus, aga olime igaks juhuks ka selleks valmis.

Kasnäsi jõudes saime kütusepaagi ja külmiku jälle täis tankida ning jäime ootama tuule raugemist. „Trend on langev” sai meil juba parooliks, sest prognoos lubas pidevalt tuule vaibumist, aga tegelik olukord oli hoopis vastupidine. Meie soov oli küll sõita 20 meremiili ida poole Hankosse, et kodutee oleks pisut lühem, aga minu arvamus on, et kui ma ei suuda purjedega seda teed ära sõita ning sadamasse silduda, siis ma seda teed ka ette ei võta. Turu saarestikus on seda kribu-krabu kaardil ikka kõvasti ja vaevumärgatavaid kivihunnikuid meres rohkem, kui sel suvel metsas kukeseeni. Seetõttu passisime reedese päeva Kasnäsis saunas ja poest ostetud krevettidega kala püüdes. 

Reede õhtul oli „trend jälle langev”. Plaan on ärgata kell 4 hommikul ja alustada purjetamis koju. Tegelik olukord oli jälle see, et öö läbi sadas vihma ja vandid ulgusid nii, et oli raske magada. Mina magasin jälle tuulepealses poordis ja oli raske voodist mitte välja veereda. Lükkasime ärkamise tund aega edasi.

Hommikul ärgates oli tuul vaikinud. Lõpuks. Võtsime groodi igaks juhuks kolmandasse rehvi juba sadamas ja alustasime sõitu saarte vahelt välja. Siit koju 105 nm. Arvutasime, et alla 24 tunni peaks kindlasti koju jõudma. 

Kui sadamast välja saime ja mootori ja eespurjega saime kiiruseks 7 kn, näitas nutitelefon, et jõuame koju juba sama päeva õhtuks. Selge oli see, et avamerel nii roosiline ei ole ja seda kiirust me ilmselgelt hoida ei suuda. Tuule suund aga oli nii soodne, nagu ta ei olnud veel kordagi selle reisi jooksul olnud. Lainet oli alles jäänud alla meetri ja tuult kuklakarvade hinnangul 6–8 m/s. Jälle „trend on langev”. Mootor seisma ja purjetama. Kohe kui mootori seisma panime, lakkas jälle töötamast meie autopiloot. Viga on muidugi lihtne, liiga peenikesed või oksüdeerunud juhtmed ja pistikud, aga selle parandamine merel tülikas. Seetõttu peab jälle vahetustega käsitsi roolis olema. Seekord ilmaennustus ei valetanud, trend oli langev ja peale 10 tundi mõnusat purjetamist ja rehvi välja võtmist, pidime Tallinna madala kandis siiski ka mootori appi võtma, et planeeritud südaööks koju jõuda. Mootori käivitamisel oli ka see pluss, et nüüd saime jälle autopilooti kasutada ja ei pidanud pidevalt ise roolis olema. Kodusadamasse sõitsime sisse 00.10. Seega oma abikaasadele lubatud ajast lasime mõned minutid siiski üle. Kui nüüd kõrvale jätta see pisike asjaolu, et kodust lahkudes lubasime kodus olla juba neljapäeval. Meie suureks üllatuseks oli meid öösel sadamas vastu võtmas päris suur kamp abikaasade ja sõprade näol ning ka saun oli kenasti soojaks köetud. Seiklusrikas merereis sai toreda lõpu.

Kokkuvõtteks ütlen, et kahepäevaseks planeeritud  merereis kestis tegelikkuses viis päeva, aga see oli vahva seiklus ning me tundsime ennast igas olukorras kindalt, sest meil oli alati olemas tagavaraplaan ja ka tagavaraplaani tagavaraplaan. See tegi reisist meeldiva puhkuse ilma, et peaks hirmu või ebamugavust tundma. Kas me tegime absoluutselt kõik õiged otsused ja valisime alati õige kursi ja sihtkoha? Võibolla mitte, aga me hindasime jahi ja enda võimeid, oskusi ning viisime kõikvõimalikud riskid nii madalale, et me tunneksime ennast ise hästi. Nüüd on Eestis jälle üks purjekas juures ning loodetavasti näeb selle laeva siluetti merel tihti.

Aitame inimesi merel!

-⎽__⎽-⎻⎺⎺⎻-⎽__⎽–⎻⎺⎺⎻–⎽__⎽-⎻⎺⎺⎻-⎽__⎽–⎻⎺⎺⎻-
Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste