Eesti Meremuuseumi algusloost

Muuseumite asutamise protsess võib olla pikk ja vaevanõudev ning iga hea idee ei pruugigi kunagi toimivaks mäluasutuseks vormuda. On ütlematagi selge, et selleks on tarvis head ideed, pühendunud initsiaatorit, kandvat toetajaskonda, mõnevõrra raha ja siiski ka üsna palju õnne. Nii nagu meresõidugi puhul, kus on peale oskuste tarvis nii kaalutletud otsuseid kui ka alati omajagu õnne, oli seda kõike ka meremuuseumi loomise juures.

30. juunil 1929. aastal ajalehes Rahva Sõna avaldatud esmane üleskutse ei jäänud tähelepanuta ning hakkas vaikselt oma elu elama. 29. augustil 1931 kirjutas ajaleht Postimees: „Meremuuseum loomisel. Weeteede Walitsusel on kawatsus ellu kutsuda Tallinnas Meremuuseum. Niisuguse asutuse järele tuntakse wajadusi, kuna teised muuseumid ei suuda küllaldasel määral paigutada mereasjandusse puutuwaid esemeid. Sadamatehaste ümberkorraldamisega tuleb sealt palju muuseumi esemeid, mis muidu läheks müügile wanaraua hinnaga. Esialgselt wabastab weeteede walitsus oma ruumides kaks tuba Muuseumi otstarbeks. Muuseum kawatsetakse awada paari kuu pärast.” Üldise toetava hoiakuga ühines 2. septembril ka Päevaleht, kus oli otsene palve Veeteede Valitsusele anda tuge loodavale muuseumile. Antud asutuse direktori Eduard Aviku roll oli siinkohal väga oluline ning hiljem sai temast veel Allveelaevastiku Sihtkapitali juhatuse sekretär ning üleriikliku merenduspäeva korraldava komitee esimees. 1931. aasta septembris mainiti ka, et kavandatava muuseumi tarvilike korraldustöödega hakkab tegelema Veeteede Valitsuse süvendustööde juhataja kapten Madis Mei, kes oli selle koha peal olnud alates 1921. aastast. Annetatavate esemete üle hakkas kapten Mei arvestust pidama alates 1932. aastast ning siis koondati need Vaateede Valitsuse peahoone kolme väiksesse ruumi.

Paari kuu pärast muidugi muuseumi avamiseni ei jõutud, aga loodetud tähelepanu oli saadud ning 15. septembril 1931 kirjutas Oskar Kallas Londonist: „Meremuuseumi asutamist kõigiti tervitades, palun Teid minult paar saadetist vastu võtta ja oleksin rõõmus, kui neid võite tarvitada.” Muuhulgas oli saadetise erinevate ajakirjade ja kataloogide seas märkus, et sinna tuleb arvata ka foto „Hiidlased laeva ehitamas”, mille Oskar Kallas tegi Hiiu rannal 1894. aastal ning et pilt saadetakse Eesti Rahva Muuseumist. Nii juhtuski, sest originaalne klaasnegatiiv jäi Tartusse ja Tallinna tuli sellest valmistatud negatiiv ning nii Eesti Meremuuseumis kui ka Eesti Rahva Muuseumis on mõlemad fotod kenasti säilinud. Samas on Mei ka ise oma kirjutistes lisaks Oskar Kallasele esile tõstnud ka Pärnu sadama kapteni Juhan Rautsma panust muuseumile annetuste kogumisel ja esemete üleandmisel.

Veeteede Valitsuse ruumides Vana-Sadama 21 oli siis kolmes toas merenduslik väljapanek olemas, mida veel siiski muuseumiks ei saanud nimetada. Järgmine suurem avalikus ruumis ülesastumine oli juba 1933. aasta mai keskel Kadriorus toimunud üle-Eestilisel kalandusnäitusel. 1934. aastal jäid Tallinna sadamas Baikovi sillal (praeguse D-terminali asukohas) paiknevas aidas või siis laohoones vabaks suured ja avarad, aga remonti nõudvad ruumid. Nende ruumide edasise saatuse üle otsustatigi 1. novembril 1934. aastal Veeteede Valitsuses toimunud esinduslikul nõupidamisel, kus osalesid sadama kapten, Teedeministeeriumi arhitekt, Haridusministeeriumi teaduse ja kunstide osakonna direktor, Põllutööministeeriumi kalandusbüroo, Postivalitsuse ning Tallinna Tollivalitsuse esindajad. Muuseumide omavahelise koostöö märgina olid kohal ka Eesti Rahva Muuseumi ja Vabadussõja muuseumi esindajad. Omalaadseks jõulukingituseks tuleb aga kindlasti pidada Veeteede Valitsuse direktori Eduard Aviku käskkirja 24. detsembrist 1934, mis andis rohelise tule sihtasutuse Meremuuseum loomiseks alates 1.01.1935. Edasine oli rohkem juba saavutatu vormistamise küsimus ning 6. veebruaril saadeti Teedeministeeriumi ehitusametile teade, et muuseumi ruumide remont on lõpetatud. Esialgne väljapanek tugines enamjaolt 1920. aastate teisest poolest Veeteede Valitsuse poolt kogutud merenduslikule materjalile, mis muuseumi asutamisel sellele üle anti.

„Suur murdosa meie rahvast on tihedalt seotud merendusega tema laiemas mõttes ja sellepärast on täiesti õigustatult meie riiki nimetatud sageli ka mereriigiks, mille tõttu on meil paratamatu ka merenduskultuurilise ala edendamine asjaomaste ringkondade poolt. Üheks sarnaseks merenduskultuuriliseks asutiseks võime nimetada Meremuuseumi. Ei saa eitada rahva kultuurilises arenemises igasuguste muuseumide osatähtsust ja käesolevas tuleb eriti mainida seda Meremuuseumi suhtes, mille kultuuriliselt arenev tähendus ei puuduta mitte ainult kitsamaid ringkondi, kes merendusega tegelevad, vaid ta omab ka tähendust, näiteks, koolinoorte arengule.” See oleks väljavõte teedeminister Otto Sternbecki seletuskirjast 14. veebruarist 1935 ning juba neli päeva hiljem tegi siseminister ettepaneku kinnitada Veeteede Valitsuse juurde moodustatava Sihtasutuse Meremuuseum põhikiri ja anda aluskapitaliks 5000 krooni. Veeteede Valitsuse poolt anti muuseumile üle veel varasid väärtuses 5954 krooni ja 66 senti ning kõik asutuste, organisatsioonide ja eraisikute annetused. Kõige muu kõrval kuulus sinna ka 1934. aastal sadamast süvendustööde käigus üles tõstetud ning 1790. aastal tulekahju tõttu hukkunud suure liinilaeva massiivsed kaheksateist detaili. Tänase päevani on sellest säilinud osaliselt vaid piimide fragmendid.

Avamine toimus 360 inimese osavõtul tolle aja tavade kohaselt piduliku aktusega laupäeval, 23. veebruaril 1935 ja hilisemates sündmust kajastavates ülevaadates rõhutati, et tegemist on esimese Meremuuseumiga Balti riikides. Tegelikult veel enamgi, sest tänasel päeval maailma suurima meremuuseumi – Inglismaal Greenwichis National Maritime Museumi – loomist alustati 1934. aastal ja see avati pidulikult 1937. aasta mais kuningas George VI poolt. Rootsi Meremuuseumi hoone rajati Djurgårdsbrunnsvikeni lahe äärde Stockholmis 1936. aastaks ja muuseum avati 1938. aastal. Ahvenamaa Meremuuseum sai alguse 1935. aastal loodud Åland Nautical Clubi asutamisest, hoone valmis 1949. aastal Mariehamnis ja muuseum avati 1954. aastal. Võib öelda, et Eesti Meremuuseumi loomine sattus nii-öelda antud meremuuseumite loomise kõrgaega Euroopas. Me ei olnud kriipsugi maha jäänud, vaid toimetasime ehk isegi kukesammukese võrra eespool.

Muuseumi juhiks ja ainukeseks töötajaks sai silmapaistev Eesti merenduse populariseerija, Hiiumaalt meremeeste suguvõsast pärit kapten Madis Mei (1870–1940), kes sai ka riigi poolt tasuta korteri ja kütte. Algatusgruppi kuulusid veel mereasjanduse uurija, mitmete raamatute autor kaugesõidukapten Evald Past (1900–1991) ning kaugesõidukapten Avo Heinmaa (1884–1952), Tallinna Merekooli õppejõud ja direktor kapten August Gustavson (1894–1941) ja Veeteede Valitsuse direktor insener Eduard Avik (1891–1942). Tänu nende viie mehe teadmistele, järjekindlusele ja organiseerimisvõimele saigi teoks muuseumi asutamine ja toimimine kuni 1940. aastani. Meremuuseumil oli ka üheksaliikmeline nõukogu, kuhu kuulusid Meremuuseumi direktori kõrval veel Pikalaenu Panga president, Mereside ülem, Veeteede Valitsuse sekretär, Tallinna Merekooli esindaja, Tallinna Linnavalitsuse esindaja, Eesti Laevaomanike Ühendus, Eesti Laevajuhtide Selts, Eesti Kaubalaevastiku Mehaanikute Ühing ja Eesti Jahtklubide Liit.

Muuseumi külastatavusele tuli kasuks, et reisilaevandus Tallinn–Helsingi liinil sai uue hoo sisse Gustav Sergo reisiauriku Aegna esimese reisiga 1936. aasta mais. 29. veebruaril oli muuseumi vastas Kaupmehe sillal avatud uhiuus ja moodne reisijatehoone. Esimesel tegevusaastal külastas muuseumi 1396 inimest, sealhulgas 155 õpilast ja kaitseväelast ning 33 välismaalast. Kolmandal tegevusaastal oli külastajate arv kasvanud juba ligi nelja tuhande külastajani ning ka välismaalaste arv oli kahekordistunud. Neljandal tegevusaastal (1938/1939) olid muuseumi tegevustulud direktor Madis Mei aruande järgi 1025 krooni ja kulud 579 krooni ning juba varem alustatud korjandusega hukkunud meremeeste mälestussamba rajamiseks oli kokku saadud üle 13 000 krooni.

Kapten Mei lahkus taevastele meredele 17. detsembril 1940 ja õnneks jäi tal nägemata sõjas purustatud muuseumihoone. Ettenägelikkus ja ka õnn mängisid oma osa, et muuseumivarad said enne tabanud hävingut pakitud 1940. aasta juulis Veeteede Talituse direktori Eduard Aviku käsul ja peidetud erinevatesse linna hoonetesse/keldritesse. 1. novembril 1940 likvideeriti Sihtasutus Meremuuseum hariduse rahvakomissari otsusega ning kogud jaotati hiljem laiali Tallinna Linnamuuseumi, Kuressaare Koduloomuuseumi ja Haapsalu Rajoonidevahelise Koduloomuuseumi vahel. 1960. aastate algul oli aga kõige selle põhjal võimalik teha uus algus. Ilma kõige eelnevata poleks meil ka tänast Eesti Meremuuseumi, mis on nüüd jõudnud 90. juubelini.