„Me ei päästa ainult elusid, vaid muudame ka enda omi“ – naised vabatahtlikus merepäästes

Tekst: Terje Alliksoo Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste. #WomenInSAR Eesti Prangli saarel 2025

Nad ei kanna superkangelaste keepi, ent nad teevad midagi väga erilist. Naised vabatahtlikus merepäästes ei oota kutset lavale – nad ootavad kutset raadiosaatjast. Kui häda on käes, astuvad nad paati, võtavad kaasa päästevesti, teadmised, kogemused – ja südame.

Aprilli lõpus Prangli saarel toimunud #WomenInSAR 2025 oli inspireeriv kohtumispaik neile, keda ühendab soov anda rohkem kui võtta. Aga see artikkel ei räägi üritusest – see räägib naistest, kes soovivad aidata inimesi merel. Siin on kuue vabatahtliku merepäästja lood, kelle mõtted jäävad kauaks meelde.

Kairi: „See on lihtsalt üks suurem galopisamm.“

Kairi liitus vabatahtliku merepäästega 2024. aastal, kuid tee merepäästesse polnud sirge – see oli pigem vaikne, sisemine kutse, mis tõi ta lõpuks vee äärde tagasi. „Meri on mul veres. Kuigi elu viis mind sisemaale ja ma ei osanud isegi ujuda, ei saanud mere kutset oma hingest välja,“ räägib ta. Kuna lapsepõlvest ujumisoskust kaasa polnud tulnud, tuli esimese hooga seljatada tehniline takistus ja ujuma õppida ning peale seda läbida juba vabatahtliku merepäästja väljaõpe. „Kui kursused tehtud said, tundsin end kõikvõimsana!“ tunnistab Kairi, silmad säramas. Ta ei rääkinud oma soovist teistele, kuid tiirutas Vabatahtliku Reservpäästerühma meregrupi läheduses nagu ümber palava pudru – kuni lõpuks astuski ligi.

Kairi kirjeldus esimesest suurest katsumusest on nagu stseen seiklusfilmist. Treeningu käigus tuli hüpata kolme meetri kõrguselt vette – pealtnäha lihtne, aga sisemiselt tohutu samm. „Mul jalg värises, ma mõtlesin, et siia ma nüüd jään. Aga instruktor oli rahulik ja toetas. Siis meenus mulle ratsatreeningul öeldu: see on lihtsalt üks suurem galopisamm. Ja galoppi ma ju oskasin! Ja siis ma hüppasin. Silmad kinni, üks käsi näo ees, teine päästevestil – ja oligi tehtud. Alles hiljem kodus sain aru, millega hakkama sain. See tunne – see oli nagu hobusega kõrgushüppe rekordi tegemine!“

Selline võimas eneseületus ei ole ainult meeldejääv mälestus – see kujundab inimest. „Ma käisin mitu päeva ringi nagu kangelane. Ja teate mis? Siiani ei usu, et seda tegin.“

Kairi leiab, et kuulumine vabatahtliku merepääste kogukonda on miski, mida võib võrrelda seiklusega. „Õppides aitama teisi, aitan ka iseennast. See tugevdab vaimu ja keha. Ja see on võimalus anda – midagi väga olulist.“

Kätlin: „Tahe aidata peab tulema südamest.“

Kätlin on tegutsenud vabatahtliku merepäästjana juba kaheksa aastat. Algne plaan oli astuda Kaitseliitu, kuid tänu töökaaslase juttudele vabatahtlikust merepäästest sai selgeks – see on ka Kätlini tee. Täna tegutseb Kätlin Saaremaa Vabatahtliku Merepääste Kuressaare üksuses.

Kätlin leiab, et kõige olulisem on tahe inimestele olemas olla ja aidata. Tahe õpetada lastele, kuidas vees hakkama saada ja ohutult käituda. See on see südameasi. Eriti jäävad hinge hetked, kui lapsed pärast merepääste tundi tulevad siiralt tänama. „Näha, kuidas suudad aidata mõnda last nende suure vee hirmu ületamisel või leevendamisel. See teeb olemise soojaks ja annab jõudu.” Ta lisab, et merepääste ei ole lihtsalt vabatahtlik tegevus: „Kui otsustad minna merele appi, siis peab sul olema vankumatu tahe. Õige tunne. Sest mängus on inimelud.“

Vaadates tagasi naiste ühisele ajale Prangli saarel ning miks üldse olla merepäästes: „Vägev naispower, mõistmine, koosloomine. Ühesõnaga – täpselt see, mida vajab iga kogukond.”

Minna-Mari: „Me ei loe loengut – me loome eeskuju.“

Minna-Mari tegutseb Hiiumaa Vabatahtlikus Merepääste Seltsis. Mere lähedus oli tema lapsepõlve loomulik osa: „Kui merest pikalt eemal olen, on tunne, et midagi on valesti.“ Vabatahtliku merepäästeni jõudis ta abikaasa tõttu, kes liitus seltsiga enne teda. Ja tunne oli kohe õige.

Tihti mõeldakse, et meie peamine roll on väljakutsetele reageerimine ja hädasolijate aitamine. Kuigi see on oluline osa ja me pidevalt harjutame, et nendes olukordades võimalikult efektiivselt meeskonnana toimida, on kõige olulisem siiski ennetustöö. Ennetustöö ei ole kindlasti kellelegi loengu lugemine, vaid positiivse eeskuju näitamine ning selgitamine. „Päästevesti kasutamine peaks olema sama loomulik kui turvavöö autos. Me ei mõtle iga kord, kas meil on vaja – me lihtsalt paneme selle peale.“ Päästevesti kasutamine peaks muutuma vaikimisi automaatseks tegevuseks, et see saaks oma tööd teha, kui ohtlik olukord on käes. „Teadlikkus riskide maandamisest on ühiskonna turvalisuse alus,“ lisab Minna-Mari mõtlikult.

Ja miks keegi peaks üldse liituma vabatahtliku merepäästega? „Kui sul on sisemine soov panustada oma kogukonna ja mereturvalisuse heaks, siis see on koht, kus sa leiad missiooni, usalduse ja suure hulga huumorit.“

Anneli: „Oskused on, tahe on. Kes tuleb kaasa?“

Vabatahtlik merepäästja ei ole kunagi üksi. Ta on osa tiimist. Aga mis siis saab, kui tiimi justkui ei ole?

Anneli on Päästja. Nii hingelt kui ka oskuste poolest. Ta on läbinud vabatahtliku päästja I ja II astme koolituse ning vabatahtliku merepäästja I astme koolituse. Ta soovib olla valmis appi minema nii maal kui ka merel. „Merepääste on võime, oskus ja tahe hoolida. Paljudel on soov, aga puuduvad võimalused või oskused,“ ütleb Anneli. Ta teadis, et tema saab õppida, ja tegi seda – liitus vabatahtliku merepääste ühinguga ning läbis koolituse. Kuigi elab ühingust 30 km kaugusel, oli alguses tunne, et see ei ole probleem.

Ent aja jooksul hakkasid asjad muutuma. „Motivatsioon hakkab kaduma. Ühiseid koolitusi meil väga palju ei ole ning nüüd on mu asukoha kaugus takistuseks.“ Anneli ei süüdista, vaid on nukker. „Ma ei ole loobunud, aga üksi on keeruline lahendusi leida,“ tunnistab ta. See on oluline meeldetuletus – isegi tugevaimad vajavad tuge, kogukonda ja tegutsemisvõimalusi.

Samas ei ole ta kaotanud usku. „Koolitusel kogesin midagi ilusat – tunnet, et iga indiviid on oluline oma eripära ja võimetega.“ See kogemus jääb. Ja ka see, mida ta nägi #WomenInSAR üritusel Prangli saarel. „See oli parim hetk – näha, kui palju naisi panustab, ja et mehed aktsepteerivad meid päriselt võrdsetena, mitte lihtsalt  „naistegrupina“. Nad olid kohal, osalesid, toetasid. See andis jõudu.“ Annelile annab jõudu teadmine, et ta oskab, et ta on valmis, ja et kunagi, kui keegi vajab, ta läheb.

See on oluline meeldetuletus, et iga inimene on oluline. Hoolimata asukohast ja takistustest.

Hiie: „Koer on mootor, inimene on garantii.“

Hiie lugu algas juhuslikult – õppusel, kus vajati rollimängijaid. Seal õppusel olid kaasatud ka koerad. Sellest esmasest kohtumisest kasvas 15 aastat pühendunud ja teadlikku veepäästet, millest viimased kuus aastat on veedetud Pärnumaal, kus Hiiet tuntakse kui MTÜ Pärnumaa Märjad Käpad eestvedajat.

Aga kuigi esimene kokkupuude oli juhuslik, siis edasi tulid otsused juba teadlikult. „Otsustasin, et tahan ise njuufa omanikuks saada. See oli minu valik ja minu vastutus,“ meenutab Hiie. Koos koeraga hakkas kujunema uus elu – elu, kus veepääste ja ennetus käivad käsikäes.

Hiie sõnul on nende töö sageli justkui nähtamatu. „Meie tegutsemine ei ole riiklikult toetatud, ja kuigi meil on võimekus teha palju rohkem, siis hetkel toimetame oma jõududega.“ Ent sellest ei lase ta end heidutada. Tema jaoks on oluline tunne, et ta teeb õiget asja – ja selle kinnituseks on sageli just inimeste soojus ja siiras tagasiside.

„Kord Lihulas, kui olin kohal ilma koerata, jooksis minu juurde üks laps ja ütles: „Sinu koer õpetas mulle, miks peab päästevesti kandma.““ See oli hetk, mis näitas, kui palju võib väike tegu tähendada.

Hiie rõhutab, et veepääste töö on rohkem kui lihtsalt „koer vees“. „Jah, koer on nagu mootor – ta on tähelepanu tõmbaja, tugev ja kiire. Aga inimeseta ei tee ta midagi. Veele läheb koos temaga alati ka vabatahtlik päästja – inimene, kes vastutab nii koera, kannatanu kui ka enda turvalisuse eest.“

See vastutus ei ole kerge. See tähendab pidevat õppimist ja endast 200% andmist. See tähendab südikust jääda ka siis, kui ressursse napib ja toetust napib rohkemgi. Ja ometi jääb Hiie. Miks? „Sest inimeste sära silmis hoiab mind käimas. Kui ma näen, et see, mida me teeme, läheb korda – siis on mul mõte ja jõud jätkata.“

Veepääste ei ole tema jaoks töö ega hobi. See on kutsumus. See on viis muuta maailma turvalisemaks – nelja käpa ja kahe jala võrra korraga.

Reelika: „Kui sul on raske hetk – mine mere äärde ja pane käsi vette.“

Kui Reelika liitus vabatahtliku merepäästega Pärispea Vabatahtliku Seltsi liikmena üheksa aastat tagasi, ei olnud tal konkreetset plaani ega suurt unistust. Nagu paljudel teistelgi, algas kõik justkui juhuslikult – läbi tutvuste. Aga mida aeg edasi, seda selgemaks sai: see polnud juhus, see oli tema tee.

Tänaseks on Reelika saanud sellest maailmast palju rohkem, kui ta oskas oodata. „See andis mulle tunde, et kõik ei ole veel läbi. Et Eestis on nii palju ägedaid ja osavaid inimesi, kes teevad seda kõike vabatahtlikult. See annab lootust.“ Ta räägib, et merepääste on andnud talle sisemise enesekindluse – mitte ainult paadiga sõitmiseks või tehniliste oskuste pärast, vaid ka elus üldisemalt. „Ma julgen nüüd astuda võõra inimese juurde. Ma oskan juhendada, märgata, tegutseda. See on palju enamat kui üks päästev tegu – see on kasvamine inimesena.“

Suur osa sellest kuulub kogukonnale. „See hetk, kui tuleb väljakutse – ja teadmine, et sina ja su meeskond lähete. See annab tohutu turvatunde. Et kuskil on keegi veel, kes on valmis appi tulema.“

Merega on Reelikal oma suhe. Ta ütleb, et see on tema motivatsiooni allikas ja sisemine jõud. „Kui väljakutseid pole, siis see on ju hea. See tähendab, et ennetus töötab. Aga ka ilma väljakutseteta on see töö vajalik – see ühendab.“ Eriti on Reelikale jäänud meelde ühe koolitaja sõnum: „Kui sul on raske hetk, mine mere äärde ja pane käsi vette. Tunneta, et see on ühendus sinu ja maailma vahel. Sa pole üksi.“

Reelika sõnum neile, kes mõtlevad liitumise peale, on lihtne ja soe: „Kui sul on huvi mere vastu, siis see on võimalus. Võimalus õppida, kasvada, olla osa kogukonnast. Ja miks mitte – see võib viia ka uue karjääriteeni. Aga kõige olulisem: ole osa millestki, millel on päriselt tähendus.”

Üks tunne ühendab meid kõiki: kutsumus

Vabatahtlik merepääste on rohkem kui hobi või amet – see on eluviis. See on julgus astuda tundmatusse, õppida, kasvada ja teha midagi, millel on päriselt tähendus. See tähendab valmisolekut õppida, kasvada ja astuda oma hirmudele vastu, vahel ka sõna otseses mõttes. Sest merepäästes loeb tahe – olla olemas, aidata, õppida ja kasvada koos teistega. See on kutsumus.

Kui tunned, et Sinus on see kutse, siis … Astu ligi. Saa osaks merekogukonnast ning anna oma merearmastusele võimalus!

#WomenInSAR on rahvusvaheline algatus, mille eesmärk on toetada, võimestada ja nähtavaks teha naisi, kes tegutsevad vabatahtlikus ja kutselises otsingu- ja päästetöös (Search and Rescue – SAR). See liikumine loob naistele turvalise ja innustava keskkonna, kus jagada kogemusi, õppida üksteiselt ning tugevdada oma rolli päästevaldkonnas.

Eestis toimus #WomenInSAR juba teist korda, tuues kokku naised üle Eesti. Üritus ühendab praktilised õppused, kogemuslood, tekitab kogukonnatunnet, andes osalejatele teadmisi, enesekindlust ja tuge. Samas on see ka sümboolne tunnustus: naised ei ole päästevaldkonnas kõrvalrollis – nad on selle täieõiguslikud kandjad ja kujundajad.

#WomenInSAR Eesti 2025 sai teoks Eesti Vabatahtliku Mere- ja Järvepääste eestvedamisel koostöös Prangli Vabatahtliku Merepäästega. Ürituse toimumist toetasid Siseministeerium ja Politsei- ja Piirivalveamet.

Naiste mõtted kogus kokku #WomenInSAR Eesti eestvedaja, Terje Alliksoo. Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste.

Fotod: Eesti Vabatahtlik Merepääste