Elise Umb: „Treeneri suhtumine ja hoiak on seoses sportlase motivatsiooni ja innuga.”

Fotod: erakogust

Meistertreener (EKR7) Elise Umb on purjetamisringkondades teada nimi. 2017. aastal treeneri ametisse asunud Elisel läheb tänavu üheksas hooaeg. Endine tipp-purjetaja ja tänane Pärnu Jahtklubi Purjespordikooli peatreener peab oma töös oluliseks motivatsiooni ja eeskuju ning mõtestatud tegevust.

Kuidas sattusid purjetamise juurde?

Purjetamise juurde sattusin juba väga väiksena, kui elasime Kihnus ning isal oli svertpaat Finn ja hiljem ka jaht. Isa ostis ära  „Tormilinnu” jahtklubi, ning sealt ka svertpaadi varustuse saime. Oma esimesed ringid tegin Optimisti klassis 4,5-aastaselt Kihnus, ja sealt edasi purjetamistreeningute juurde.

Milline oli sinu lapsepõlv purjetajana? Kes sind kõige rohkem innustas?

Lapsepõlv purjetajana oligi üks elu osa. Vee ääres ja jahtklubis sai palju aega veedetud – sai purjetatud isaga avamerejahiga, üksi Optimistiga. Innustasidki võibolla 2,5 aastat vanem õde ja isa, kes sama alaga seotud olid.

Kas purjetamine oli alati su unistus, või mõtlesid nooremana ka muudele karjääriteedele?

Purjetamine on olnud üks elu osa, ega olegi osanud muud meeldivat võrdlust kõrvale mõelda.

Mis sind treeneritöö juures kõige rohkem kõnetab?

Õpilaste ja enda kui treeneri areng ning sportlaste psühholoogiline pool, selle mõistmine ja lahtiharutamine.

Kuidas sa treeneriks said ja mis sind selle tee valikul mõjutas?

Treeneritöö puhul pean oluliseks erialast kõrgharidust. Kuna olin ise ka sportlane, siis loogiline jätk oli sellele sporditeaduste õppimine. Baasharidus (bakalaureus ja magister) koos kõrgete sportlike saavutustega purjetamises olemas, nii kutsutigi purjetamistreeneriks. Tundus õige hakata oma kogemusi jagama ja õpitut praktiseerima. Praegu on kõrgharitud erialaspetsialiste (siinkohal purjetamistreenereid) Eestis vähe. Tartu Ülikoolis kuuluvad sporditeadused meditsiini valdkonna alla põhjusega, sest töötatakse inimestega. Eelistame ka arste, kes on kõrghariduse omandanud, mitte paari nädalavahetusega õppinuid.

Millised olid sinu esimesed kogemused treenerina? Mis oli kõige keerulisem?

Pigem on meeles ainult positiivsed kogemused. Või olen negatiivsete kogemuste jaoks liiga positiivne inimene. Kui tead, mida ja mis eesmärgil teed, siis on ka keerulised probleemid ületatavad ja edasiviivad. Samuti aitab kaasa toetav keskkond.

Millised on sinu treeningupõhimõtted ja -meetodid?

Lihtsalt tegemise või kellegi teise soovi täitmise pärast ei ole mõtet midagi teha, tegevusel peab olema mõte ja sisu.

Kui treeneril endal hakkab igav, siis sportlasel on juba ammugi igav ning tuleb teha muutusi.

Kuidas motiveerid noori sportlasi ja hoiad nende indu üleval?

Treener ongi eeskujuks. Treeneri suhtumine ja hoiak on seoses sportlase motivatsiooni ja innuga.

Mis teeb sinu arvates heast purjetajast hea sportlase?

Siht, teostus ja eesmärk üheskoos ning kelle ja mille pärast ta seda teeb. Seni kuni sportlasel endal soovi koos teostusega ei ole, võib teda nimetada küll sportlaseks, aga heaks on keeruline saada.

Kas on mõni purjetaja, keda ise eeskujuks pead?

Purjetajast eeskuju jäi pigem aega, kui ise sportlane olin. Nüüd treenerina on teised võrdlused. Ma ei taha olla otseselt kellegi moodi, ega pea võistlust kellegagi. Vaid jälgin teisi tunnustatud sportlasi/treenereid selliselt, et kellelt mida õppida oleks. Võrdlen enda tegevust nendega ning analüüsin. See ei kehti ainult purjetajate kohta, vaid kõikide alade treeneritelt on midagi õppida. Ei saa kõike mõõta vaid erialateadmistes.

Millised on sinu edasised plaanid treenerina?

Teeme tööd ja liigume edasi.

Kas sul on mõni unistus, mille poole praegu püüdled?

On, siht silme ees liigun selles suunas.

Kuidas näed oma rolli Eesti purjetamises viie või kümne aasta pärast?

Eks aeg näitab täpsemalt, mis ja kuhu suunas liigun, aga ilmselt treener-koolitaja-spordijuht või midagi selles suunas.

Mis sind merel kõige rohkem rahustab või paelub?

Sel ajal ei saa tegeleda muude asjadega, vaid saabki olla peaaegu 100% kohal ja keskenduda ajahetke tegevusele.

Kas on mõni eriti meeldejääv juhtum treeningutelt, mida ikka ja jälle meenutad?

Meenutamised tekivad erinevate situatsioonide käigus. Pigem suured muutused, edasiminekud, mis väljenduvad emotsioonidega. Näiteks kui sportlasel on kaotusele tavapäraselt järgnenud pisarad, siis ühest hetkest on asendunud need sooviga võita ja vihaga kaotuse vastu.

Kui sa ei oleks purjetamistreener, siis mida sa teeksid?

Liiguksin mõne teise eesmärgi poole.

ILCA 7 purjetaja Karel Ratnik treener Elisest:

​​Elise on treener, kes teeb seda tööd hingega ja naudib seda. Ta on väga enesekindel ja oma arvamusele kindlaks jääv. Temaga on üsna keeruline vaielda. Ja kuna ta on ka ise väga kõva taustaga purjetaja, siis oskab ta ka väga hästi õpetada ja alati on tal idee, kuidas tehnikat ja/või tulemusi parandada. Minu treener on ta olnud alates 2017. aastast. Hea mälestus sellest ajast on ka see, kuidas ma juba oma esimesse trenni uue treeneriga tund aega hiljaks jäin. Elise on olnud mulle abiks purjetamise nõuannete ja treenimisega, millest on olnud väga palju kasu. Lisaks on ta ka aidanud treenida nii mu füüsilist kui ka vaimset poolt selleks, et valmistada mind ette suuremateks võistlusteks. Ma arvan, et kui Elise poleks Pärnusse tulnud, poleks ma praegu enam aastaid võistluspurjetaja.

Infokast: Purjespordikooli on oodatud purjetama igas vanuses lapsed ja noored

Pärnu Jahtklubi Purjespordikoolis saavad purjetamist õppida lapsed ja noored vanuses 4–19 eluaastat. Lasteaialastele on eraldi väiksema purjega Optimist-paadid. Noorte, vanuses 14–19 eluaastat, treeningud toimuvad avamerejahil „Utoopia”. Sama jahiga tehakse koolitusi ka täiskasvanud purjetamishuvilistele.

Pärnu Jahtklubi Purjespordikooliga saab liituda aastaringselt. Suvel purjetatakse merel, talvel õpitakse jääpurjetamist. Lisainfo: www.jahtklubi.ee