Kas matkapaati tasub omada? II

Lugu jätkub…

Tule meiega merereisile SKILSØ 35 PANORAMA pardale ja otsusta ise!

Bärö (Glada Laxen)

Algselt plaanisime külastada Eckerö saare idaosas asuvat Kastelholmi kindlust, kuhu pääseb läbi idüllilise siselahes paikneva jahisadama. Kuid kuna kalender näitas juba 21. augustit, olime hooaja lõpusirgel. Enne teele asumist proovisime sadamaga ühendust võtta ning selgus, et see on juba suletud ning teenuseid enam ei osutata.

Seetõttu otsustasime suunduda vana tuttava Bärö saare poole, mis asub Rödhamnist kirdes, umbes 30 meremiili kaugusel. Saarel asuv suurepärane restoran Glada Laxen ei vea kunagi alt, lisaks meelitas meid ka võimalus kasutada parvesauna ning nautida hästi tähistatud matkaradu. Bärö saar on osa piirkonna militaarpärandist – julgemad võivad ronida vanasse piirivalve vahitorni, kust avaneb suurepärane vaade üle terve arhipelaagi.

Saarele jõudes tervitas meid peaaegu tühi sadam, kus viibisid vaid kolm Poolast pärit purjekat ning mõned kohalikud mootorpaadid. Leidsime mugava külgparkimise võimaluse lainete eest kaitstud basseinis.

Vaevalt olime otsad kinnitanud ja kaldavoolu ühendanud, kui meeskond suundus hoogsalt restorani. Hoolimata augusti teise poole saabumisest oli Glada Laxen endiselt avatud ja külalisi ootamas. Kahju, et Soomes algavad koolid juba 15. augustil, mis piirab paadimatkajate arvu (puhkused on läbi, lapsed lähevad kooli) ning vähendab saadavalolevat hooajatöötajate hulka, kellest suur osa on just suvetööl olevad õpilased.

Olime tol hetkel ainsad külalised. Toidu osas ma üllatust ära ei riku – minge ise ja proovige erinevaid maitseid! Kinnitan, et kõik oli suurepärane.

Parvesaun oli parasjagu soovitud temperatuuri saavutanud, mistõttu veetsime õhtu saunatades ja ujudes.

Hommikusöögi valmistasime ise, nagu tavaks saanud, Pilari pardal. Ei jõua ära kiita keraamilise klaaskattega gaasipliidi hõlpsat puhtana hoidmist ja tõhusust.

Päevasihtkoht – Åvensor / Ahvensaari

Lugedes matkasoovitusi, oli ette jäänud lugu endisest kaevandussaarest, kus saab kaevanduse basseinis ujuda ja vettehüppeid teha.

Seadsime Pilari väljasõiduks valmis ja jätsime Bäröga selleks korraks hüvasti. Teekond Avensorile oli Bärolt ca 28 nm. Åvensorile pääsemiseks otsustasime jääda ankrusse ja liikuda saarele tenderi abiga. Lahte sisse sõites selgus, et lahesopis on olemas ka viisakad poid kinnitumiseks. Tasapisi tõusva tuule pagid oleks hakanud paati ümber poi tantsitama, nii sai ka ahtriankur vette lastud. Lasime tenderi vette ja liikusime kaldasopi poole, mis selgus, on lausa erasadam. Kuna aga meil omaniku kontakti polnud, siis ei oska öelda, kuidas sinna silduda saab või tohib. Tenderi jätsime randa ja tegime saarega tutvust.

Ahvensaarel kaevandati lubjakivi 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Kaevandamisest on maha jäänud mitmeid hooneid ning väljakaevatud materjali asemel on nüüd magevesi, moodustades omamoodi järve. Lubjakivi on tooraine, mida kasutatakse mitmesugustes tööstusharudes, sealhulgas ehituses ja tööstuses. Kuna kaevandus oli suhteliselt väikesemahuline ja ebatähtis võrreldes mandril asetsevatega, suleti see 1956. aastal. Leidsime hõlpsasti kaevandamise tagajärjel moodustunud järve, mis oma läbipaistva veega on põnevaks sihtkohaks – kõrged kaldad ja sügav vesi annavad suurepärase võimaluse vettehüppeid harrastada. Kuigi räägiti ka koobastest, siis neid meil leida ei õnnestunud – midagi jäi ka järgmiseks korraks!

Houtskär

Ahvensaari järel oli meil plaan minna ööbima Houtskäri saarele Näsby külalissadamasse, selleks võtsime suuna edelasse, sõita oli ca 7–8 miili. Kohale jõudes selgus, et sadam on pea täis. Tehtud eeltöö lubas sauna ja head kööki. Seda ka saime – praetud ahven oli maitsev, koht oli kohalike seas populaarne – ilmselt ka seetõttu, et lisaks heale maitsele olid toidud ka mõistlikult hinnastatud. Külaga tutvumisel leidsime mõnesaja meetri kauguselt külakaupluse, kus lisaks toiduainetele leidus ka enamlevinud hooldustarvikuid. Saar on suhetelist suur ja avastamist leidub ilmselt rohkemgi. Meil oli aga olnud pikk päev ja nii suundusime peale külmkapi varude täiendamist matka asemel saunatama. Leil oli mõnus ja kuna saun oli otse kai ääres, pääses sealt ka ujuma.

Ainuke tõrvatilk meepotti saabus aga praami näol, mis end vastu õhtut sadamasse kinnitas ja mootori kogu ööks tööle jättis. Kas oli tegemist rikkega või lihtsalt kütuse põletamisega, igatahes müra ja diislisuits rikkus muidu rahuliku sadama idülli.

Nauvo-Nagu Kyrkbacken

Hommikune ilmateade lubas meile tõusvat tuult – kuni 17–18 m/s, seega valisime edasiliikumiseks suurema koha, kus natuke ringiliikumisest hinge tõmmata ja ehk isegi veeta paar ööd ning samas lasta tuulel pisut kustuda. Nauvo sadam on suur, tuulte poolt hästi kaitstud ja suurepärase infraga – saunad, tankla, restoranid-kohvikud, kaubandus ja alati meeldiv teenindus pealekauba. Sadamapersonal tuleb appi kohta osutama ja otsi vastu võtma. Tuleb aga arvestada, et Turu linna läheduse tõttu on sadam väga populaarne, sealt tuleb lõviosa külastajaid ja edasi liikujaid. Nauvost on ka mitmeid praamiühendusi Ahvenamaa saartega. Kohata võib ka eestlastest matkajaid. Seetõttu olime broneerinud kaikoha ette läbi satamapaikka.com ja saime täpselt sellise koha, mida soovisime.  

Kuna olime Nauvot varem korduvalt külastanud, siis enam-vähem juba teadsime, mida otsime – võtsime plaani minigolfi, kalastamise, saunatamise ja restoranide külastamise. Kalastamine on lihtne, perepoeg Laur tõmbas paari viske järel otse paadi ahtripeeglilt paraja koha! Täpne olles, minu rõõm saagist oli siiski üürike, kuna kaluri otsusel läks koha peale välisilmaga tutvumist vette tagasi. Laur nimelt teatas, et „las elab edasi“. 

Nauvo sadam on läbi saare viiva kanaliga ühendatud teise lahega. Sinna saab väiksema paadiga, kuna sild, mille alt tuleb läbi minna, on madal. Lasime tenderi vette ja kinnitasime elektrimootori, et sellega matk ette võtta. Kanali äärde jäävas roostikus selgusid mitmed head kalapüügikohad, kus sai lugematud ahvenad konksu võetud. Plaanisime kanali tervikuna läbi sõita ja tutvuda kanali äärde jäävaga. Teisel pool silda jäi paremat kätt sildumiskai kaubanduse külastajatele – loomulikult liikusid kohalike saarte elanikud poodi paadiga.J Edasisel teekonnal avastasime veel ühe suurema kodusadama ja toredaid veeäärseid elamuid. Kokkuvõtteks: kui väike abipaat on kaasas, avardub kohalike vesistute võimalustega tutvumine hõlpsasti, suure paadiga lihtsalt roostikus ei ukerda. Peale paadiretke kosutasime end õhtusöögiga BATHUSET restoranis. Õhtuse saunatamise kohta võib öelda järgmist – nagu jaanipäev, kuna vaba istekohta tuli leiliruumis oodata. 

Kuigi Nauvos kulus aeg meeleolukalt, otsustasime peale kahte päeva edasi liikuda. Ostsime kaasa veel kohalikku suitsukala ja Pilar lahkus sadamast. Tuul oli jätkuvalt tugev, kuid kuna meie planeeritav marsruut Turu saarestikus kulges peaasjalikult saarte vahel, siis see meie sõidumugavust ei seganud. Liikusime järgmiseks otse itta, nii et lõunatuule laine oli küljelt.

Mathildan Marina – kaugus Nauvost 44 nm

See sadam on Soome mandriossa kuuluva Mathildedali küla osa. Sinna jõudmiseks läänest tuleb läbida osa nn Koillisväylä (kirdeväil) ehk liikuda ca 20 miili siksakke tehes piki suurt jõge meenutavat veeteed, kus osaliselt on ka kiiruspiirangud. Seega võttis kohalejõudmine aega. Lisaks kostitas meid tugev vihmasadu, mis pani meid viimast otsa venitama – lootes vihmast kohapeal pääseda. See oli aga viga. Nii jõudsimegi vahetult enne kella kaheksat. Sadamaresto köök aga oli juba lõpetanud ja nii ei jäänud meil muud üle kui leppida sadamaresto külmkapist leitud praevorsti ja meie külmkapi sisu pliidile viimisega. Õnneks oli meil alles ka Nauvo suitsukala. Sadam on mahukas, paljudele ilmselt ka kodusadamaks, sest paate oli, aga elu mitte. Saab tankida ja septikut ära anda, on pesu pesemise võimalus. Saun on eraldi teenus. Mathildedal on vana tööstusküla, seal on toodetud tööstusmasinatest TEIJO brändi kandvate veoautode ja mootorsaanideni. Seda kõike saab näha sadama kõrval näitusehoones. Külaga tasub tutvust teha – leidsime nii rahvusvaheliselt hinnatud käsitööšokolaadivabriku, minigolfi, õlleköögi kui ka Itaalia stiilis restorani. Minigolfirada oli väga heal tasemel, rajad olid uued ja pakkusid lausa veetakistust. Läbi küla jookseb ka väike jõgi, mille peal isemoodi pumpla (vesioinas), mis toimib ainult voolava vee liikumisenergiaga. 

Sadama kõrvalhoonetes paistis leiduvat ka majutusteenuse pakkujaid, seega saab, kui oma paadis magamisest villand, varbad sirgeks lükata ka tubase voodi peal.

Meile paadis magamine sobib ja nii me Pilari pardal taas uue hommiku ka vastu võtsime.

Ekenäs-Tammisaari

Kui Mathildedal Marinast mööda Koillisväylät alla tulla, tuleb läbida ka tõstetav sild. Enne silla suunas liikuma hakkamist helistasime kontrolliks ette, et uurida, kas sild ikka toimib ja kaua tuleb saabumisest ette hoiatada. Selgus, et kui kurvi pealt sild näha, siis on paras aeg avamist paluda. Nii tegimegi. Edasine sujus juba tuntud rada pidi – Hanko alla lääne poolt välja ja siis saarte vahelt Hanko Itäsatamast mööda ning sealt keerasime Hanko neeme pidi põhja poole. Matka pikkuseks tuli kokku 50 miili ja mitte ühtegi paati me sellel päeval veeteel ei kohanud. Ilm oli sedavõrd karu, et keegi ilmselt ei viitsinud laineid lõhkuma tulla, Hanko Itä oli nii täis pakitud, et paadid paistsid sadamasuust välja. Kuna SKILSØl on massi lainete laiali lükkamiseks piisavalt ja keretüübiks poolglisseeriv (märksa paindlikum kiirust doseerida), siis leidsime mõnusa mugava sõidurütmi ilma, et nõud ja pitsid kambüüsikapis puruneksid.

Tammisaari on eestlaste seas populaarne sihtkoht, ilmselt meie ranniku lähedus teeb sellest atraktiivse, olime ju isegi tasapisi tagasiteel koju. Seekord Eesti paate sadamas ei näinud. Külalissadam ja kodusadam on läbi põimunud. Kuna jätkuvalt reipalt tuulutas, jätsime tuulepealsed kohad teistele ja sildusime sissepoole, arvestusega, et öösel vähem loksutaks.

Linn meenutab meile Haapsalut, madalad vormid ja veega ümbritsetus on ühised jooned. Rentisime jalgrattad ja tegime linnale tiiru peale. Märksõnad paadimatkajale on kaubandus, kohvikud ja väikelinna idüll. Soovitame külastada Villa Skeppet (tõlkes – ship) majamuuseumi, arhitekt Alvar Aalto looming 60ndate lõpust. Kuna sinna saab ainult koos giidiga, tuleb visiit ette broneerida. Giid aga lisab vürtsi ja väärtust, meile esitati elamu saamislugu teatraalse kvaliteediga.

Nipp: kütus on Ekenäsis mõistliku hinnaga! Seega tankisime Pilari enne lahkumist pilgeni täis.

Meie edasine teekond viis meid kodu poole ja viimaseks peatuspaigaks valisime Jussarö ja Elisaari vahel. Üks tähtis meeskonnaliige avaldas arvamust, et augusti lõpus on Jussaröl juba väga üksildane, seega valisime Elisaari.

Elisaari – Barösund

Sellest sadamast on kuidagi saanud paadirahva üks esimesi ja viimaseid peatuspaiku enne ja pärast Soome lahe ületamist. Ilmselt on põhjuseks meie avatud rannikult tulles avanev „Heureka!“ fiiling, mida soovitakse taas ja taas kogeda. Sisuliselt satud avamerelt tulles sisevetele. Roostikukallaste vahelt sadamabasseini sissesõit meenutab pigem jõe- kui mereteed ja esimest korda lähenedes toob kaasa „kas ikka maksab sinna ronida…“ tunde. Aga vett on seal kiilu alla piisavalt, tasub vaid jälgida sissesõidujuhiseid ja mitte lõigata. Kuigi Elisaari on pigem loodussadam, siis põhiteenused on olemas – tegutseb kohvik, olemas kaldavool, prügi kogumine, dušš ning WC kasutamise võimalus, heas seisukorras sildumiskaid ja lisatasu eest saab broneerida puuküttega sauna. Leidub ka väikelaste mänguväljak ja pisike liivarand. Kellele sellest väheks jääb, siis lähistelt leiab Barösundi sadama, kus kauplus, tankla ning lisaks kalju otsas tasemel restoran SKAGEN, mille terassilt vahva mööduvaid aluseid kiigata.

Meie broneerisime puusauna ja karastava ujumise saatel viisime päeva õhtusse. Noormees proovis veel kalapüüki, aga seekord ei näkanud.

Tagasi koju – Piritale 44,1 miili

Hommikune Soome mereilmateade lubas Soome lahele tuult kuni 10 m/s ja kuni meeter lainet. Noh, pole ju paha, Pilar pole ju kõige väiksem alus ja mis see meeter ikka on. Porkkala neeme varjust avamerele jõudes ajas ilmaennustus aga naerma – meeter peaks olema mulle nabani, aga tegelikkuses olid suuremad sinna 1,5–1,8 alla. Õnneks on suviti meretuul lahel valdavalt läänekaarest ehk siis peamiselt on laine kas küljelt või 45-kraadise nurga alt, mis reeglina mugavam kui vastulainet pressida.

Mõned tunnid loksumist, ja olidki otsad Pirital kinni ning matkasellidel nägu naerul. Meie ustav Pilar oleks valmis kasvõi kohe taas otsad lahti laskma ja ennast uutele seiklustele allutama. Ka meie meeskonnale oleks see sobinud, olime ju kaks nädalat oma uues kodus vee peal mugavalt hakkama saanud ja sealt jätkamine oleks olnud lihtne. Aga meil oli noormehel kool algamas ja seega uued väljakutsed vaja vastu võtta.  

Mida siis kokkuvõtteks öelda SKILSØ 35 PANORAMA matkapaadi kohta? Selle kohta olid meeskonnaliikmed ühel meelel – kui soovid oma suvega muud teha kui suvilas muru niita, hooldetöid teha ja naabritega vaielda, siis kusagil vete taga ootavad sind kaunid sadamad, restoranid ja kuumaks köetud saunad. Sinna jõudmiseks on aga vaja mugavat paati! 

Fotod: Ivar Kõllo ja Lyn Laidsaar