Kas matkapaati tasub omada?

Tule meiega merereisile SKILSØ 35 PANORAMA pardale ja otsusta ise!

Augusti keskpaigaks olime tööde ja tegemistega niikaugel, et õnnestus plaan Pirita kontor maha jätta ja kolida see kaheks nädalaks paadile, eesmärgiga tundma õppida meile uut Norra paadibrändi erinevates oludes ning leida uusi sihtkohti edasi soovitamiseks.

Ja nii see Soome saarestiku ahvatlus meid taas tõmbas. Tuleb tõdeda, et kuigi satume sinnakanti pea igal suvel, siis avastamist jätkub ning nii oligi taas kirja saanud sihtkohtade plaan.

Seekordse reisi eripära seisnes selles, et kui siiani olime matkanud kuni 30 jala pikkuste crossover klassi paatidega, siis SKILSØ 35 tõotas mugavusi ja ruumikust, mis võimaldas kavandada oluliselt pikemat mandrilt eemal viibimist. Eesmärgina sai maha märgitud 14 sihtkohta, mis tähendas ca 440 meremiili läbimist kahe nädala jooksul.

Soov oli jõuda kiirelt sündmuste keskele ja kuna ilm lubas, siis võtsime aja säästmiseks Piritalt hommikul suuna otse Hanko poolsaare peale, jättes vahele tavapärased Porkkala neeme läbimised koos sisemiste veeteede kasutamisega. Ilm oli tavaline augustikuu ilm, päike paistis ja puhus mõõdukas süüdvest kuni 10 m/s ehk siis otse vastu, lainekõrgus hinnanguliselt kuni 1 m. Avamerel, pärast Naissaarest läänekaarest möödumist muutus laine pikemaks ja mugavamaks. Vastutuult sõitmise tõttu kujunes matk ehk ajaliselt pikemaks, kuid säästetud miilid tegid selle omakorda tasa.

Kui Öröl otsad kinni saime, tuli logiraamatusse märge 85,6 NM ja 5h 46 min. Kui ajaliselt just kiire sõit polnud, siis hoidsime just sellist tempot, et kõigil pardalolijatel oleks mugav ja õnnestuks ka lõuna valmistamine päriselt peatumata. Kuna SKILSØ 35 (edaspidi PILAR) on poolglisseeriv, siis suudab ta mugavalt autopiloodil kruiisida erinevatel kiirustel 14 sõlmest ülespoole.

ÖRÖ SAAR

Saare abajas asuv sadam on hõlpsalt leitav ning hästi kaitstud kõiksuunaliste tuulte eest. Sildumisel tulid otsi vastu võtma abivalmis kainaabrid, tunned ennast kohe teretulnuna! Olime varem Öröt külastanud, seega teadsime, et teenused on kõrgel tasemel. Teid ootavad heas korras ujuvkaid, kaldavool, nõudepesukoht, saunad, kaks restorani, kauplus, mänguplatsid, muuseum ja grillikoht. Ka rämpsu äraandmine ning septikupaagi tühjendamise koht on olemas.

Broneerisime õhtusöögiks laua sadamast jalutuskäigu kaugusel asuvas à la carte restoranis. Otse sadamas asuv grillrestoran oli puhkuste hooaja lõpu tõttu juba suletud. Kuna Soomes algab lastel kool juba augusti keskpaigas, siis tuli meil sellega paratamatult arvestada ja sihtkohti valides täpsustada, mis veel „töötab“. Restorani nimi on autentne, Ravintola 12“ – arvestades saare sõjaajalugu (ja tänapäeva) on tegemist siis kahuritoru läbimõõduga. Õhtusöögi enda kvaliteet ületas ootusi – interjöör on hoolimata suurest saalist hubane, eelroog Toast Skagen oli mahlane ja pearoog võis praetud ahvenafileest võrratu!

Restorani õuel on mänguväljak ja osavusmänge saab restoranist laenutada. Tegimegi peale õhtusööki  mänguringi ning külastasime kompaktset muuseumi, mis kirjeldas Örö rolli ajaloos. Seejärel siirdusime PILARile (meie paadi nimi) ööbima.

Järgmisel päeval rentisime jalgrattad plaaniga sõita läbi saare lõuna- ja põhjatipp. Kogu saar on põhimõtteliselt veel osaliselt käigus olev kaitserajatis, seega taamalt kostvad õhutõrjeharjutused ei tulnud just suure üllatusena. Saare lõunatipu (mis avaneb Soome lahele) vaatamisväärsustena tasub äramärkimist väikest kuristikku ületav rippsild, lugematu arv laskepositsioone, kahureid ning varjendeid. Saare põhjatipust leidsime üllatusena telefoniputkale lisaks veel ka kaunid hirved. Neid tundub olevat palju, sest traataiad ääristasid kõikjal teeääri. Loodus ise on karu ja kaunis, palju kanarbikku, mustikaid ja pohli leiab igal sammul. 

JURMO

Liikusime edasi 34 meremiili läände, kus ootas meid Soome kõige kummalisema loodusega saar. Olime lugenud, et saart katab pea kogu ulatuses kanarbik ja selgus, et nii oligi. Sadamasse sisenemine on lihtne, kui püsida kaardil märgitud laevateel. Esialgu tekkinud soov lõigata kadus kohe, kui märkasime kursi kõrvale jäävaid vahutavaid kivihülgeid. Sildumine toimub poide peale ja ühe otsaga kaisse, poisid on rohkelt, mis viitab suurele populaarsusele hooajal. Augusti keskel aga oli sadamas ruumi ning pererahva loal sildusime poordiga. Kohe sadamas asub korralikult varustatud kauplus, kus pakutakse nii värsket suitsukala, saiakesi kui ka Jurmo eripruuli. Olemas rannasaun, millest ujuma minek ei ole kõige mugavam, aga siiski tehtav, grillikohad, nõudepesukoht miljoni dollari vaatega ja isegi pisike muuseum. Kaikoha eest tasutud, broneerisime sauna ning läksime saart uudistama. Matkarajad viivad läbi kanarbikuväljade linnuvaatetorni ja kiriku juurde.

Kirik valmis 1846. a ja on piirkonnale väga tüüpilise arhitektuuriga. Kanarbikuväljade tekke kohta räägib ajalooraamat, et Rootsi kuninga Gustav Vasa ajal (1550ndate paiku) harrastasid kohalikud piraatlust, tegid randa lõkkeid, et eksitada laevateel mööda seilavaid purjekaid. Kuna veestik on seal väga kivine, lõppesid kõrvalekaldumised aga pea alati jahtide karidele puruks sõitmisega, misjärel kohalikud riisusid koore. Jutud sellest aga läksid liikvele ning kuningas andis karistuseks käsu saar koos elanikega maha põletada. Kuna saarel oli aga mulda vähe, siis kandis meretuul hiljem sellegi vähese laiali nii, et mets polegi saanud taastuda.

Kõik elanikud siiski otsa ei saanud ja tänagi leidub saarel ca 10 püsielanikku, kelle kenad ja peamiselt heas korras elumajad asetsevad kiriku vahetus läheduses piki randa siledatel kivirahnudel. Ülejäänud õhtu nautisime suitsukala, mille kõrvale keetsime laeva kambüüsinurgas poest ostetud lillat lillkapsast ning salatiks sealtsamast hangitud värsket tomatit. Hommikul tõime poest kohvi kõrvale värskeid kardemonisaiu ja sättisime edasi liikuma. Kokkuvõtvalt on Jurmo imeline paik tsivilisatsioonist veidi eemale tõmbumiseks, mille sarnaseid on ehk vaid meie Mohni saar.

UTÖ

Vaid 8 miili edasi lääne suunas asub legendaarde lootsisadam Utö. Kuigi see on välissaarestiku väljaulatuvaim asustatud saar, on sadam tänu ümbritsevatele saartele tuulte eest pigem hästi kaitstud. Huvilaevadele mõeldud sildumiskohti on kaks – hotelli kai, kus sildutakse poide ja kai vahele, ning lootsisadam, kus sildutakse ankru ja kai vahele. Siin tuleb jälgida, et ei pargi lootside kohal ning kuna mandriga ühendust pidav paadiliiklus on üsna tihe, siis tuleb ka ruumiga kokku hoida ja vendrid paadi kaitsmiseks välja panna. Meie valisime lootsisadama, kuna see tundus valitsenud loodetuulega ööbimiseks vaiksem kui hotelli oma, mis tundus rohkem loksutavat. Kai on tööstuslik ja lihtne, kaldavoolu võimalus on olemas.

Utö vaatamisväärsusteks on eelkõige hiiglaslik majakas ja kohalike kenad värvilised puuelamud. Sadama lähedal leiab ka hästivarustatud kaupluse ja sadama klientidele mõeldud prügiloovutuskoha. Saarel toimetab aastaringi avatud hotell, kus ka restoran eestlastest personaliga. Kohalik giid Hanna korraldab saarel tuure ja peab sadamakohvikut. Olime sattunud Utöle õigel ajal, kord aastas on majakas avatud tuurideks ja nii õnnestus meilgi majakaga tutvust teha. Majakas on väliselt sarnane Kõpu majakaga, mis sisuliselt asub ka silmapiiril. Kuni 1814. aastani tehti majaka katusel meremeestele tee näitamiseks lõket, siis asendati õlilambiga ning 19. sajandi keskpaigas lisandus Fresneli lääts parema nähtavuse tagamiseks. Täna töötab 20. sajandil elektrifitseeritud majakas autonoomselt. Majaka sisemus on muljetavaldavalt ruumikas – nimelt teise korruse põrandapinnal tegutseb ka saare kirik, kus nii mõnigi abielupaar sõrmused sõrme saanud. Laternaruumi korruselt avaneb uhke vaade üle Läänemere ja Soome piirivalve sidemastidele, mida paluti ajastule kohaselt mitte pildistada.

Majakast mõnesaja meetri lähistel paistab seni toimiv kopteriplats, kuhu toodi merest ka parvlaev Estonia ohvrid. Saarel leidub ka puidust kabelihoone.

Pange tähele, et Utöl päris vabalt igasse suunda jalutada ei saa, sest sõjavägi on aiad ette vedanud ning näha on värskeid tegevusjälgi.

Tegime restoranis õhtueineks ühed pitsad ja külastasime kauplust, et toiduvarusid täiendada, peale mida sättisime tuletorni all ootava PILARi pardale. Saabuv pimedus lubas majaka tornist uhket valgusvaatemängu.

KÖKAR KARLBY

Järgmisesse sihtkohta jõudmiseks oli vaja liikuda Utöst 17 miili loodesse, mis tähendas veidi alla tunnist matka koos sadamast välja- ja sisseliikumiste peale kuluva ajaga.

Kökari saar on mitmekülgne ja aastaringselt asustatud saar, mis tähendab paadirahvale pakutavate teenuste mitmekülgsust. Esmakordsel külastusel soovitame varuda vähemalt paar päeva, nii jõuab ringi peale teha ja tutvuda nii kunagise enne jääaega tegutsenud kalurite asumiga kui ka kirikuga. Kui külastusaega sihtida, siis augusti alguses toimub saarel Kökar Vecka festival, mis on analoogne meie kodukohvikute päevadega, aga pisut suuremas skaalas koos kultuuriprogrammiga (bändid jne).

Paadiga tulles on sildumiseks valida kolme sadama vahel – Karlby, Sandvik & Helsö.

Valisime Karlby, oli neist meile lähim ning sobis kokku edasise matkaplaaniga Mariehamni edasi liikumiseks. Samuti on Karlbysse sissesõit üks saaristu kenamaid, laevatee kulgeb meremiilide kaupa arhipelaagi pisisaarte vahelt läbi – mereromantika at its best! Kuna Piritalt väljasõidust oli kogunenud PILARi logiraamatusse hulk meremiile, oli plaan saarel tankida – sadamasse sissesõidu kõrval on hea juurdepääsuga tankla, kus reeglina saartetanklatest parimad kütusehinnad, samuti saab ära anda septikupaagi – kasutasime võimalust ja tegime mõlemat.

Karlby on kena väike asula, kus otse sadamas paikneb Brudhåll hotell, kus pakutakse heal tasemel sadamateenuseid – avatud on restoran ja pubi, kuhu saab astuda otse paadist, erinevad saunad (sh kahekorruseline saun ja jacuzzi võimalus), soovijatele ka ööbimine. Kuna saar on jalutamiseks üsna suur, siis abi saab hotelli rattarendist, valikus on ka lasterattad. Jalutuskäigu kaugusel hotellist asub suure valikuga mugavuspood ja kohvik.

Meie plaan oli külastada lisaks põhja pool asuvat Sandviki sadamat, kasutades selleks aga hoopis PILARi jullat – kerge alumiiniumpõhjaga RIB paat tootjalt 3dTender, mida viib edasi vaikne elektririppmootor. See ongi meie PILARi suuri plusse, ujumisplatvormil on piisavalt ruumi julla parkimiseks, peale kinnitusrihmade lahtilaskmise selle kiireks veeskamiseks polegi vaja rohkem teha. Sandviki saab paadiga mööda Karlbyst algavat suhteliselt kitsast kanalit põhja suunas. Kuigi alguses oli teadmatus selle teekonna turvalisuses, siis tuleb taas nentida, et kitsamad-keerulisemad kohad olid hästi tähistatud ning meie olematu süvisega julla jaoks karilesõiduprobleeme ei saanud tekkida.  Kuigi kohalikud liikusid kanalil ka suuremate paatidega, siis las see jääda nende privileegiks, meiesugustele turistidele ei soovita.

Sandviki sadamas on kohvik-kauplus, kus tellisime Ahvenamaa pannkoogid, meie mõistes siis vahukoore ja moosiga garneeritud plaadikook, lihtne, aga võluv. Kuna sadam pakub teenuseid ka matkaautode omanikele ja muidu telkijatele, oli pakkumisel ka buffeelõunalaud. Õigel ajal sattudes on võimalus osta suitsukala, seekord pakuti lõhet.

Liikusime tagasi Karlbysse, kus ootas meid à la carte õhtusöök. Meil on kuidagi nii välja kujunenud, et kui toitlustamist pakutakse sadamas, siis me paadis ei söö, nii tutvume kohaliku elu ja köögikunstiga ning toetame teenuste pakkumist. Samuti väheneb vajadus kambüüsivarusid täiendada ja selleks kaupluste vahet joosta. Ise teeme süüa pigem siis, kui selleks on reaalne vajadus – loodussadamas olles näiteks.

MARIEHAMN

Selle matka kõige kaugem punkt kodunt ja Kökarilt 39 meremiili. Mariehamnis on kaks suurt külalissadamat – Västerhamn (Lääne-) ja Österhamn (Idasadam). Kirjutamata reeglid jagunevad nii:  Läänesadam on Rootsi poolt tulijatele ja Idasadam Soome poolt. Kuna Idasadamas olime aastaid tagasi olnud, siis oli valik lihtne – tuli vaadata, mida Läänesadamal on pakkuda. Kuna Mariehamn on neemetipp, siis saab ühest sadamast teise läbi linna kõndida. Saabumisel võttis meid vastu vaikus, hiiglaslik jahisadam oli pea inimtühi. Otsisime öökoha leppimiseks ühendust sadamakapteniga, kes oli juba kontorit sulgemas – jah –, „ametlik hooaeg” lõppes seal 15. augustil. Saime kaptenilt loa sildumiseks kuhu tahes ja seega sildusime tuttava soovitatud restorani ette plaaniga hiljem seal õhtustada. PILARi ahtrist avanes kaunis vaade jahtkaubalaevale POMMERN, mis täna tegutseb muuseumina kohaliku meremuuseumi osana. Västerhamn on esinduslik sadam – olemas kõik teenused, mida oskad soovida: restoran, pubi, pizzeria, kohvik, saunad-dušid, sh ujumisvõimalus otse saunast, pesutuba, tankla ja septik.

Broneerisime sadamarestorani ÅSS Paviljongen õhtuks laua ja liikusime isutekitajana linnatuurile. Mariehamn on idülliline väike linnake ja igale poole saab ka jala. Soovitame kindlasti külastada Ahvenamaa meresõidumuuseumi – see annab teadmise piirkonna rollist Läänemere ja muu maailma vahelisel kaubavahetusel.

Jalutasime läbi linna pargi ja kaubandustänavate Idasadamasse ja kuigi ummikut polnud ka seal näha, siis paate oli seal oluliselt rohkem kui läänes. Sealsamas tegutseb ka spaa nimega Mariebad.

Päev jooksis kiirelt õhtusse ja peale maitsvat õhtusööki ÅSS Paviljongenis oli aeg taas naasta PILARi pardale, et reisiplaani värskendamiseks logiraamatut pidada. Järgmiseks sihiks oli seatud välissaarestikust siirduda sisesaarestikku, kuhu teel olles külastada veel ühte välissaarestiku pärli.

RÖDHAMN 

Tuntud kui aasta külalissadam 2023. See paljulubav tiitel viis ootused üles. Kõigest 10 miili Mariehamni Västerhamnist kagus paikneb peidetud pärl, kus soovisime veeta 20. augusti tähtpäeva – Eesti taasiseseisvusmispäeva. Sadamasse saab sisse sõita kolmest-neljast saartevahest, niivõrd hästi on sadam tuulte eest kaitstud. Ajalooliselt ongi Rödhamn olnud kaubalaevadele just see viimane tormivarju pakkuv sadam, enne kui asuti teele Rootsi suunas. Sadamas olid ees mõned jahid ja paadid. Sildumisvõimalus on kas ujuvkaisse või poi pealt kaldasse – kivihülge ehk siis kaljuserva on rajatud käigutee mida mööda saab jalutada sadamakontor-kohvikusse.

Kaldavoolu ei ole, aga vett saab, samuti on septiku tühjendamise võimalus. Sadamakohviku kõrval on väike liivarand, kus pisemad lapsed mängisid samal ajal kui vanemad kõrval einestasid. Pererahvas Anette ja Christian võtsid meid sõbralikult vastu, päevapraeks oli suitsulõhe varajase kartuli salatiga ja magustoiduks kohapeal küpsetatud kaneelisai. Hommikuks on võimalik ette tellida värskelt küpsetatud leiba, mis tuuakse otse paadile.

Pakuti privaatse puuküttega rannasauna kasutamise võimalust, kust pääseks otse ujuma, proovisime ära ja soovitame teilegi. Sadamatasu hinna sees oleks olnud üldsaun, aga see poleks olnud päris see. Kunstihuvilistele jaoks on sadamakohvikus väljas ka näitus-müük perenaise Anette Gustafssoni imelistest akvarellidest, mis inspireeritud saarestiku muutlikust maastikust.

Hommikul jõudsid meieni värskelt ahjust tulnud leivad. Süütasime kambüüsinurga pliidi ja keerasime kõrvale kokku meie laevapere hommikusöögi.

Lugu jätkub….

Paadi valik

Kui veeta merel kauem kui nädalavahetus, tekivad paadile lisanõuded. Peab olema võimalik kaasa võtta piisavas koguses vahetusriideid, toitu-jooke ja magevett. Et välja puhata, ei ole ideaalne diivanitel magamine, vaid vajadus reaalsete voodite järele. Lastele on oluline, et oleks oma ruum, kuhu peitu pugeda. Seega eraldiseivad kajutid on plussiks. 

Ei ole enam oluline edasiliikumise kiirus, vaid mugavus ja sõiduulatus. Kui matkavad ka lapsed, siis tuleb neile kaasa võtta piisavalt meelelahutusi – on see kummipaat, SUP-laud, kalapüügivahendid vms. 

Norrakad teavad neid asju, neil on kombeks kasutada paati tavaliselt suvila asemel.

SKILSØ 35 PANORAMA on osutunud selles mõttes meile ideaalseks – avar, kokpiti ja salongi liigendatud planeering võimaldab mugavat äraolemist nii sõidul kui sadamas või ankrus olles. Kogu pere matkaasjad mahuvad kajutites olevatesse sahtlitesse ja kappidesse ära, ilma et need vedeleksid suvalistes nurkades. Kööginurk on oluline – kaheosaline kraanikauss, kahe põletiga pliit ja küpsetusahi, kapid, sahtlid nõude-klaasidega varustatud, külmik on mahukas. Tasapinnast sõidab välja teler, juhuks kui vihma aina kallab:)

Vastavalt ilmale saab salongi klaasuksed avada, katuseluugi ja kokpiti softtopi pealt lasta ning tekib ujuv terrass. Tekil liikumine on turvaline – lai käigutee tüürpoordis, kõrged reelingud ja kõrged pardad tagavad merekindluse. Sildumine on mugav, tänu proportsionaalselt juhitavatele vööri- ja ahtripõtkuritele, ankurdamine paindlik olenevalt olukorrast kas ahtri- või vööriankruga.

Ankrus olles maalepääs ahtripeeglil kaasa sõitva RIB paadi abil, millel lisaks aerudele elektrimootor.

Matkakiirus on 7 sõlmest kuni 25 sõlmeni, olenevalt vajadusest. Kütusepaak oma 700-liitrise mahutavusega annab üle 200 meremiilise autonoomia. Veepaak suurusega 280 liitrit vajab harva täitmist.