Ühe paadi elulugu

Aksi saare nime on tõlgendatud kui Paadisaart ja paate on seal ammusest ajast ehitatud. 1905. aastal hakkas Aksi-Madise talu noorperemees Aleksander Aksberg esimesena Eestis mootorpaate ehitama. Järgneva kümne aasta jooksul sai tema paaditöökoda laialt tuntuks, pealinna jõukas rahvas tellis luksuslikke karveelplangutusega mootorpaate. Paate olevat tellitud ka tsaariarmee jaoks. Kui palju neid enne Esimest maailmasõda ehitada jõuti, pole teada. Suurim paat „Pirita“ ehitati suvitajate sõidutamiseks Pirita randa ja see oli võtnud pardale lausa 200 inimest. Kuid rahuaeg lõppes, rubla kaotas väärtuse ja viimase suure paadi müüs Aleksander Aksberg… 65 kg rukkijahu hinna eest! Pärast sõda jätkus paadiehitus esialgu vaikselt, kuid 1930. aastatel juba täie hooga. Paadimeistriteks said ka Aksbergide pere seitse poega ning ehitusplatsil aitas kaasa ka nende õde.

Esimese nõukogude okupatsiooni ajal konfiskeeriti Aksilt neli suuremat paati, sakslased võtsid hiljem ära ka suure hülgepüügipaadi Aksi. 1942 aasta suvel hakkasid vennad Verner ja Helmut Aksi-Madise õuel endale uut 8-9 meetri pikkust paati ehitama. Selle paadi seiklusrikkast eluloost teadis Verneri ja Helmuti vennapoeg Enno Aksberg uskumatuid lugusid rääkida, mida on artikli koostamisel kasutatud. Paat oli olnud juba enam-vähem valmis, puudusid vaid mootor ja kajuti aknaklaasid, kui vennad arreteeriti. Vangistamise põhjuseks oli „soomesõit“.   

Saksa ajal oli põgenikevedu surmanuhtlusega karistatav ja prokurör nõudiski poiste mahalaskmist. Kuid et Verner käis karguga, hakati uurima, mis juhtus. Selgus, et venelased olid noormeest tulistanud. Verner oli nimelt 1941. aasta augustis Eestiranna mehi Aksi paadiga Prangli saarelt Neeme vedanud. Tagasiteel avati, ühest mööduvast paadist tuli, kaks Neeme meest said surma, Verner – puusast haavata. Selle jutu peale anti poistele armu –  olid nad ju võidelnud bolshevike vastu.

Helmut ja Verner jäid Harku vangla umbsesse ülerahvastatud vangikongi nälgima. Kui nende isa Aleksander 1944. aasta suvel vanglasse soolasilku viis, ütles ta vangla direktorile, et  poisid on paadiehitajad. Vene väed olid juba ukse ees ja vangladirektor paadist väga huvitatud. Ta hankis kohe paadimaterjali ja edasi töötasid Verner ja Helmut juba vangla õue peal. Suve lõpuks oli paat valmis ja poisid vabad – isegi viinapudel anti kaasa. Kas direktor põgeneda jõudis, pole teada.

Helmut läks Kalaranda, et mõne paadiga Aksile saada. Paate ei olnud, kõik olid põgenenud –  kuid siis tuli üks Prangli kalamees ja võttis Helmuti kaasa. Pranglis laenas Helmut viinapudeli eest paadi ja sõudis Aksile. Just samal ajal toimus õhulahing, saksa lennuk sai pihta ja kukkus Prangli metsa. Selle lennuki põlenud mootor on siiamaani metsas posti otsas. Helmut jõudis koju. Seal otsiti metsa alt välja üks vana, kõlbmatuks tunnistatud mootorpaat, toodi välja ka metsa peidetud paadimootor ja tehti öö läbi kõvasti tööd. Järgmisel päeval sõitis perekond juba Soome poole ja sealt, läbi Ahvenamaa – Rootsi.

Verneri ja Helmuti paat jäi esialgu Aksile. Nende vend Endel elas sel ajal perega Soomes. Ta  tuli salaja Aksile ja pukseeris paadi Soome, ostis mootori, tegi paadi korda. Sellest sai põgenikeveo paat. Endel sõitis 22 korda Eesti vahet ja vedas Eestist Soome ühtekokku umbes 1000 inimest. Kord oli ta salakaubaveoga vahele jäänud ja Soome politsei oli paadi konfiskeerinud. Paat pandi oksjonile, kuid Endlil õnnestus see tagasi osta ja nii sai ta paadile Soome paberid ja nime – Endli naise järgi anti paadile nimeks Palmi.

Soome pidi pagulased sõja lõpul venelastele välja andma. Endel saatis oma pere Turusse. Paadi pani ta rongi peale – naise õde Ester oli paadi kajutis peidus, ise sõitis bussiga järele – riskeerides, et Venemaa tsooni jäävas Porkkalas võidaks ta dokumentide kontrollimisel kinni võtta. Turus läks kogu pere oma kraamiga paati. Endli vend Harald töötas sel ajal Uusikaupunkis ja tundis ümbruskonna mereteid nagu oma viite sõrme. Kuna ilm oli väga udune, võttis Harald Palmi-paadi sleppi ja pukseeris Rootsi.

13. septembril 1944 jõuti Öregrundi. Kõik põgenikepaadid tõmmati tali abil maale. Palmi-paadil oli pikk keul ja külgvitsad peal. Endel ütles, et temal pole tali vaja ja sõitis ise hooga kaldale. Oli korraldus, et kõik Eesti paadid tuleb venelastele üle anda. Endli paat oli Soomes ostetud ja Soome  paadiregistris ja see lasti ära viia. Merre lükkamisel selgus, et keegi oli bensiinitoru ära varastanud. Kuna teised paadid läksid niikuinii kõik venelastele  – ja visati suuremal jaolt puruks – võttis Endel ühelt paadilt bensiinitoru, monteeris oma paadile ja sõitis Lidingösse.

Elu läks edasi. Endli naine Palmi haigestus kopsutuberkuloosi ja vajas väga kallist ravi. Endel müüs paat Palmi maha ja sai niiviisi haiglakulud kaetud. Naine oli kuus kuud haiglas, lapsed jagati laiali, noorim poeg Enno oli siis 3 kuud vana. Paadi ostis eestlane Valter Mürk – poksija, kes oli töötanud Kalevi laeval masinistina. See mees tegi hiljem ühe teise paadiga mitu riskantset reisi Eestisse ja tõi Läänemaalt ära mitu diplomaati. Ka Palmi paat tegi pärast 1945. aastat kaks riskantset Eesti-reisi. Hiljem müüdi paat Naissaare mehele Adolf Lutherile Norrtäljesse. 1964 aastal oli paat Adolf Lutheri poja käes, 1979-80 oli seda nähtud Lidingöl. Paadi eluiga sõltub suurelt osalt ehituskvaliteedist ning Verner Aksbergi ehitatud paadid pidasid vastu 70 aastat ja kauem.