MIHKEL KOSK – purjetaja, jääpurjetaja, purjemeister ja treener

Fotod: erakogus

KOSK, Mihkel (11. I 1984 Tallinn), purjetaja, jääpurjetaja ja sporditegelane. 191 cm, 85–95 kg. Lõpetas 2003 Pärnu Hansagümnaasiumi, õppinud aastast 2013 TLÜ-s kehakultuuri erialal. Purjetamisega hakkas tõsisemalt tegelema 15-aastaselt isa soovitusel, treeninud ka Mati Hoole, Tõnis Vare ja Alar Volmeri juhendamisel. Võitnud purjetamises jahi Sugar 2 kaptenina EM-il 2013 ORC III klassis kulla ja saanud MM-il 2012 ORC II klassis 4. koha. Star-klassis EM-il 2012 17. ja Draakon-klassis MM-il 2022 18. koht. Kuulunud jääpurjetamises aastast 2003 Eesti koondisse, saanud DN-klassis EM-il 2023 hõbeda ja 2019 pronksi, 2014 ja 2025 5., 2018 9., 2010 ja 2011 11., MM-il 2024 10. ja 2014 12. ning EK-l 2019 3. koha, olnud juunioride arvestuses EM-il 2001 ja MM-il 2004 5. Tulnud DN-klassis 2019 Eesti meistriks ning avamerepurjetamises 2003, 2012 Eesti meistriks ja 2012 Soome meistriks. Tegutsenud ka kohtunikuna (2009 vabariiklik kategooria) ja treenerina. Õpilasi: Rasmus Maalinn. Olnud 2005–13 Eesti Jääpurjetamise Liidu juhatuse esimees ja 2007–13 Pärnu Jahtklubi juhatuse liige. Aastast 2007 purjesid valmistava firma KoskSails OÜ ja 2018–24 Eesti Platu 25 klassiliidu juhatuse liige. 2020–24 Eesti Jahtklubide Liidu juhatuse liige ja aastast 2020 Euroopa Jääpurjetamisliidu (Idniyra Europe) asepresident. Eesti parim jääpurjetaja 2019 ja 2023.

2019 jääl

Isa Ergo K. (9. III 1963), tulnud jääpurjetamises soodimehena monotüüp XV klassis 1996 ja 2001 Euroopa meistriks, võitnud EM-il 2010 hõbeda ning tulnud 2002 Eesti meistriks. Purjetamises 1994 Eesti meister Soling klassis. Tegutsenud Tallinna Kalevis purjetamistreenerina. Õpilasi: Krista Kruuv.

Minu isa Ergo Kosk oli Pirital Kalevi jahtklubis treener ja leidis Andres Säraku juurest kuurist ühe vana Opaka (Optimisti) ning kõpitses selle minu jaoks purjetamiskõlblikuks. Sellega hakkasin siis 1990 Pirita jõel purjetama. Kolmandasse klassi läksin aga juba Pärnus, kuhu kolisin koos emaga. Järgmisel suvel ehk siis 1994 viis ema mind Pärnu Jahtklubisse. Ta tundis Andres Tamme ja tema kaudu jõudsingi Pärnu Jahtklubisse purjetama treenerite Mati Hoole ja Tõnis Vare käe alla. Mäletan hästi ka Pärnus samal suvel peetud Finn klassi Gold Cup’i, mida käisin merel vaatamas. Optimistist kasvasin oma pikkuse ja kaaluga välja suhteliselt varakult. 13-aastaselt hakkasin purjetama mini-Lutšiga ja samal ajal juba ka veerandtonnise avamerejahiga. Tõnis ja Erki Melts võtsid mind Aida peale punti.

Jääpurjetamise juurde sattusin juba pisut vanemana, see oli 1998. aastal, ja samal aastal oli Haapsalus ka esimene juunioride tiitlivõistlus. Olin enne seda kolmel nädalavahetusel saanud pisut jääd proovida ja sellise ettevalmistuse pealt läksin siis Haapsalusse võistlema. Ikka DN-iga, sest Optiliu jaoks olin ma liiga kogukas. DN-i sain Mati ja Tõnise poolt. Hööveldasin, lihvisin ja värvisin oma kelku hoolega ja saingi jääle. Mulle jääpurjetamine kohe meeldis. Isa Ergo sai mulle kusagilt Mati Kuulmanni puidust, aga klaasriidega kaetud masti ja sebis mulle ka Helmut Leppiku käest uisud. Mõnevõrra hiljem tõi Ergo mulle Tiit Haagma vana kelgu, mille Leppiku-vana oli korda teinud, lakkinud ja värvinud. See kelk sõidab muide veel praegugi. Mäletan oma esimesest juunioride tiitlivõistlusest seda, et olin avasõidus kuues. Tollal duelleerisid võidule Janno Hool Pärnust ja Michał Burzyṅski Poolast. Janno võitis tookord. Oma lõppkohta ma ei mäleta. Tore oli see, et tollal olid rivis veel kõik vanad legendid, kelle käest sain oma esimesed kiidusõnad ja laitmised kätte. Kiidusõnu ei mäleta, aga etteheiteid selle eest, et mõnele korüfeele ette jäin, mäletan küll. Hea kool oli. Edasi läks nii, et peale sõjaväge aastal 2005 olin aastakese Põhja-Ameerikas Detroitis, kus oli tookord maailma esikümnest kuus meest eesotsas korduvalt tituleeritud Ron Sherry’ga. Töötasin seal purjetöökojas UK-Sails ja peale tööd aitasin Roni tema töökojas. Sain laenata endale varustuse, mis tuli korda teha. Minu jaoks oli see hea iseseisvumise kool. Jääpurjetamises on kõige olulisem oskus uiske õigesti teritada. Pärnus Mati Hool mul seda teha ei lubanud, tegi ise. Ameerikas andis Ron mulle uisud ja ütles, et terita ära. Õppisin läbi tegemise. Ron rääkis mulle DN-i ajaloost, Vildest, Leppikust, Tuisust jne, kes omal ajal KGB valvsa silma all Ameerikasse võistlema said. Tutvusin ka tädidega, kes tollal Eesti lipu valmis õmblesid ja avamisel ja võistluste lõpetamisel selle ka heiskasid. Riielda said nad selle teo eest mõlemal korral. Mulle näidati 70-ndate algusest pärit uiske ja purjekotte. Ma ütlesin, et tean neid mehi küll, aga kohtunud ei ole paraku kunagi. Ühe öö ööbisime sama Gulli järve ääres, kus Ain Vilde 1973 esimese MM-tiitli võitis. Külastasin seda klubi, mis tookord võistlused korraldas. Meenutati, kuidas käidi raamatukogus otsimas seda, milline on Eesti lipp. Tore oli neid lugusid kuulata. Eestlased tookord tulid ja kohe ka võitsid. Esikuuikus oli kolm eestlast, Ain Vilde võitis, Helmut Leppik oli viies ja Endel Vooremaa kuues. Ameerikas olen kahel korral osalenud MM-il ja Põhja-Ameerika meistrivõistlustel. Koos minuga käis seal ka Merili Randmaa.

Päris pikka aega olin tiitlivõistlustel kümne piiril,  mingil hetkel murdsin end esikümnesse sisse, see juhtus ikka kümmekond aastat tagasi ja nüüd olen seal püsivalt olnud. Palju õppisin ja arenesin ka ise Rasmus Maalinna treenides ja koolitades. Rasmust aitas palju see, kui me hakkasime treeningutel kasutama omavahelist raadiosidet. Sellele mõttele viis mind üks monotüüp XV jääpurjetaja, kes seda ise kasutas. Proovisime siis ka ära. Tänapäeval toimib selline side juba läbi telefoni. Loomulikult selline treenimine aitas. Ma olen nii Rasmusele kui ka kõikidele teistele noortele alati rääkinud, et sul peab olema oma mõte selge ja pärast jää pealt tulekut saab saunas siis arutada, kus, miks ja kuidas? Analüüsi pealt saad siis hakata katsetama, kuidas edasi minna. Raadioside on tänapäeval palju kasutusel ka vee peal, eriti kiirete ja glisseerivate aluste puhul. Kaatri pealt karjumine on eilne päev ja ega hääl ka karjumisele vastu pea.

Pärnu Jahtklubis olin aasta või paar purjetamistreener. Enne seda oli Argo Kruusmägi juba kümmekond aastat lastega tegelenud. Selle ajaga oli kasvanud väga hea purjetamispõlvkond, 6+ poissi-tüdrukut ja siis hakkas ka tulemusi tulema, nii Laseril kui 29-eridel. Klubil tekkis ka võimekus võtta juurde kolmas treener ja nii ma siis alustasin, treenides lapsi nii suvel kui ka talvel. Rasmus, Keith Luur jt, kokku oli viis Pärnu poissi ja Joosep Laus, kes oli Saaremaalt. Mina töötasin rohkem Pärnu poistega, aga pisut sai turgutatud ka Joosepit. Optiliu või Ice-Optimisti maailmameistrivõistlustel 2014 Riias, kus oli stardis ligi 50 Ice-Optimisti, olid kohal ka poolakad, ning meie poistele kuulus viis kohta esikuuikust. Tookord tuli maailmameistriks Rasmus Maalinn Dan Talve ja Keith Luuri ees, Karsten Holter oli 5. ja Joosep Laus 6. Edasi tuli neil minna DN-i peale, aga eks elu tegi omad korrektiivid ja nii on neist DN-ile truuks jäänud üksnes Rasmus, aga Joosep võistleb hästi hoopis monotüüp XV-l. Oluline on ühel hetkel see, et sa muretsed omale enda varustuse, lõputult klubi poolt antava varustusega kaugele ei jõua. Ise peab hakkama ka ehitama. Enne Rasmust olid mitmed generatsioonid, kellele klubi ja sponsorid asjad ette-taha ära tegid. Rasmus on teisest puust, ehitab ise, otsib võimalusi ja sponsoreid. Rasmuse tänavune EM-tiitel tuli ju nii, et pooled sõidud võistles ta enda teritatud uiskudega. Euroopakatel oli Rasmus kõigist üle ja see oli väga tore, sest viimased kümmekond aastat on DN-il domineerinud poolakad. Minule tegi rõõmu see, et minu viimase kümne aasta töö kandis vilja.

Mingil ajal jõuab su õpilane sinuga samale tasemele, edasi on ta su treeningupartner ja hea konkurent. Euroopakatel olin avasõidus napilt Rasmusest ees, tema oli üheksas. Ütlesin talle, et mul on 100-kraadise nurgaga uisud all ja nendega sai sõita küll. Ma ei öelnud, et pane teised uisud alla, andsin lihtsalt infot ja Rasmus ise otsustas, mida teha. Pani õiged uisud alla ja hakkaski võitma. Sama tegid ka teised eesti poisid. Jääpurjetamises on edu võti kogemus. Eestis on omamoodi jääpurjetamise guruks või mentoriks hetkel Vaiko Vooremaa, kes oskab hästi suunata ja õpetada.  Noorem generatsioon ei julge alati Vaikolt küsida, pöörduvad siis minuvanuste poole. Jääpurjetamises on meil igatahes hetkel hea seis.

Olin mõne aasta ka DN-i laevastiku Euroopa kommodoor, enne seda olin asekommodoor, täna enam ei ole selles ametis. Käib selline Põhja- ja Lõuna-Euroopa vaheline poliitiline võitlus. Saksamaa ja Lõuna-Euroopa riigid juhtisid pea tosin aastat kogu ideoloogiat, minu plaan oligi asi Põhja-Euroopa kesksemaks muuta. Napilt läks korda. Täna on kommodooriks rootslane Jonny Winquist, kes oli minu kommodooriks olemise ajal asekommodoor. Oluline ongi roteeruda, et ei tekiks kivinenud arusaamu. Juhatuses on nüüd ka leedukas Darius, kes on võtnud oma südameasjaks Poola juunioride upitamise. Oluline on ala elujõulisena hoida. Eestis on hetkel kuus top-kümne jääpurjetajat. Tugevad on meil Saaremaa ja Hiiumaa, Haapsalu ja Pärnu. Tallinnas on vaja asjad käima saada ja miks mitte ka Tartus, kus lasteprogramm alustab. Kalevi Jahtklubi Tallinnas võiks taas jääpurjetamisega tegelema hakata, töökoda on nüüd uues sadamahoones kenasti olemas. Leppiku, Säraku, Sulev Küünarpuu ja Vooremaade traditsioonid vajavad jätkamist. Kalevist on hetkel Marek Lentsius aktiivne DN-i purjetaja. Tartus tegutsenud Valdeko Säre õpilastest on täna mitmed Kalevi Jahtklubis: Marek Lentsius, Jürgen Kukk, Eigo Helimets. Lisaks veel Haapsalu Jahtklubi liige Hardi Laurits, kes elab samuti Tallinnas ja käib Pirital. Rasmus on ju ka nüüd tallinlane ja DN-iga sõidab samuti Rene Treifeldt. On ka veel Targo Raus, Peter Šaraškin, Aare Kööp, kellel kelgud-pulgad olemas. Vaja on töökotta panna terituspink, töölaud ja mõned vajalikud riiulid varustuse jaoks ning asi läheb käima. Loomulikult saavad aidata sellised mentorid nagu Vaiko Vooremaa või Mati Hool, aga ise pead ka ikka mees olema ja tööd tegema selleks, et edukas olla. Keegi peab initsiaator olema ja küll siis kogukond moodustub ja asjad käima lähevad. Pärnu klubis on täna kõik kenasti, Haapsalus on Erki Teras asjad käima pannud, seal on üle kümne Opaka, Saaremaal ja Hiiumaal samamoodi. Klubid on teinud otsuse sellega tegeleda ja eks ta ole ju odavam ka kui talviti kusagil lõunalaagrites käimine. Oluline roll on mõistagi ka lapsevanemate kaasamisel. Ilma pere toeta on lastel raske, kui mitte võimatu alustada. Suureks abiks nii Tallinnas jääpurjetajatele, aga pigem kogu Eesti jääpurjetamise kogukonnale ja ala edukusele oleks see, kui me saaksime talviti taas Ülemiste järve jääle. Kunagi peeti seal Euroopa meistrivõistlusi ning hiljem on seal ka liidukaid korraldatud. Jääpurjetamise jaoks on Ülemiste ideaalne koht, piisavalt avar, tuultele avatud, hotellid, söögikohad kohe kõrval. Jääpurjetamine on ökoloogiliselt ülipuhas spordiala ja Ülemiste vee puhtust ükski jääpurjetaja või jääpurjetamisvõistlus nüüd küll ei ohusta. Vaja on poliitilist otsust

2025. aasta oli jääolude mõttes üsna nigel, nii nagu on olnud ka mõned eelmised talved. Jääle saime detsembri esimesel nädalavahetusel ja hooaja lõpetasime aprilli teisel nädalavahetusel. Laias laastus pole sul poole aasta vältel vabu nädalavahetusi. Keeruline olukord, sest kui sulle neljapäeval või reedel tuleb teade nädalavahetusel toimuva võistluse koha kohta, siis pead olema valmis sinna sõitma, või siis saad teate hoopis selle kohta, et võistlus lükkub edasi. Kelk ja käru peavad pakitud olema ja sa pead minema sinna, kus on sobivad jääolud. Saarlastel ja hiidlastel on Saadjärvele ca 5-tunnine autosõit. Tartu inimestel läheb Sõrve tippu jõudmiseks teistpidi sama palju aega. Sageli on nii, et nädalavahetuse varahommikul kell 4 istud autosse ja päikesetõusuks oled juba jää peal. Eks ta ole kogu aeg nii olnud ja enamasti pole võistlused ära jäänud, sest info, ilmateade ja logistika on aastatega paremaks läinud. Tiitlivõistlustega on ju sama lugu, reede lõuna ajal öeldakse sulle, kas võistlus toimub Saksamaal, Rootsis, Soomes või näiteks hoopis Tšehhis ja siis pead pühapäevaks starti jõudma, enne seda on vaja muidugi ka registreerida ja kelk kokku panna. Vanasti oli asi hullem: kui öeldi, et võistlus tuleb Gdaṅskis, siis seal ka kokku saadi, vaatamata sellele, kas jääolud sobisid või mitte. Tollal oli ka neid kordi, kui võistlused ära jäid, sest polnud kas tuult või oli lund jää peal liiga paksult. Täna liigub 200 osavõtjaga fliit vajaduse korral kiiresti sinna, kus on sobivad olud võistluse korraldamiseks. Mäletan, et 2023 olime Lätis, kus olid ideaalsed jääolud, aga just võistluste alguseks tuli lumetorm. Otsustasime asjad pakkida ja leidsime sobiva koha Leedu-Valgevene piiril. Pidasime EM-i ära, mina jäin tookord esikohaga võrdse punktisummaga hõbedale.

Jääpurjetamine on aja jooksul muutunud dünaamilisemaks, talad ja mastid on läinud pehmemaks ja ei nõua jääpurjetajalt enam sellist jõudu kelgu valitsemisel nagu seda oli vaja paar-kolmkümmend aastat tagasi. Vanuseliselt saab selle alaga tegeleda aastakümneid ja teisalt on ka kehakaalu ampluaa märgatavalt laiemaks läinud. Jääpurjetamisega saavad tänapäeval tegeleda ka väikesed ja kerged tüdrukud, kes kaaluvad 50–55 kilo ning võistlevad üheskoos 130-kiloste mehemürakatega. Kõik seilavad 5,5-ruutmeetrise purjega. Mängitakse masti ja tala painde ning uiskudega. DN on väga demokraatlik klass. Sobib kenasti kokku tänapäevaste kiirete svertpaatidega. Isegi America’s Cup’i mehed käivad talvel jääpurjetamas. On ka vastupidi olnud ja kiireid jääpurjetajaid on kutsutud AC-jahtidele purjetama.

Hea jääpurjetaja peab külmaga hakkama saama, tal peab olema tahtmist ja visadust ning kui ka järjepidevust jätkub, siis saadki hakkama. Loomulikult peab su elukaaslane ja pere arvestama sellega, et mingil ajal on nad valik nr 2.

Suviti olen ma ikka kogu aeg purjetanud. Aastal 2002 olin vahetusõpilasena Uus-Meremaal, purjetasin seal OK-ga klubis, kus oli viis või kuus maailmameistrit. Tase oli kõva, peale kooli käisin abiliseks purjetöökojas, esialgu tegin tasuta tööd, kolme nädala pärast ütles firmas raamatupidajana töötanud omaniku abikaasa oma mehele, et ta peaks hakkama mulle palka maksma, sest ma tegin tööd paremini ja kiiremini kui need, kellele palka maksti. Tagasi tulles tegin koos Andres Tammega Pärnu Jahtklubisse väikese purjetöökoja. Sealt alates hakkasin ka ise purjesid konstrueerima. Pärastpoole aitas Jüri Šaraškin mul jooniste koostamise selgeks saada. 2005 olin USA-s olles ka põhitöökohaga purjetöökojas tööl. 2005. aastal toimus Moskvas Finni Gold Cup. Kuni selle võistluseni hellitasin lootust purjetamises olümpiale jõuda. Siis sain aga aru, et olümpiapurjetajat minust ei saa. Puudus algharidus, polnud sobivat treenerit ja olud ka ei soosinud. Edasi purjetasin erinevatel kiiljahtidel. 2011 kutsus Alar Volmer mind Starile sooti, eesmärgiks oli olümpiale jõuda. Läksime Austraaliasse ja ma usun, et me oleksime isegi selle olümpiakoha välja purjetanud, kui Volmer poleks haigeks jäänud. Purjetasime seal sakslaste tagavarajahiga. Järgmise katse tegime Hyère’s, kus olid lisandunud 3–4 tugevat Euroopa alust ning meie šansid jäid sellega kõvasti väiksemaks. Alar kutsus mind lisaks Starile ka Draakoniga purjetama. 2013 tulin Sugari meeskonnaga Euroopa avamerepurjetamise meistriks ning samal aastal ostsin endale ka Draakoni.

Mulle see klass meeldis ja purjetasin Draakoniga pea seitse aastat, käies talviti septembrist-maini Vahemerel, Šveitsis, Austrias, Saksamaal 10–12 võistlusel. Jaht ise maksis 25 000 eurot, aasta eelarveks oli 45 000 eurot. Mul õnnestus seda projekti rahastada läbi nende inimeste, kes mulle soodimeesteks tulid. Parimaks tulemuseks jäi regatt Royelle 4. koht enam kui 50 osavõtja seas. Draakon on väga nüansirikas klass. Euroopa meistrivõistlustel  saime 85 osavõtja seas 30. koha. Eestis on hetkel väga konkurentsitihe Draakon klassi fliit ja tore on näha, et Draakoni purjetajaid tuleb üha juurde. Registris on Eestis üle 30 aluse. Käiakse regulaarselt välis- ja tiitlivõistlustel. Selle aasta MM-il Portugalis käis kolm meeskonda Eestist. Eestis praktiliselt teise ringi jahte osta ei ole, hoogu on saanud vanade Draakonite taastamine. Hinnaskaalal saab Draakoni vette alates mõne tuhande eurosest vanast jahist kuni 80 tuhat eurot maksva uue aluseni.