Hiiumaa naiskalurid Sirje ja Reet: „Mereõhk lööb pea klaariks

Ühel päikeselisel augustikuu ennelõunal kohtun Kärdla sadamas Sirje ja Reedaga, kes kohe sadamasse jõudes heidavad olukorda hindava pilgu merele. See on kalamehele/-naisele nii omane refleks, et vaevalt et nad ise seda üldse tähele panidki.

Sirje on saanud korraks tulema oma argitööst turisminduses ja Reet on oma Hiiumaa maakodus suvepuhkusel. Peale vaadates ei pakuks ilmselt keegi, et Sirjel on juba 30 aastat kutselise kaluri staaži ja et iga päev Tallinnas kontoritööd tegev Reet juba enam kui kümme aastat oma külalistele aastaringselt enda püütud kala serveerib. Reet ja Sirje omavahel tuttavad ei ole, ometi saavad nad kiiresti jutule ja üsna pea lõpetatakse üksteise lauseid – see on sama ala armastajatele omane, et räägitakse justkui ühes keeles.

Sirje Jakobson jõudis kalanduseni kunagise ameti tõttu Hiiu Kaluris, kui kontoris töötavad kalamehed ta endaga merele kaasa kutsusid. „1994. aastal käisin esimest korda. Läksime Jausa lahele  ja panime võrgud sisse. Ma olin veel tossudega, mis said muidugi kohe märjaks. Ilm oli väga ilus ja saime kohe nii hea ahvenasaagi, et mina kohalikuna pidin koju lippama ja plekkvanni tooma, kuhu kalad sisse panna. Eks see kogemus nakataski, peale seda olen siiamaani ikka järjepidevalt merel käinud,” meenutab Sirje oma kaluriteekonna algust, lisades, et „pärast seda mind paadist enam välja ei saadud”.

Tallinnas sündinud Reet Jõenurmel on ema poolt Hiiumaa juured, lapsepõlves veedeti kõik suvevaheajad vanaema juures Kärdla külje all Hausma külas. Hiiumaale tuleb Reeda pere igal võimalusel. Töönädala keskpaigas hakkab Reet juba silmanurgast ilmateadet seirama, mis tuuled tulevad – kas saab Hiiumaale kalale. „Meil on muidu see maakodu nagu ajaloomuuseum, aga ühtegi kalastustarvikut seal vanast ajast ei leidunud. Keegi väga kalal ei käinud, kui käidi, siis kellegagi kaasas. Mina siis mõtlesin, et proovin, ostsin kalamehepüksid ja võrgud. Esimene kord, kui läksin, hakkasin võrku valepidi sisse panema ning lõpuks tuli sellest üks suur pusa, mida sain kaldal tükk aega harutada. Eks valu õpetab ja rohkem pole sellist viga teinud,” jutustab Reet lõbusalt mälestusi esimesest kalalkäigust.

Augu äär püüab ka!

Kogemusi ja teadmisi on Sirjel ja Reedal ajaga kogunenud palju. Kaluritel on oma kirjutamata reeglid ja eetika. „Meri on küll vaba, aga kellegi teise juba aastate jooksul välja kujunenud mõrrakohale enda oma pole ilus panna, leia oma koht, küll see kala sinna ka tuleb,” räägib Sirje kalurite omavahelisest viisakusest. „Kunagi algusaegadel oli kord nii, et Jausa lahes oli meie võrkude peale pandud risti teised võrgud, püüdsid hästi, aga enda omi sealt kätte saada oli üsna keeruline.” Tänapäeval selliseid asju enam ei tehta. Vahel tuleb mõni kogenud kalur ja annab soovituse, kuhu võrk täpselt panna. „Pane sellest männist kolmanda kivi juurest lääne poole jooksma,” meenutab Reet lõbusalt talle antud soovitust. „Nii täpselt mäletatakse, kus hästi näkanud on,” ütleb ta, lisades, et eks endalgi on juba tekkinud arusaam, millise ilmaga ja millisel kursil kalaõnne rohkem on.

Konkurents hea saagi üle ei käi ainult kalurite vahel, hülged on kalurite igapäevased konkurendid. Nad teavad täpselt, kus võrgujada on, ja liiguvad mööda jada saaki otsides. „Kui hüljes on läheduses, ei tasu võrku ööseks jätta – ta rapib kõik ära,“ ütleb Sirje. Võrgus einestamas käinud hülgest maha jäänud auke on mõlemal naisel võrkudes aja jooksul olnud lugematu arv. „Esimesel korral tahtsin kohe uusi võrke ostma minna, aga siis öeldi mulle, et augu äär püüab ka.” Naised naeravad: see on tõsi, ja tõdevad, et kalal peab ka õnne olema.

Üks käsi on merel alati enda jaoks

Kui meri on karune, siis pigem jäetakse võrgud sisse ja minnakse järele, kui ilm rahunenud, olgugi et siis tuleb vahel tuule tõttu köieks muutunud võrke päev otsa lahti harutada. Reedal on olemas ka väike kalapaat, aga omapäi paadiga merele ta ei kipu.  „Üksi on ikka keeruline, ilmselt laseks ma kohe võrgu mootorisse ka ja kellel seda jama tarvis on,” ütleb ta naerdes. „Mul on ikka vahel hirm naha vahele tulnud küll, kui laine on suur olnud ja vett paati viskab,” ütleb Sirje. „Naised on kindlasti valdavalt alalhoidlikumad,” alustab Reet ja Sirje juba noogutab kinnitavalt. „Ilma päästevestita ma mingil juhul merele ei lähe, seda, et vestita käiakse, enam ei ole, vähemalt minu tutvusringkonnas.”  „Merega nalja ei tehta,“ ütlevad naised nagu ühes suust.

Kalal on oma aeg ja maitse

Küsimusele, millist kala naised ise kõige rohkem eelistavad, vastavad mõlemad, et kindlat lemmikut ei ole. „Igal aastaajal on oma kala,” ütleb Sirje, lisades, et varasügisel on lest parim, talve poole värske kilu. Reet nõustub. „Talvel jääserva alt püütud punane kala jõululaual ja kevadel haug,” võtavad naised kalade aastaringi kokku. „Parim mälestus on ikka see, kui õe Mariga jõulude ajal enda püütud lõhe marja purgist lusikaga sõime ja šampanjat peale jõime, tõeliselt pidulik!”

Meri kutsub!

Küsimusele, et mis vägi see on, mis kalale kutsub, vastab Sirje, et see on ikka see tunne, kui kõik maine jäetakse kaldale maha, vabadus ja kergus. „Kala on selle juures ainult boonuseks!” ütleb ta. Reet nõustub, purjetajana on ta merega ka sedapidi seotud. „See on ikka hea tunne, kui saad oma püütud kala lauale panna, maitseb kohe eriti hästi. Sügis on mu lemmikaeg, seened metsast, värsked juurviljad aiast ja kala merest – poest nagu polegi midagi vaja tuua.”