Pedassaar

Vanasõna ütleb, et heal lapsel on mitu nime. Mõnikord on aga hoopis vastupidi ja heal nimel on mitu omanikku. Üks säärane nimi on Pedassaar, sest Harjumaal Salmistu küla lähedal paikneb sellenimeline saar, aga kõrvalmaakonnas Lääne-Virus on mandril Pedassaare-nimeline küla. Kuna mõlemad kohad asuvad põhjarannikul ning ei ole teineteisest ka väga kaugel (ca 50 km), siis võib sarnane nimi segadust tekitada: kas käidi siis saarel või rannakülas. Seetõttu peab kohe ära mainima, et seekord tuleb juttu sellenimelisest saarest.

Rääkides Pedassaarest, tuleb mainida kindlasti ka Salmistut. Nimelt on kõige lähem koht saarele sõitmiseks just seal. Pedassaar ja Salmistu küla asuvad nii lähestikku, et tänapäeval kuulub saar ka haldusjaotuslikult Salmistu küla koosseisu, kuigi inimesi saarel püsivalt ei ela. Kunagi on saarte uurija Tiina Peili andmetel 19. sajandil seal olnud ka elanikke ning metsavahikoht ja  lühiajaliselt isegi kõrts. Kõrtsid on olnud paljudel Eesti väikesaartel, sest seal oli teatud perioodil 19. sajandil võimalik maksuvabalt toimetada.

Asustus Pedassaarel siiski kanda pole kinnitanud (ning nõukogude ajal saadeti Põhja-Eesti väikesaared niikuinii asukatest tühjaks) ja seetõttu on tänapäeval saarel ainult RMK loodusmaja ning lõkkekoht. See aga ei tähenda, et saar tühi oleks – vastupidi, ilusa ilmaga võib rahvast isegi üleliia palju olla, sest tänu mandri lähedusele ja heale randumisvõimalusele tahavad kõik seda saart külastada. Kolga lahe vana maastikukaitse korralduskava (2011–2020) hinnangu alusel on Pedassaar piirkonna kõige külastatum saar, kuigi täpset külastuste arvu on raske hinnata, sest keegi inimesi kokku ei loe ja igaüks võib oma alusega sinna sõita.

Eriti huvitav on fakt, et Pedassaart kasutati ka nõukogude ajal purjesportlaste õppematka- ning puhkekohana. Sinna toimusid purjesportlaste retked nii 1940. aastatel kui ka veel 1960. aastatel. Näiteks 1948. aastal toimus tollase vabariikliku jahtklubi väljasõit noorsportlastele merepraktika paremaks täiendamiseks; 1952. aastal sõitsid sinna Kalevi jahtklubi hobipurjetajad kolme alusega; 1954. aastaks oli Pedassaarele sõitmisest saanud juba jahtklubi traditsioon ning kaasa võeti ka parimaid kooliõpilasi üle Eesti; 1961. aastal plaanisid Tallinna Spordilaevade Eksperimentaaltehase töölised Aegna kõrval sõita puhkama ka Pedassaarele. Seega säilitas saar oma tuntuse puhkekohana ajal, kui nii mõndagi Eesti põhjaranniku piirkonda oli raske külastada.

Pole siis ime, et kui selle aasta suvel oli vaja valida koht ühepäevaseks väljasõiduks seltskonnale, kus igasugu vanuses ning erineva meresõidukogemusega inimesi ja ka koduloomi, langes valik just Pedassaarele. Välja sõideti Salmistu sadamast, kasutades sealset slippi. Salmistu sadam on hiljuti, 2021. aastal, väga kenasti korda tehtud ning on väga ilus isegi niisama jalutamiseks. Sadama juures on vaatetorn, mida kõik vabalt kasutada saavad, ning suurepärane supelrand. Hoolimata sellest, et Eestis sellel aastal suvesooja just üleliia palju polnud, vedas meie seltskonnal harukordselt hea ilmaga. Seetõttu oli rahvast palju ning Salmistu sadama parkla päris täis.

Kuna Pedassaar on Salmistule nii lähedal ehk kõigest üks kilomeeter, siis ega seda meresõitu seal kahjuks väga kaua nautida ei saanudki, sest jõudsime väga kiiresti kohale. Randumine käis ka kergelt, sest saarel on ühel küljel kena lauge rand. Entusiastlikumad liikmed seltskonnast, kes ei tahtnud jalgu märjaks teha, suutsid isegi kuiva jalaga paadist maale hüpata.

Kohale jõudes oli kohe aru saada, et see saar on oma nime väärt ehk veidi kaasajastades võiks seda Männisaareks kutsuda, sest pedajas tähendaski vanemal ajal mändi. Just ilus männimets võlubki saarele saabunu kohe ära, boonusena juurde veel imevärske puhas õhk. Lisaks on seal muidugi igasugu muud põnevat vaatamist – alustades sipelgapesadest metsa all ning lõpetades rannas kasvava kauni kibuvitsavõsaga. RMK on saarele isegi väikese infomajakese püsti pannud, kust saarel leiduvate loodusväärtuste kohta lähemalt lugeda võib.

Meie seltskond tutvus oma väljasõidureisil eelkõige saare selle osaga, mis jääb RMK lõkkekoha ümbrusesse, sest plaanis oli pidada ka väike piknik. Saare vanem männik ning järsema kaldaosaga piirkond jäi seetõttu mõneks teiseks korraks vaadata. Nimelt on Pedassarel küll kogu aeg männid kasvanud, kuid tulekahjude tõttu pärineb suurem osa mände praegu 1950.–1960. aastatest.

Pedassaare populaarsust inimeste seas kinnitab ka fakt, et juba ainuüksi sellel päeval, kui meie seal olime, viibis saarel veel mitu seltskonda. Õnneks on merd mööda matkajad enamasti ikkagi viisakad ja tegelikult ei pannud teisi külastajaid seal õieti tähelegi.

Õhtul saarelt ära sõites kostitas loodus meid veel imeliste päikeseloojangu eelsete vaadetega. Salmistu sadamasse jõudsime tagasi sama kiirelt nagu enne saarele minneski. Kokkuvõtteks võib öelda, et Pedassaar on kindlasti üks koht Eestis, mida tasuks korra elus külastada.