RAHVUSVAHELINE TEADUSKONVERENTS

Fotod: Aron Urb

Rahvusvaheline konverents tõi Tallinnasse Vaikse ookeani avastusretkede uurijad 
 
Eesti Meremuuseumi rahvusvaheline teaduskonverents „Revisiting European Maritime Exploration in the Pacific Ocean (c.1750–1850)” tõi 5.–7. novembril Tallinnasse maailma juhtivad eksperdid, arutlemaks Euroopa mereriikide avastusretkede üle Vaikses ookeanis 18. ja 19. sajandi vahetusel. 

„Rahvusvaheline konverents tõi kokku juhtivad eksperdid nii muuseumidest kui akadeemiast, et vaadelda Vaikse ookeani avastusretkede ajalugu uue pilguga,” ütles Eesti Meremuuseumi teadur ja konverentsi idee autor Feliks Gornischeff. „Tahtsime näidata, et Eesti aladelt pärit baltisaksa meresõitjad, eesotsas Adam Johann von Krusensterniga, on andnud olulise panuse laiemasse rahvusvahelisse teadus- ja kultuurilukku,” lisas ta. 

Rahvusvahelisel konverentsil astusid üles tunnustatud teadlased ja kuraatorid Suurbritannia, Ameerika Ühendriikide, Saksamaa, Šotimaa, Austraalia, Soome, Hollandi ja Eesti juhtivatest ülikoolidest ja muuseumidest. „Soovisime luua dialoogi teadlaste, uurijate ja muuseumide vahel, et mõista, kuidas 18.-19. sajandi avastusretkede lood kõnetavad meid ka 21. sajandil,” ütles Gornischeff.

Teaduskonverents oli osa Eesti Meremuuseumi 90. juubeliaasta programmist ning täiendas Lennusadamas avatud näitust „Kuulsad mereretked. Eurooplaste maailmapildi avardumine.”, mis on avatud 11. jaanuarini 2026. Konverentsi toetas Eesti Kultuurkapital. 

Konverentsil käsitletud teemad: 

Adam von Krusensterni retked ja pärand 

• Feliks Gornischeff (Eesti Meremuuseum, teadur) räägib Adam Johann von Krusensterni panusest Vaikse Ookeani uurimisel. 
• Sylvia Tongyan Qiu (UCLA, doktorant) avab Krusensterni rolli selles, kuidas mereteadmised kujundasid transimperiaalset diplomaatiat ajal, mil uued kaubanduslikud võimalused survestasid traditsioonilisi diplomaatiatavasid. 
• Simon Werrett (London University College, teadusajaloo professor) keskendub hoole ja inimsuhete rollile avastusretkedel, pakkudes uut vaadet Krusensterni ümbermaailmareisile. 

Avastusretked ja teadmiste kujunemine 

• Richard Dunn (Science Museum, London, tehnoloogia ja inseneriteaduse kollektsioonide juhataja) tutvustab uusi asukoha määramise meetodeid Briti Vaikse ookeani reisidel alates 1786. aastast, uurides, kuidas geograafilise pikkuse leidmise praktikad ja uuendused tagasid meresõitjate (nagu näiteks James Cook) uurimistöö täpsuse. 
• Katherine Parker (Royal Geographical Society, London, kartograafiliste kollektsioonide juhataja) räägib Briti geograafilise teadmiseloome kujunemisest Vaikse Ookeani kohta 18. sajandi jooksul. Ta uurib, kuidas kaartide ja tekstide loomeprotsessis tekkisid konfliktid maadeavastajate, geograafide ja kirjastajate vahel ning millised olid nende arutelude laiemad tagajärjed mainele, navigatsiooni ohutusele ja impeeriumi laienemisele. 
• Sünne Juterczenka (Universität Greifswald, uusajaloo professor) käsitleb Briti maadeavastaja ja Austraalia uurija Matthew Flindersi vangistust Isle de France’il (Mauritiusel) tagasiteel Vaiksest ookeanist. 
• Karel Davids (Vrije Universiteit Amsterdam, majandus- ja sotsiaalajaloo emeriitprofessor) räägib, kuidas Batavia (tänapäeva Jakarta) muundus Hollandi Ida-India Kompanii teadmiste hoiupaigast laiemaks Euroopa maadeuurimiste keskuseks. 
• Sigfrid Socher (École des Hautes Études en Sciences Sociales / Ruprecht-Karls-Universität Heidelberg, doktorant) räägib Hispaania militaarinsener Miguel Costansó kartograafilisest tööst Portolá ekspeditsioonil Kalifornias, analüüsides kartograafia ja koloniaalvõimu seoseid. 

Inimese ja looduse kohtumine merereisidel 

• Reetta Sippola (University of Turku, Finland, doktorant)  uurib, kuidas jää, tuul, hoovused, temperatuur ja valgus kujundasid kapten James Cooki navigatsiooni Arktikas aastatel 1778-1779 ning millise jälje jätsid loodusjõud reisi ajal loodud merekaartidele. 
• Ingo Heidbrink (Old Dominion University, Norfolk, Virginia, ajaloo osakonna juhataja ja mereajaloo professor) uurib Euroopa meremeeste osalust Ameerika vaala- ja hülgeküttimislaevadel Vaikses ookeanis 19. sajandi esimesel poolel, tuues esile, kuidas laevameeskonna liikmed edendasid kaudselt eurooplaste teadmisi Vaikse ookeani kohta. 
• Leonie Stevens (Monash University, põlisrahvaste uuringute keskuse teadur) avab John Henry Coxi vähetuntud retke Vaikses ookeanis 1790. aastatel, kus põimuvad Euroopa meresõidu ja Tasmaania põlisrahvaste varased kokkupuuted. 

Aineline ja vaimne kultuuripärand 

• Adil Mansure (Harvard University, arhitektuuri doktorant) käsitleb nöörikujundeid ja sõlmimist kui teadmiste kandjat Melaneesia rannikul, uurides mittemateriaalse kultuuripärandi tähtsust meretehnoloogia ajaloos. 
• Katherine Gazzard (Royal Museums Greenwich, London, kunstikuraator) ja Hannah Cusworth (Royal Museums Greenwich, London, nooremkuraator) arutlevad, kuidas külastajad, eriti Vaikse ookeani kogukondade ja diasporaa liikmed, kogevad ja tõlgendavad koloniaalset pärandit ehk William Hodgesi mõjukaid maale Cooki teiselt Vaikse ookeani reisilt. 
• Rebekah Higgitt (National Museum of Scotland, Edinburgh, teaduskuraator) annab ülevaate Vaikse ookeani uurimisega seotud esemete kogumisest ja tõlgendamisest muuseumi kontekstis, käsitledes ka koloniaalajastu pärandi uurimist tänapäeva muuseumides.