Uue põlvkonna suured ja väga suured rippmootorid kestavad tuhandeid töötunde

Updated: mida peaks teadma, kui hakkad ostma uut päramootorit?

Fotod: erakogust

Seekord räägime rippmootoritest võimsusega üle 30 hj, mis minu jaoks jagunevad suurteks ja väga suurteks rippmootoriteks. Kui sinu paadi mõõtmed ja kaal nõuavad suurt või väga suurt mootorit, loe läbi järgnev tekst.

Väga suured rippmootorid

Alustame väga suurtest mootoritest.Alustuseks võiks öelda, et tänaste kuni 15-meetriste (vahel ka pikemate) paatide maailmas on sise- ja sisepäramootorid hakanud vajuma unustuste hõlma. Nende asemele on astunud ülivõimsad, üle 350 hj-lised rippmootorid, mida paadile paigaldatakse vahel ka mitu. Väga suurte rippmootorite maailmas, kus hobujõud küündivad isegi 600 hj-ni, on täna põhitegijateks Yamaha ja Mercury. Rippmootorite kasuks räägib nende poorditagune asukoht, mis võimaldab paadis ruumi kokku hoida, ning kompaktsus, töökindlus ja ökonoomsus. Lisaks on rippmootorit võrreldes sisemootoriga tunduvalt lihtsam hooldada ning vajadusel tervenisti välja vahetada.

Tänapäeva väga suurtele rippmootoritele on lisatud ka kõiksuguseid nn juhiabisid (või oleks õigem öelda kapteniabisid?), mis piisavate nutioskuste korral suure aluse juhtimise keerulistes ilmaoludes kasutaja jaoks lihtsamaks teevad. Selleks, et nutilahendused laitmatult toimiksid, peavad üldjuhul kõik olulised seadistused paadil paika sättima asjatundjad ja kui midagi peaks paigast ära minema, tuleb jällegi kutsuda kohale spetsialist margihooldusest. See omakorda tähendab, et paat tuleb osta korralikust volitatud esindusest ja suhteid esindusega tuleb head hoida.

Uue aja ülisuurte päramootorite käivitamisega käib paratamatult kaasas hulk erinevaid vilkuvaid ja kriiskavaid tulukesi LCD-ekraanil ning kõikvõimalikke piiksuvaid hääli ja seda isegi juhul, kui kõik on korras. Kui kõik on hästi, jäävad ebameeldivad helid pärast mootori käivitamist mõne aja pärast vakka ning tuled ekraanil kustuvad. Kui aga mootorile midagi ei meeldi, siis närvidele käiv lärm paadis ei vaiki ja kohale tuleb kutsuda spetsialist.

Järgnevalt mõned võimalused, mida moodsad ülisuured mootorid läbi nutilahenduste paadiomanikule pakuvad. Positiivsemast poolest rääkides on ülisuured rippmootorid juhitavad täiselektrooniliselt ehk kõik mootorile antavad käsud edastatakse läbi arvuti. Ka roolisüsteem käib läbi arvuti, lisaks saab roolisüsteemis muuta rooliratta pöörete arvu ühest äärest teise. Ülisuured rippmootorid omavad ka nn ankrufunktsiooni, mis toimib eriti hästi siis, kui paadile on paigaldatud mitu mootorit. Kaasaegsed jõuallikad teevad koostööd kaardiplotteri, vööritrusteri jt elektroonikaseadmete ning autopiloodiga. Reeglina saab valida mitmeid sõidurežiime ja seadistada kõikvõimalikke hoiatusi erinevate ohtude puhuks.

Kuigi esmapilgul võib tunduda, et läbi arvuti juhitav laev võib olla merel ohtlik, ei ole see nii – ka lennukid lendavad täna arvuti poolt juhituna ning lennuõnnetuste trend on pidevas languses. Kuna aga enamike süsteemide energia tuleb akudest, peavad viimased olema vastavuses tootja nõuetega ning pidevalt täis laetud ehk kui paat kai ääres rohkem kui mõned tunnid jõude seisab, peaks see olema kalda vooluvõrku ühendatud.

Kuigi ülisuured mootorid pakuvad lisaks vägevale sõiduelamusele ka kõikvõimalikke lisafunktsioone, on nende suurimaks miinuseks tavainimese mõistes ebareaalselt kallis hind.

Suured rippmootorid

Järgnevalt vaatleme mootoreid, mille võimsus jääb 30 ja 350 hj vahele ehk minu meelevaldse liigituse järgi lihtsalt suuri mootoreid. Nende jõuallikate hinnad jäävad juba mõistuse piiridesse ning sellised on täna levinud ka enamikel huvipaatidel. Lisaks Yamahale ja Mercuryle tulevad selles segmendis konkurentsi Tohatsu ja Suzuki. Teoreetiliselt on olemas ka Honda, aga Eestis on Honda rippmootorite hooldus ja remont korraldatud koos muruniitjate ja muu aitatehnikaga ehk Honda paadimootoritega ei tegele otseselt merendusinimesed. Lisaks proovivad kõnealuse turu alumisse otsa trügida ka mõned tundmatud tootjad, aga neid pole olnud seni võimalik tõsiselt võtta.

Suurimaks muutuseks viimase aja suurtes rippmootorites on see, et need on eranditult 4-taktilised ning sissepritse toitesüsteemiga. Seni ainult kahetaktilistele otsesissepritse toitesüsteemiga rippmootoritele spetsialiseerunud Evinrude on tänaseks rippmootorite tootmise lõpetanud. Varuosi Evinrude jõuallikatele on veel mingil määral saada, aga need on kallid ja tulevad kaua.

Ka suurte mootorite segmendis hakanud maad võtma mootorite elektrooniline arvuti kaudu juhtimine, aga praegu on veel olemas ka n-ö vanakooli manuaalse juhtimisega variante. Elektrooniliselt juhitavad mootorid on manuaalselt juhitavatest oluliselt kallimad. Töökindluses neil vahet pole – mõlemad variandid nõuavad õiget hooldust ja kestavad kaua. Tänapäeva 4-taktiiste mootorite ühine nimetaja on kerge kaal ehk et need mootorid on laias laastus samas kaalus vanade kahetaktilisega, aga viimastest kordades ökonoomsemad.

Nii suured kui väga suured rippmootorid vajavad õiget paigaldust ja korralikku hooldust, vastasel juhul võivad paadisõiduga kaasneda astronoomilised kulud. Esimene asi, mis kõigil sissepritse toitesüsteemiga paadimootoritel olema peab, on separaatorfilter kütusevooliku vahel. Kuigi vett reeglina bensiinipaaki keegi spetsiaalselt ei vala, satub sinna ikka niiskust juba kasvõi õhust kondenseerumisel. Vesi aga toitesüsteemist läbi ei lähe ja rikub nii kõrgsurvepumba kui pihustid, lisaks jääte merehätta.

Teine asi, mis tänapäevase mootori kihva keerab, on poolpidune aku. Kaasaegsed mootorid tarbivad suurel hulgal elektrit ja seepärast peab aku olema vastavuses mootoritootja soovitusega, korras ja laetud. Pliiakusid reeglina üle kolme aasta paadil kasutada ei soovitata.

Kolmandaks – paadimootori peab paigaldama ja seda hiljem ka hooldama volitatud ning vastava koolituse läbinud ettevõte. Kuigi võib tunduda, et õlid, küünlad ja veepumba tiiviku saab kogenud paadiomanik ka ise vahetatud, vaadatakse margiesinduses üle ka jõuallika elektrooniline pool ning seda saab teha ainult koolituse läbinud spetsialist koos vastava riist- ja tarkvaraga. Eelnimetatud protseduuri käigus nullitakse hooldusvälp ning kontrollitakse üle kõigi süsteemide toimimine mootori kasutuselevõtu algusest.

Kuna tänapäevased mootorid on võimsad ja kerged, vajavad need ka spetsõlisid ja muid kulumaterjale. Lisaks läheb paadimootori kapoti all kitsastes oludes toimetamiseks vaja hulka spetstööriistu. Sihipärasel ja õigel kasutamisel aga kestab tänapäevane rippmootor kümneid aastaid ja tuhandeid töötunde.