Eesti Saarte Kogu ja Püsiasustusega väikesaarte seadus

Eesti Saarte Kogu eestseisuse vanem

Eesti Saarte Kogu, lühidalt ESK, asutati 1992.aasta 5.detsembril.

ESK on avalikes huvides tegutsev juriidiliste ja füüsiliste isikute vabatahtlik ühendus. Eesti Saarte Kogu esindab kõigi Eesti Vabariigi vetes asuvate saarte kogukondi, kust on ühingul liikmeid.

Tänase seisuga on ESK-l 20 liiget: Saaremaa, Muhumaa, Hiiumaa, Vormsi, Kihnu, Ruhnu, Naissaar, Aegna, Prangli, Pakri saared, Osmussaar, Manija, Abruka, Vilsandi, Kõinastu, Kesselaid, Kassari, Heinlaid, Vahase ja Piirissaar.

Ennekõike on mittetulundusühinguna tegutsev ja saarte kogukondi esindav organisatsioon loodud just saarelise asustuse eripäradega seotud ühiste probleemide ja asustuse ning kultuuripärandi säilimise toetuseks.

ESK-i kõige olulisemaks ja suuremaks saavutuseks tuleks lugeda Püsiasustusega väikesaarte seaduse (VSaarS) projekti väljatöötamist 2003.aastal ning seadustamist  1.jaanuiarist 2004. Kahjuks pole paljud eesti inimesed kuulnudki, et selline õigusakt eksisteerib. Samas on ta väikesaarte jätkuvat asustatust ja tulevikku silmas pidades olulise tähendausega.

Selle seaduse § 3 alusel on riigi ja kohalike omavalitsuste eesmärgid püsiasustusega väikesaarte haldamisel  püsiasustuse taastamine, säilitamine ja arengusuutlikkuse toetamine; omavalitsusliku suutlikkuse toetamine ja osalusdemokraatia suurendamine; püsielanikele töökohtade ja toimetulekuvõimaluste loomine ning ettevõtluse toetamine; esmatähtsate avalike teenuste (politsei- ja päästeasutused, joogivesi, post- ja elektronside, elektrivarustus, transpordiühendus, alus-, põhi- ja keskharidus, sotsiaalabi) kättesaadavuse tagamine;saarte elulaadi omapära ja rahvakultuuri järjepidevuse säilitamine;väikesaartele iseloomuliku maastikuilme ja looduskeskkonna säilitamine ja kaitsmine ja püsielanike tegevuse ja huvide sidumine territoriaalmere ja riigipiiri kaitse ning keskkonnahoiu riiklike vajadustega. Mitmete eeltoodud eesmärkide järgimisega on meil aga avalikus sektoris piudevalt probleemid.

Suuresti ESK-i tõstatatud probleemide ajendil täiendati  2008.aastal väikesaarte seadust mitmete sätetega, muuhulgas fikseeriti väikesaare püsielaniku määratlus, väikesaare Vabariigi Valitsuse poolt vastavasse nimistusse kuulumise alused ja täpsustati saare kogukonda esindava saare üldkogu pädevused. Muuhulgas seati § 5 väikesaare üldkogule volitusnorm kooskõlastada  väikesaare arengukava, üldplaneering, maakasutuse üldised põhimõtted, transpordiühenduse arendamine mandri või lähima suursaarega, üldkogu reglement ja saarevanema valimise kord, samuti teistele saarvalla või saarelise osaga kohaliku omavalitsuse üksuse põhimääruses sätestatud küsimused.

Viimased, 2008.a. VSaarS muudatused olid seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt “peamiselt suunatud osalusdemokraatia suurendamisele, uute riiklike töökohtade loomisele ning mõnedel väikesaartel maaomandi avalikku või ühiskasutusse jätmisele.”

Osad meie riigi omavalitsused, täna teadaolevalt Viimsi vald ja Pärnu linn, kes tegelevad hetkel üldplaneeringute menetlemisega, asunud  VSaarS kõnesolevat sätet omavoliliselt ja vastuolus seadusandja tahtele tõlgendama.  See on selgelt vastupidisne Riigikogu kui seadusandja tahtele.

Pärnu Linnavalitsuse planeerijad on esitanud k.a. 15.aprillil, tähtajaga 15.mai, Manija saare elanikele ja üldkogule arvamuse avaldamiseks Manija saare teemaplaneeringu Pärnu linna üldplaneeringu koosseisus.

Väikesaarte kogukondade esindajatena ei ole me nõustunud Pärnu linna planeerijate seisukohaga, milles väidetakse, et “et Saare üldkogu tagasiside üldplaneeringule käsitletakse planeeringumenetluses Planeerimisseaduse mõttes arvamusena, olenemata Väikesaare seadusest “ ja käesoleva kirjutise autor esitas selle seisukoha kirjalikult Manija saarel toimunud Pärnu linnaplaneerimise ameti  juhile 26.aprillil.

ESK poolt kinnitasime, et VSaarS on eriseadus ja sellest õigusaktist tulenevalt peavad kõik Eesti Vabariigi ametiasutused, sealhulgas ka kohalikud omavalitsused seal seaduses toodud sätetega arvestama. Mingit vastuolu VSaarS ja teiste õigusaktidega ei eksisteeri. Leidsime, et  ametnikepoolne tõlgendus, et VSaarS Planeerimisseaduse kontekstis ei kehti, on meelevaldne ja põhjendamatu. Rõhuatsime must-valgel, et seaduste meelevaldne tõlgendamine, eriti haavatavate väikeste kogukondade ning nende elukeskkonnaga seonduvalt, ei ole mingilgi juhul demokraatlikus riigis tolereeritav ega vastuvõetav.

Juhul kui kellelgi on kahtlusi, mida pidas seadusandja silmas VSaarS § 5 lg. 1 toodud “kooskõlastuse” sõna all, siis kehtiva VSaarS (SE1081) ametliku seletuskirja väljavõttes 2008.a.-st,  SE 1081 seletuskirja p.7 ehk § 5 mõtet lahti seletavas osas on kirjas : “ Seadusemuudatus täpsustab, millised saare arengu jaoks tähtsad küsimused tulevad kooskõlastada üldkogus enne nende vastuvõtmist vallavolikogu poolt. ……  Oluline on, et üldkogu otsused langetatakse kvoorumi kohalolekul. Ainult nii on võimalik tagada osalusdemokraatia objektiivsus ning saavutada tasakaalustatud otsuseid eluliselt tähtsates küsimustes.” Seadusandja on eraldi rõhutanud, et  saare elutähtsad küsimused (sh üldplaneering)  kooskõlastatakse  saare üldkogu poolt ja see on kohalikule omavalitsusele siduv.

 Seepärast muudeti VSaarS § 5 teksti asendades  sõnad „ära kuulamise“  2008 aastal  sõnadega „kooskõlastuse andmine“

Seega on meil kui väikesaarte esindajatel ja kogukondadel olemas seadusandja kui rahva järel kõrgema võimukandja tahe oma seaduse näol, mida tuleb lugeda eriseaduseks ning mis peaks prevaleerima teiste, riigi haldusprotsesse reguleerivate seaduste üle ning olema igapäevaselt ametnike ning kohalike omavalitsuste töös arvestatud. Kahjuks see aga nii pole. Ei Rahandusministeeriumi ega ka mitte Regionaal-ja põllumajandusministeeriumi ametnikele ei sobi VSaarS sätestatud väikesaarte kogukondade osalusdemokraatia nõue.

Kõnesolev seadus näeb ka ette, et kaks korda aastas koguneb Vabariigi Valitsuse moodustatav väikesaarte komisjon, mis siis aitab kaasa seaduses toodud eesmärkide saavutamisele ning millise organi töösse on kaasatud nii vastutavad ametnikud kui saartega seotud kohalike omavalitsuste esindajad kui ka iga  väikesaare esindaja.

Viimaste aastate olukord on selline, et väikesaarte komisjon on ministri poolt regulaarselt kokku kutsutud viimati 2019.a.novembris, seejärel 2021.a.oktoobris ja siis alles 2024.a.aprillis ja suuresti ESK-u poolse meeldetuletuse tulemusena. Viimane komisjoni istung toimus 2024.a.12 detsembril ja täna on 18.mai. Sellest kronoloogiast kumab selgelt läbi, et täitevvõimule on hane selga vesi, mis seadusandja on kohustanud valitsusel teha. Tõenäoliselt pole mõnedele ametnikkonnast meelt mööda, et lisaks igapäevasele rutiinile tuleks veel tegelda ka mingite väikesaarte elanike ja kogukondade tõstatatud teemaga või mis veel hullem, hakata nendega omi kavasid ja otsuste eelnõusid kooskõlastama. See pole aga tänase halduskorralduse praktikas mitte midagi uut, et miskipärast jäetakse kohalikud, ennekõike uute suurvaldade äärealade või meie puhul väikesaarte kogukondade arvamus kas suisa küsimata või siis ammugi mitte ei huvituta millegi kooskõlastamisest.”

4.mail 1933 kirjutab Saaremaa Teataja, et väikesaare Keinastu elanik: keinlane on ühtlasi ise tootja, vabrikant ja tarvitaja. Raha vajab vajab keinlane vaid soola ja raua ostmiseks ja maksude maksmiseks. Oleks võinud arvata, et sellel ajal ehk eelmise iseseisvumisperioodi keskel elati ikka enamuses juba sõltuvuses rahast ja selle eest ostetavatest kaupadest ning teenustest. Aga nii see väikesaartel ei olnud. See fakt tõendab, et väikesaartel saadi suuresti ise ja ilma riigi abita hakkama. Kuid teisalt tähendas see ka oluliselt suuremat iseseisvust ja ise oma elu üle otsustamise õigust ning vabadust. Ja elati üsna suures üksmeeles, ilma tülide ja suuremate riidudeta, sest eksisteeris tugev külakogukond. Paljusid suuremaid töid tehti talgute korras, sauna köeti ja külastati külakorda mööda ning samamoodi oli lugu ka koduõllega. Samas Saaremaa Teatajas on ka kirjas, et saarele juhuslikult sattunud riigi esindajatel, kes tulid harva kohaliku elukorralduse vastu ja maksude õige tasumise vastu huvi tundma, oli parem omada ujumisoskust, sest saarerahvas väga sellist nuuskimist ei sallinud.

Soovides hoida veel vähegi säilinud väikesaarte elukorralduse pärandit ja elu nendel saartel, on möödapääsmatu tagada seal elavate kogukondade otsustusõigus oma saare elukorralduse ja tuleviku üle. Ennekõike see oli ka VSaarS välja töötamise ajendiks ja seadustamise eesmärgiks. 

Lõppeks jääb küsimus, kusmaal on piir põlisrahva ehk põlvkondade kaupa ühte maa-ala asustanud pärismaalase õiguses otsustada omaenda kogukonna ning maakasutuse tuleviku üle, kus piir kunstlikult kokku klopsitud suurvaldade või riigi keskvalitsuse otsustusõiguse vahel. Meil Eestis on asjad paigast ära. Riigi valitsemine ja võim on liigselt tsentraliseeritud, kohalikud inimesed võõranduvad seetõttu oma riigist, kaotatud õigused oma kogukonna saatuse ja elukorralduse üle otsustada, kaotab ära ka vastutuse ning lõikab läbi oma maaga seotud juured.  Viimane samm selles vales suunas oli viimane haldusreform, mis jätiis küll mõnedes kohtades alles osavallad, aga viimased kahjuks ilma igasuguse otsustuspädevuseta.