Eestis toodetud tiivikliugur ehk hüdrokopter

Fotod: Hanno Kask ja Riigilaevastiku kogust

Kes siis Raio Piiroja ei teaks, tegu on endise Eesti jalgpallikoondise kapteni ja kõva kutselise kaluriga. Täna teeb mees endale aga koos kolleeg Riho Rauniga nime täiesti uuel alal, milleni viis vajadus kutselise kalurina liikuda segastes vee- ja jääoludes. Tänaseks on mehed oma tiivikliugurite ehitusega niikaugele jõudnud, et kaks esimest eksemplari on Riigilaevastik ära ostnud. Kust selline tundmatu sõna nagu tiivikliugur pärit on ja mida see imeriist endast kujutab, käisin kohapeal uurimas Pärnus, kus Raio neid imemasinaid ehitab.

Räägib Raio Piiroja:

Meie jaoks on tegu hüdrokopteriga, aga kui Riigilaevastik kuulutas välja hanke, võttis Keeleamet nendega ühendust ja palus hüdrokopteri nime hankes tiivikliuguriks ümber muuta. Idee hüdrokoptereid ehitama hakata tuli  peale seda, kui sain uhiuue mootorsaaniga sõita mööda Pärnu lahte täpselt 28 km, misjärel see läbi jää vajus ja ära uppus. Kaldani oli tookord 10 km ja koduni jõudmine läks üsna vaevaliselt. Mõtlesin, et nii see asi edasi minna ei saa. Järgmisele saanile panin ümber kummipaadi pontooni. Sellega oli see häda, et ära ta küll ei uppunud, aga ta ei suutnud lahvandusest jääle tagasi tulla, mis tähendas, et tööpäev oli kindlasti hukas. Hüdrokopteril pole mingit vahet, kas on jää, vesi või rüsi, selline sõiduriist on võimeline liikuma igasugustes oludes. Esimesed meie ehitatud hüdrokopterid olid nii pisikesed, et need oleks võinud tõsta sellele hüdrokopterile, mille Riigilaevastik meilt tellis, vööri panipaika. Edasi hakkasid hüdrokopterite mõõdud aina kasvama, iga uus eksemplar oli täiuslikum. Arvan, et tänaseks oleme jõudnud tõele üsna lähedale, aga tegelikult arvasin ma samamoodi ka kolm aastat tagasi. Eks meil on veel, kuhu areneda, aga selle ujuvalusega oleme jõudnud täiesti toimiva lahenduseni. Pole vahet, millistes tingimustes sa sõidad: vees, rüsis või läbi lahtiste jääpankade, kus teravad tükid püsti – pontoonid katki ei lähe. Selleks et seda masinat ära lõhkuda, peab vaeva nägema. Hüdrokopteri pinnalpüsimise tagavad poolemeetrise läbimõõduga täispuhutavad ja plastikuga kaitstud pontoonid. Lisaks ujuvuse tagamisele on nende ülesandeks löökide ja ebatasasuste silumine ehk reisijateni suurt midagi ei jõua. Edasi lükkab hüdrokopterit tagumise asetusega propeller, mille õhujuga paneb kopteri liikuma. Viimasel kopteril käitab propellerit suur ameerika päritolu V8 bensiinimootor, mis on juba valmistajatehases hüdrokopteri tarbeks seadistatud. Hoiame laos pidevalt ühte varumootorit, et kui kliendi kopteril peaks mootoriga midagi juhtuma, siis suudame kahe tööpäevaga selle välja vahetada. Meie viimase kopteri täismass koos haagisega jääb alla 3,5 tonni ehk seda saab korraliku maasturi sabas vedada. Haagisele saab sellega sõita mööda kaldteed ja haagiselt maha mööda rampi, ainult auto tuleb eest ära ajada. Tagurdamisvõimalust hüdrokopteril ei ole. Hüdrokopteriga on sõita suht lihtne ja sõidu õppimine kaua aega ei võta. Hüdrokopteri juhtimisega saab hakkama igaüks. Hea näitena võib ära mainida, et Kersti Kaljulaid sai umbes 10 minutiga põhitõed selgeks ja sõitis sellega iseseisvalt üsna mitmed kilomeetrid.

Loo lõpetuseks sobib siia imehästi Raio mõttetera: „Hüdrokopter on ikka hüdrokopter, aga tiivikliugur on nii ilus sõna, et sellega võiks hellitavalt lausa naist kutsuda!”