Kalade asustamine Hiiumaal: Imre Kivi pikk tee siiapopulatsiooni taastamisel

Fotod: erakogust

Hiiumaal on juba neli aastat tegeldud siia taasasustamisega. Selle töö keskmes on kalur ja harrastusteadlane Imre Kivi, kelle algatus ja järjekindlus on toonud saarele tagasi tuhandeid siiamaime. Tema sõnul sai kõik alguse murest Väinamere siiapopulatsiooni pärast. Kormoranide, hüljeste ja kutseliste kalurite konkurents oli tugev ning looduslik juurdekasv ei püsinud enam tasakaalus. „Ja kes ikka kurvastaks, kui kala tuleb juurde,“ ütleb Imre vastuseks küsimusele, kas kohalikud kalamehed ka tema tegemistele kaasa elavad.

Siiakala asustamine loob Imre Kivi tegemistest Hiiumaa kalanduses terviku. Kalapüügiks toodetakse ise võrgud, millega püütud saak kohapeal väärindatakse ja ettevõtte Kärdlas asuvas esinduspoes Kala ja Võrk maha müüakse.

„Siit sündiski mõte midagi ise ära teha,“ ütleb Kivi. Ta uuris võimalusi ja leidis koostööpartneri MTÜ Hiiukala kaudu. Nii sündiski esimene projekt siiainkubaatori ehitamiseks – seade, mille esialgse joonise visandas ta ühel varahommikul, pärast eelmisel aastal Põlula kalakasvatuses nähtud lahenduste üle mõtlemist. „Seal oli kõik tehtud põlve otsas, aga toimis. Võtsin ideest kinni ja arendasin seda edasi.“

Inkubaator töötab Kärdla allikavee peal. See tagab stabiilse temperatuuri ja puhta keskkonna, mis on siiamarja arenguks kriitilise tähtsusega. Sügisel kogub Imre siiamarja, mille saab võtta ainult küpselt kalalt.  Mari peab ise välja voolama, vastasel juhul pole see elujõuline. Viljastamise juures peab kõik olema väga puhas, jahe ja tuuletu.

Esimesel aastal ei olnud inkubaator veel täielikult valmis ning teadmisi nappis. „Arvasin, et läheb metsa,“ meenutab ta. „Aga suremus jäi üllatavalt madalaks – ilmselt oli see algaja õnn.“ Tol korral jõudis inkubeerima umbes 5–7 tuhat siiamarja tera. Tänaseks on töömaht juba hoopis teine. Teisel aastal kasvatas Imre inkubaatoris 20 000, kolmandal aastal ligi 90 000 ja mullu pea sada tuhat siiamaimu.

Talvised kuud kuluvad inkubaatori jälgimisele: vesi peab püsima ühtlasel temperatuuril, hapnikutase peab olema kõrge ning surnud marjaterad tuleb kiiresti eemaldada, et teised ei rikneks. See on igapäevane töö. Pimedas ja jahedas marja areng sisuliselt seisab, justkui oleks see jää all. Kevadel, kui vee temperatuur meres tõuseb 7–8 kraadini, „äratab“ Imre maimud üles ning valmistab need asustamiseks.

Viimased kaks aastat on Kivi teinud koostööd Põlula kalakasvatusega. Osa tema kogutud marjast viiakse sinna inkubeerimiseks ja edasi kasvatamiseks. Sügiseks on maimud kasvanud 30–40-grammisteks, mis tõstab nende ellujäämise tõenäosust meres märgatavalt.

Mullu toodi Hiiumaale tagasi umbes 26 000 sellist noorkala. 2025. aasta sügisel asustati Soonlepa ja Õunaku lahe piirkonda 11 400 noort siiga. Kuna Põlula ei saanud mullu marja mujalt, jagati Hiiumaalt pärit noorkala ka Matsallu ja põhjarannikule.

Siia elutsükkel on aeglane – populatsiooni tõus jõuab kätte umbes kümne aastaga. Umbes 10–15% asustatud maimudest jõuab suguküpsuseni ja hakkab end ise taastootma.

Asustatud kalade jälgimine käib mitmel viisil. Põlulas kasvatatud siigadel eemaldatakse rasvauim, mistõttu tunneb need merest püüdes kergesti ära. Keemilise märgistamise puhul hoitakse maime lühikest aega spetsiaalses lahuses, millest jääb nende kuulmekivile nähtamatu laborimärgis. Seda viimast meetodit silmaga ei tuvasta, ainult laboris on see võimalik selgeks teha. Esimesi omakasvatatud siigasid merest leida oli Imre sõnul eriline tunne. „See kinnitab, et hoiavad kodu ligi.” 

Erinevalt kasvatuse kaladest, asustatud kaladel maitsevahet ei ole, on nad ju varakult merre lastud ja sealses keskkonnas suureks kasvanud.

Üheks lisasammuks siia taastootmisel on olnud kudealade kaitse. Koostöös kohalike kaluritega paigaldati Õunaku ja Sarve piirkonda hülgepeletid, mis hoiavad kudemise ajal uimaseks muutuvaid siigu kiskjate eest. Seadmed on Hiiumaal ise kokku pandud: Norra päritolu heligeneraatorile lisati pontoonidest parv, päikesepaneelid, tuulegeneraator ja akud. Helisüsteem saadab vee alla kõrgsagedusliku signaali kuni 300 meetri raadiuses, mis hoiab hülge turvalisel kaugusel ega lase tal mõrdadesse kinni jääda.

Kogu tegevus on sündinud praktilisest huvist ja soovist anda merele tagasi. „See on pikk protsess ja nõuab palju aega,“ ütleb Kivi.

Hiidlaste siiakasvatusel on olnud oluline roll kogu Eesti varustamises. Nii on Hiiumaal kasvatatud maime viidud ka teistesse piirkondadesse ning Hiiumaa „tuba“ Põlulas töötab paralleelselt sealsete inkubaatoritega.

Töö jätkub igal sügisel, kui algab uus marjavõtt. 2025. aasta lõpus alustab Imre taas – inkubaator on juba käivitatud ja vee temperatuurid stabiliseerunud.

„Põnevus pole veel otsa saanud,“ ütleb ta. „Igal aastal on midagi uut õppida.“

Kala ja Võrk pakutavast ja tegemistest vaata lähemalt: www.kivikala.ee

Ene Saadre -RMK Põlula kalakasvatustalituse nõunik

1. Kui oluline on Imre Kivi kalade asustamine Eesti mõistes? Aastaid tagasi tegeldi merisiia noorkalade kasvatamise ja asustamisega päris edukalt Saaremaal, väiksemas mahus ka Hiiumaal. See töö katkes 1990-ndatel. Merisiia arvukus meie rannikumeres väheneb aasta-aastalt, samas on siig üks hinnatumaid püügikalu. Imre Kivi, tundes muret siiavarude jätkuva kahanemise pärast, otsustas ise midagi ära teha. Ta alustas mõned aastad tagasi siiamarja kogumist ja inkubeerimist isetehtud väikeses inkubaatoris, saadud vastsed asustas Hiiumaal Salinõmme lahte. Imre on  terves Väinamere piirkonnas praegu ainuke, kes siin tegutseb merisiia varude taastamise nimel. Tema kogutud siiamarjast kasvatatud noorkaladega täiendatakse siia asurkonda mitte üksnes Hiiumaal, vaid ka mujal Väinameres, kus siig on jäänud haruldaseks.   

2. Kuidas teie koostöö algas ja edeneb?  Oleme RMK-s alustanud LIFE programmi projekti AdaptEST täitmist merisiia varude taastamiseks Väinameres ja Soome lahes. Selleks on vaja saada looduslikelt kaladelt marja ja niiska. Probleemiks on sugukalade vähesus, mistõttu hääbunud populatsioonide taastamise võimalused on väga piiratud. Ainuke piirkond Väinameres, kust on reaalselt võimalik siia marja ja niiska saada, asub Hiiumaal. Kui Imre  soovis  mõned aastad tagasi ise Hiiumaal merisiia marja inkubeerima hakata, siis jagasime temaga oma kogemusi. Meil oli väike omatehtud inkubaator olemas, kust sai šnitti võtta. Imre ehitas inkubaatori, tema katsetused osutusid edukaks ja tekkis mõte liikuda edasi – kasvatada siiavastseid veel 5–6 kuud, et nad saaksid elujõulisemaks. Meil Põlulas on selleks mõningaid võimalusi. Imre püüab sugukalu, osa saadud marjast-niisast kasutab oma inkubaatoris vastsete saamiseks, teise osa saame meie. Osa saadud vastsetest asustame merre, teise osa paneme tiiki sumpadesse ja kasvatame need sügiseks umbes 40 grammi raskuseks. Oktoobri alguspoolel viime neist umbes pooled või rohkem Hiiumaale kodulahte tagasi, teine osa kalakestest saab uueks koduks mõne teise Väinamere piirkonna, kus siiapopulatsioon on hääbunud. Väinamere merisiiad on geneetiliselt lähedased ja teadlased lubavad Hiiumaalt pärit siigu asustada ka mujale Väinamerre.  Kahel aastal oleme ühesuviseid merisiigu asustanud kokku  52 000 isendit, nendest Hiiumaale koos Imrega üle 31 000 ning teadlaste soovitusel Matsalu lahe endistesse merisiia  koelmupiirkondadesse Kiidevas ja Topil üle 20 000 isendi. Siiavastseid on Imre asustanud Hiiumaale kahel viimasel aastal  kokku 210 000 ja meie Matsalu lahte 92 000 isendit. Koostöö Imrega on seni olnud igati edukas ning loodetavasti  jätkub samas vaimus.