KALEV ALLIKVEER ja TALISURF

Sündinud olen Siberis, Hakassia autonoomses oblastis Abakani linna lähedal, Jenissei jõe ääres, kuhu minu pere küüditati. Eestisse tagasi jõudsime 1958. aasta märtsis ja asusime elama ema tallu Rakvere lähedale Sämi silla naabrusesse. Sämis oli tollal pisike algkool, millel oli kaks klassiruumi, esimeses oli neli rida pinke, kus õppisid 1.–4. klass. Väikeses ruumis olid venekeelsed klassid. Kuivõrd olin Siberist tulnud, siis minu vene keele oskus oli väga hea, eesti keeles rääkisin algul aktsendiga.

Minu esimene äri oli Jenissei kaldal. Jõel parvetati palke. Palgiparved ikka kippusid lagunema ja hulkuvad palgid sai kokku korjatud ja külarahvale maha müüdud. Palgi hind oli kaks kanamuna. Ma usun, et minu vee- ja merearmastus saigi alguse just sellest jõel ja jõe ääres veedetud ajast. Mul oli seal suisa oma poiste brigaad, kellele ma siis maksin töötasu.

Peale 8. klassi lõpetamist püüdsin Eestis Merekooli astuda. Meri oli tollal minu jaoks, ja mitte ainult minu jaoks, ainuke aken maailma. Ei saanud sisse, eksamihinded olid 4,4 ja 5. Proovisin uuesti peale 9. klassi. Ikka ei saanud sisse. Uuesti proovisin pärast keskkooli lõppu. Mul olid kõik viied, aga dokumendid saadeti koolist tagasi märkega „ne prinjat”. Järgmisel päeval tuli mulle sõjaväekutse. Aasta oli siis 1968. Mind ja veel kaht koolivenda taheti tankistideks teha, meil oli koolis ju traktoristi lisaeriala. Sõitsin kohe Tallinna Merekooli asja uurima, selgus, et ei tahetud keskkooli lõpetanuid. Läksin Merekooli ülema juurde, see tunnistas mu tuttavaks ja ütles, et oled juba kolmas kord Merekooli tulemas, võtame vastu. Saingi sisse. Õppisin samal ajal koos tulevase kindral Kõutsiga. Kui Merekooli lõpetasin, olin kümne parima lõpetaja seas. Kokku oli ühe eesti ja kahe vene grupi peale 70 lõpetajat. Minu pluss oli see, et tegin kõvasti sporti, tulin koguni klassikalises maadluses korra N Liidu meistriks ja organiseerisin koolis ka igasuguseid üritusi. Merelaevandusse läks tookord 20 lõpetajat, mina siis nende hulgas, erialaga mehaanik-universaal. Selleks et seda  „universaali” saada, käisin ma praktikal ka aatomijäälõhkujal. Minu esimene laev oli suhteliselt väike alus, aurulaev nimega Verhojansk. 

Merekoolis oli muide kohustuslik ka purjetada, purjetasime 6-aeru paatidega, millel käis siis puri peal. Enne olümpiaregatti oli Pirital Merekoolil ka oma jahtklubi konteinerites, aga olümpiaks tõmmati see maha. Seal sai siis kooli ajal valves käidud ja kohustuslikus korras ka merel oldud. Merekooli ajal ma aga tegelikult päris purjetamisega kokku ei puutunudki. Sest siis, kui merele sattusin, oli meri üsna lainetav ja ütlen ausalt, ega see mulle väga ei meeldinud. Kui laevaga Aafrikasse seilasime, siis nägin Vahemere suudmes, Alžeerias, üht prantslast purjelauaga sõitmas. See oli aastal 1973 ja mina olin siis 23-aastane. Prantsuse keelt ma ei osanud, aga käte-jalgadega veheldes tegin ennast arusaadavaks ja sain ka seda purjelauda proovida. Kakerdasin mis ma kakerdasin, aga lõpuks sain juba natuke liikuma ka. Hammas oli verel. Ega ma mingi muu purje all polegi seilanud, välja arvatud mõni retk lõbusõidujahiga Naissaarele. Tegin sellest prantslase lauast tookord paar fotot ja võtsin mõned mõõdud. Eesti Merelaevandusel olid oma töökojad ja oli ka puidutsehh. Viisin oma pildid ja mõõdud sinna ning küsisin, kas nad ei saaks midagi samalaadset valmis nuputada. Läksin uuesti reisile ja kui pooleteise kuu pärast koju jõudsin, oli kaks vineerist lauda valmis ehitatud. Keegi oli ühega juba käinud ka kakerdamas. Surfipurjesid veel polnud. Meil oli vist mingi väike eespuri, äkki oli 470-ne oma. Masti tegime teivashüppe bambusteibast. Kui ma ei eksi, siis ühte neist laudadest võib näha Pirita Surfiklubi teisel korrusel, kus seda lauana kasutatakse. Minul purjetajatega tollal mingit kontakti polnud, aga jääpurjetamise esimene maailmameister DN-klassis Ain Vilde tõi 1973 Ameerikast MM-ilt kaasa ajakirja, kus oli purjelaua joonis või pilt sees ning ehitas endale ka laua. Nii et paralleelselt kahel suunal ja samal ajal hakkas purjelauandus Eestis peale.

1976. aastal peeti Võrtsjärvel juba Liidu karikavõistlused, kus Jevgeni Petšonkin oli Eesti meestest parim ja üldarvestuses teine. Auhinnaks taheti anda põrsas. Kui põrsale järele mindi, leiti sigalas, et väike põrsas ei sobi, peaks ikka midagi suuremat auhinnaks andma ja anti selline korralik 80-kilone siga. Petšonkin oli nutikas, pani sea oksjonile. Kõrval olevast talust osteti see siga ära ja toodi vahetuskaubaks kast viina. Selle võistluse plakat koos osalejate autogrammidega on mul alles ja ma olen mõelnud, et selle võiks Spordimuuseumile annetada. Neile kinkisin ma ka oma esimese purisuusa koos pagipurjega, mis on tavalisest purjelaua purjest veidi väiksem, samuti alumiiniumist masti ja puidust poomi. Samuti andsin muuseumile ühe kolmnurkse uisukelgu, üks uisk ees ja kaks taga.

Ostsin endale Õismäele, suhteliselt Harku järve lähedale, kooperatiivkorteri. Järv külmas jäässe novembris 1974, aga lumi sadas kohe peale. Poiss oli mul kaheaastane ja teda sai Salvo kelguga vedada. Mõtlesin siis, et paneks kelgule purje peale. Võtsin tavalised puusuusad, nendele monteerisin peale kirjutuslauaplaadi ja saingi purje abil kelgu liikuma, poiss oli kelguga taga ja mõnu kui palju. Kuu aega hiljem sulas ja siis oli järvel jälle jää peal. Ilma metallkandita murdmaasuusad hakkasid külitsi libisema. Vana jääpurjetaja Jüri Plisnik käis ka sageli Harku järvel ja tema ütles siis mulle, et teeme väikese jääpurjeka. Panime siis plaadile kaks uisku alla, ette keskele keerasime ühe toru ja kelk oli valmis. Juhtida sai kelku siis nagu purjelauda. Nii oli meil olemas sõiduvahend nii lumele kui ka jääle. Ehitasime neid kelke päris mitmeid, nii suuskadele kui ka uiskudele. Plisnik, kes elas ise ka Õismäel, ütles ühel päeval, et tal on keldris üks hüppesuusk, proovime sellele purje peale panna. Panime suusale kitsama platvormi peale ja nii see purjesuusatamine meil käima läks. Mitmeid aastaid oligi selline talviti ühel suusal surfamine populaarne. Jüri Plisnik pani 1976. aastal tollasesse ajakirja Katera i Jahtõ joonised, fotod ja kirjelduse selle purjesuusa kohta ja asi hakkas levima nii Venemaal kui ka Soomes. Venemaal sõidetakse ühesel suusal oleva kelguga siiamaani. Siis, kui on rasked tingimused ja mitte eriti kiire rada, on ühesel suusal eelis, eriti kui ta on laiem ja pikem. Esimest korda nägin soomlastel kahesele suusale tehtud kelku 1988. aastal Raahes toimunud Euroopa meistrivõistlustel. Me saime siis esmakordselt viisad ja Eestist välja võistlustele minna. Esimesed maailmameistrivõistlused talisurfis peeti juba 1980. aastal Soomes. Meie saime tiitlivõistlustele kaheksa aastat hiljem. Peale minu olid tookord veel kambas Erki Mägar ja Olav Pärkson. Soomlaste kahele suusale ehitatud kelgud olid halvasti juhitavad ja triivisid palju. Me siis soovitasime neil teha sarnased kandid, nagu meie ühesel suusal olid. Juba järgmiseks päevaks tegi üks mees oma kelgu ringi ja sai hoopis parema mineku. Kahesel suusal olev kelk kannatab tugevamat tuult, on stabiilsem ja võimaldab rohkem riskida. Pauti on muidugi raskem teha, algajamad peavad suisa kelgult maha tulema, aga oskajad mehed saavad paudiga hakkama küll. Halssida on lihtsam.

Maailma Jää- ja Lumepurjetamise Assotsiatsiooni [WISSA – The World Ice and Snow Sailing Association ] jää- ja lumepurjetamise maailmameistrivõistlused [ISSWC – Ice and Snow Sailing World Championships]. Viimane on purjelauaspordi pikaajalisim rahvusvaheline võistlus – irooniline, arvestades, et purjelauasõit on algselt olnud ikka suvine veespordiala. WISSA moodustati ametlikult Saksamaal Wörthsees 1987. aastal. Esialgu tegeles organisatsioon purjelauasõiduga jääl ja lumel erinevate purjelauapurjedega varustatud kelkudega. Eestis toimus esimene käeshoitavate purjedega ehk tiibadega MM 1991. aastal ja 1993. aastal oli Poolas esimene ametlik lohede MM. Need kaks verstaposti teevad WISSA ISSWC-st pikima ajalooga tiitlivõistluse ka tiiva- ja lohega purjetamises.

Esimene Eestis korraldatud talisurfi MM 1991. aastal pidi toimuma Kablis, aga kuna sealt läks jää ära, kolisime Valgeranda. Võistlused toimusid minu sünnipäeva paiku, mis on 12. veebruaril. Meil oli sinimustvalge laualipp klaveri peal, suurt lippu ma ei mäleta, ju seal neid suuri lippe siis polnudki. Kuivõrd enne olid olnud Vilniuse ja Riia sündmused, jäid paljud osalejad hirmu tõttu koju. Tulijaid õnneks ikka jätkus, palju oli vene poisse ja Eestist oli ka üle kümne osaleja. Osalevaid riike oli vähemalt kaheksa, aga kindlasti mitte üle kümne. Tiitlivõistlustel on aastate jooksul osalenud sportlased järgmistest riikidest: Soome, Rootsi, Läti, Leedu, Eesti, Poola, Kanada, USA, Ukraina, Venemaa, Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa, Šveits. On olnud ka päris eksootilisi riike. Kui võistlused toimusid Kanadas, siis oli võistlejaid ka Uus-Meremaalt ja Kuubalt, need purjelaua entusiastid resideerusid küll Kanadas, aga esindasid võistlusel ametlikult oma riike. Mina olen MM-idel käinud 33 aastat järjest. 2017 olid võistlused Togliattis ja sinna ma poliitilistel põhjustel ei läinud, kuivõrd võistluste peakorraldaja Ražev kiitles Facebookis, et „lõpuks ometi on Krimm meie”. Sel aastal oli MM Wisconsinis, kus 1995. aastal käisime koos Andrus Jõgiga. Tookord oli Jõgi kokkuvõttes kolmas ja mina teine. Nüüd, 30 aastat hiljem, korraldasid nad jälle maailmameistrivõistlused. Mina olin tõbine ja kuivõrd ma enam ei võistle, vaid olen noortele tehniliseks konsultandiks, siis ma kohale ei läinud. Eestist oli kohal üks lohemees, Hanno Rumm, kes võitis MM tiitli ja 10 000 dollarit auhinnaraha. Auhinnaraha oli muide välja pandud esmakordselt. Mina olen enamasti MM-idel olnud teine või kolmas, aga kolmel korral on mul õnnestunud ka maailmameistriks tulla. Kogu see reisimine on mul käinud ikka oma raha eest, kerjamas pole ma käinud ja see mulle ei meeldi ka. Kui keegi tahab toetada, siis on teine asi. Üle ookeani lennates tuleb ju varustus kaasa vedada. Tasuta sai 32 + 32 kilo, mis oli mõeldud selleks, et suusatamist populariseerida. Pagasi pikkuse piir oli 2,5 meetrit, suuskadel sai kaalu kokku hoidmiseks metallrautised maha võetud, purjesid tuli ka minimaalselt kaasa võtta, topeltmaste ka ei saanud varuda, samuti rasket uisukelku. Sain 1995. aastal kelgu laenata ühelt ukrainlaselt, keda olin varem aidanud. Tookord müüsin pärast võistlust oma kelgu ühele kanadalasele 500 dollari eest maha ja see oli tollal ikka kõva raha.

Kui talisurfi võistlusklassidest rääkida, siis kõige rohkearvulisema osavõtjaskonnaga on VABAKLASS,  kus kohustuslik on kasutada kuni 10 m² surfipurje (slaalomis 8 m²), aga kõik muu on vaba. Kasutada võib suuski, uiske, lumelauda jms. Selle klassi loomise mõte oli mul selles, et ala saaks areneda. Siin ei ole piiranguid kelgule, sõita võib nii suuskadel kui ka uiskudel, võitja on see, kes kiiremini edasi liigub. 2002 Põhja-Itaalias ühel paisjärvel peetud võistlusel oli jäine rada, millel olid lumepirukad peal. Kuivõrd mul oli info sellise raja kohta juba kodus olemas, tegin endale kelgu lumelauast. Saagisin lumelaua pooleks ja siis ühe poole veel pooleks ja panin laua osadele uisud alla nii, et nad ulatusid 0,5–1 cm läbi laua. Uiske oli all kolm, esimest neist sain jalaga liigutada. Laud on lühike ja lai, hüppesuusk pikk ja sellega pautimine on märksa keerukam kui lauaga. Jääl libisesin ma uiskudel, kui lumele sattusin, kandis mind juba laud. Sellist konstruktsiooni polnud kellelgi teisel. Vene poistel olid hüppe- või kiirlaskumise suusad, mis jääl läksid külglibisemisse. Hiljem tuli aga sedavõrd palju lund peale, et minu uisud läbi lume enam jääni ei ulatunud ja kelk hakkas külitsi libisema. Võitu ei tulnud, sain hõbeda. Eestist oli tookord 10 osalejat, läksime mikrobussiga, Rein Raual oli veel 10-aastane tütar kaasas. Poola piiril hakkas piirivalve vinguma, et bussis pole piisavalt istekohti, eks siis Vana Tallinna liköör aitas meid hädast välja.

LOHED on eraldi klass ning neid on ka üsna erinevaid. Mõni näeb välja nagu täispuhutav madrats, mõnel on 56 klappi. Algul kasutati kelguna suuski, hiljem tulid ka lumelauad. 2016 oli MM Võrtsjärvel ja siis lauamehed hakkasid nuiama, et saaksid oma eraldi klassi. Olin peakorraldaja ja tulin neile vastu. Eraldi klass sai tehtud ka täispuhutavatele lohedele.

Omaette klass on TIIVAD, kus tiiba hoitakse käes ja ta ei ole ühendatud kelguga. Nüüd on lisandunud ka täispuhutavad tiivad, mida käes hoitakse. See meeldib paljudele ja harrastajaid tuli tänu sellele klassile tublisti juurde.

Varasemalt oli üksnes kursisõidu võistlus,  siis tuli juurde kiirussõit ja kõige hiljem lisandus veel slaalom. Üksnes lohedel ei ole slaalomit, neil on pikad tropid ja slaalomit sõites võib märgi juures ohtlikke olukordi tekkida. Lohed võistlevad üldse eraldi rajal. Slaalom on väga vaatemänguline, mis toimub 50 x 50 meetrit platsil, piltlikult öeldes hokiväljakul. Raja pikkus ja märkide arv sõltub oludest ja ruumist. Kõrvuti mahub startima 6–7 võistlejat, 2 paremat saavad edasi, 2 nõrgemat kukuvad välja. Starte tehakse siis 10 või 20, nii palju, kui osalejate arv nõuab, ja lõpuks selgub võitja. See on väga vaatemänguline ala, mida saab teha igal veekogul, Eesti meistrivõistlused toimusid näiteks Viljandi järvel.

Põhiline tegutsemiskoht Eestis on meil ikka Harku järvel. Lõin kunagi surfiklubi nimega Puri ja see tegutseb siiani. Meil on oma ruumid, kus varustust hoida, ja Harkus teeme ka koolitust. Elu keeb. Lisandunud on Noblessneri surfajad treener Jaak Luki juhtimisel, keda on kümmekond. Mina olen neid aidanud varustusega, mida olen nii kinkinud kui ka rentinud. Tasuta asju väga ei hoita, seepärast panin uisu teritamise tasuks 5 eurot, muidu põrutati pidevalt kaldakividesse, nüüd märksa vähem. Kaks aastat tagasi Soomes Kajaanis peetud MM-il tuli Jaak Luki 11-aastane tütar Johanna slaalomis kolmes vanuseklassis korraga maailmameistriks, võites ka naiste üldarvestuses. Tema 17-aastane vend sai samaga hakkama meeste seas. Mina olin siis ka tehnilise konsultandi ja treenerina asjaga seotud ja õnnelik edu üle.

Püüan talisurfi populariseerida nii, kuidas vähegi saab, noorteklasside lisandumine on aidanud ala populaarsusele kaasa nii meil kui ka teistes riikides. Minu suurim soov on, et kunagi võiks ala olla ka taliolümpia kavas, slaalom sobiks sinna eriti hästi, sest ei vaja suurt platsi ning on väga vaatemänguline. Võrreldes teiste jääpurjetamisaladega, on tallisurf ju odav ja kõigile kättesaadav.

Fotod: Erakogust