Kogemus
KALEVIPOEG ARVI I osa
Arvi, kel perekonnanimeks Kink, on Eesti kõige suurem purjetaja. Seda otseses mõttes, nii nagu Mati Nuude oli Eesti kõige suurem laulja. Arvi lihtsalt on sedavõrd suur ja tugev, et teda on juba kaugelt näha. Ega siis Tauno Kangro ilmaasjata just teda ei valinud oma Kalevipoja kuju modelliks. Kuju pidi püstitatama Tallinna lahte ja ma kujutan ette, et see oleks seal igal juhul olnud vääriline meremärk ja vaatamisväärsus. Arvi ei ole lapsepõlves purjetanud, aga kui ta täiskasvanuna mingil hetkel avastas enda jaoks selle spordiala, siis võttis ta asja südamega. Allpool on Arvi mõtted purjetamisteemadel, mida ta on jaganud oma blogipostitustes „Päikesega laia ilma“.
ARMASTUS
Hea sõber Tiina Park küsis paar suve tagasi, kas ma armastan merd. Ma ei olnud selleks küsimuseks valmis ja ma ei osanud talle vastata. Asi linti ei läinud ja õige pea räägiti muudel teemadel. Aga see küsimus jäi mulle külge, tahtis laagerduda ja vajas enese jaoks lahti mõtlemist.
Mõnes mõttes on meri nagu psühholoog, kes sind vaatab ja kuulab. Ta ei räägi välja su saladusi, ta ei muiga, kui su jutt ja teod tagantjärele tarkusena kõige arukamad ei tundu. Nii nagu meri on sinine tänu sellele, et taevas ta kohal on sinine, nii peegeldab meri end sellele, kes temaga suhelda tahab.
Pikki aastaid elasin majas, mille akendest avanes 180 kraadi vaade merele. Silmanurgast nägin teda kogu aeg, nii voodis und oodates kui ka hommikul potil istudes. Aastast aastasse. Ja mitte kunagi ei olnud tal sama nägu. Armastus pidavat ajapikku jääma jalgu harjumusele. Minul tekkis kümnete aastate pikkune harjumus. Harjumus, et ta on kogu aeg käeulatuses, harjumus alateadlikult määrata tuule suund ja tugevus, ka neil päevadel kui merele asja polnud.
Eeskätt olen ma tänulik saadud õppetundide eest. Tänulik võimaluse eest saada tundma neid inimesi, kellega meri mind kokku on viinud. Tänulik kogu tunnetespektri eest, mida ta kõik need aastad mulle on pakkunud – hirmust, külmast, tüdimusest ja väsimusest kuni magusa rammestuseni sügavmusta tähistaeva all kokpitis lebades ja põhjatu kosmosega üheks saades. Kodusadama tuled paistavad mere poolt teistmoodi kui maa poolt vaadatuna ja meritsi kojujõudmise rõõm on alati rõõm, olgu teekond olnud pikk või lühike.
Minu jahiga on merel käinud sajad erinevad inimesed, on peetud igasuguseid pidusid ja tähistatud tähtpäevi. Ainus, millest olen keeldunud, on merematus. Kadunukese tuhka ei ole minu laevast merre puistatud. Ma pole tahtnud, et võõras hing mulle seltsiks tuleks ja las Vetevana valib ise, kellega koos igavikku jagada.
Lembelaulikute üks äraleierdatumaid nutulaulude teemasid on armastatu käte vahel suremine. Merd armastava inimese jaoks võrduks see järelikult uppumisega… prrr, see küll ei lähe, nii suur see armastus kindlasti ei ole!
Hea sõbra Tiina jaoks on mul merearmastuse küsimusele veidi logisev vastus nüüd valmis. Kui pikalt aega lobiseda ei ole, on vastus JAH, kui tahab pikemalt kuulata, siis arutlen nii, nagu ülalpool kirja sai – see on austusel, harjumusel ja pikaajalisel koostööl põhinev armastus. No nagu armastus tööpostil.
OMA LAEV
Muhu saarelt pärit kirjamees Juhan Smuul on kirjutanud:
„Pärast surma ma saan oma laeva
mille tulesid ise ei näe…’’
Minul on läinud Smuulist paremini. Ei hakka siinkohal üles lugema kõiki veesõidukeid, mille omanikuna mind passi on kirjutatud, keskendun viimasele.
Hakkasin teda otsima 6–7 aastat tagasi, kui ümberpalli sõiduplaan enam rahulikult elada ei lasknud. Pidi ta olema A-klassi avamerejaht, mille kajutis saan vabalt püsti seista (min 2 m), et WC ja dušš oleksid eraldi ja et vöörikajutis oleks lai voodi (koi). Pikkadel ülesõitudel vööris muidugi ei maga, aga sadamates peatudes on ahtrikajutisse ronimine eriti vastik. Lisaks pidi see laev olema üksinda lihtsasti käsitsetav: rulli peal purjede, vöörivindi ja isepautiva fokaga. Alla 40-jalaseid ma ei vaadanud.
Erinevaid meremesse külastasin Soomes, Rootsis, Saksamaal (Düsseldorfi mess on vahest Euroopa suurim), kuulutuste peale sõitsin ka siia-sinna. Valikut oli. Ja siis naeratas mulle õnn. Tegelikult naeratas õnn ühele rootslasele ka, kuna ta sai oma tüütuks muutunud abikaasast lahutatud ja lahutuse käigus läks muu vara hulgas müüki ka nende jahtlaev Juliette. Naise järgi pandud nimi. Hind mulle sobis, kauplema ma ei hakanud. Piltide pealt ja kirjelduste järgi tundus nii hea, et ma kandsin ettemaksu talle enne üle, kui ma jahti näinudki olin. Usaldasin omanikku ega pidanud pettuma. Lendasime Martiniga Stockholmi, Rootsis elav õetütar sõidutas meid Trosasse ja paari tunni pärast olid paberid vormistatud! Välk ja pauk! See jaht meeldis mulle esimesest silmapilgust peale. Hea varustusega ja hästi hoitud. Soolases vees polnud temaga käidud, kõik hooldused dokumenteeritud. Vanal omanikul polnud loomulikult midagi selle vastu, kui jahile uue nime panen – see on vana komme, et seda luba küsitakse. Kui lahkuma hakkasime, seisis mees kai peal, viskas meile otsad ja nuttis. Suur mees seisis ja nuttis oma jahile järele vaadates pisaraid varjamata.
Paar tundi tiksusime mootoriga kitsastes skäärides Läänemere suunas. Mingil hetkel saime ka purjed abiks, veel paari tunni pärast olime vabas vees ja läks sõiduks. Tuul oli soodne, puhus 8–9 m/s paktaagis. Ainus häda oli, et plotteris olnud merekaart sai merele jõudes otsa, nii kaugele polnud see jaht oma elus veel jõudnud. Mingi aja sain telefoni GoogleMapsi abil selgust, kus kandis me oleme ja magnetkompassilt kurssi võttes liikusime ööpäevaga Dirhamisse. Kurjamoodi külm ja märg oli see aprilli lõpu Rootsist kojusõit, aga meel oli uue sõbra üle ütlemata rõõmus.
Kodusadamasse Kakumäel jõudsime paari päeva pärast. Tõstsime jahi välja ja korraldasime asjakohase ristimistalituse. Nimeks panin talle PÄIKE, ristiemaks tütar Paula, talituse viis läbi hea sõber, vaimulik Aabraham/Avo Tölpt. Purjenumber sai EST 555, Harlese Saksamaale müüdud SunSofialt. Selline meenutus meie viienda purjetamishooaja eel.
KUI HOOLID…
Jaht ei ole kunagi „mis“. Jaht on „kes“. Nagu elus olend ikka. Sellise äratundmiseni jõudmine võib võtta aega. See äratundmine võib ka mitte kohale jõuda. Sõltub inimesest, tema empaatiavõimest, kodusest kasvatusest, suhetest nii elusa kui ka eluta loodusega.
Kui mõnest inimesest hoolid, siis hoolitsed, et tal oleks hea. Jahiga on sama lugu. Ma ei peaks teda üldsegi mitte igal kevadel poleerima, põhja värvima ega tiiki õlitama. Vee peal püsib ka ilma selleta. Paraku ma teen seda ikka ja jälle, kuna hoolin. Lihtsamad tööd teen reeglina ise, poleerimise olen usaldanud proffidele, kes on selle tööga igal kevadel hästi hakkama saanud. No ja teki õlitavad ka ja üht-teist nipet-näpet teevad veel, et suvel muretult miile saaks korjata.
MM – ÕNN SOOSIB TUGEVAID!
Iga poisiuss, kes Maradona särgis õues on palli taga ajanud või TV 10 olümpiastardis end proovile pannud, näeb unistustes end seismas pjedestaali kõrgeimal astmel. Hea sõber Erki Nool, kes seda tunnet korduvalt on tundnud, on öelnud, et olümpiavõitjana Eesti hümni kuulates mõtles ta: jah, ma olen kõik õigesti teinud…
Paraku on tipus tihe, tahtjaid palju ja vähestel sportlastel õnne seda ülevat tunnet tunda.
Avamerepurjetamine ei ole olümpia-ala ja seeläbi saab kõrgeimaks tunnustuseks olla ISAF-i poolt korraldatava MM-i maailmameistri tiitel. Ei hakka teid erinevate paadiklasside ja võistlusformaatidega tüütama, vaid räägin oma kuldsest hetkest.
2010. aasta X-41 paadiklassi maailmameistrite selgitamine toimus Norras, Arendalis. Olime teel sinna võitnud Rootsis sama paadiklassi Läänemere karika (mis tegelikult oli taldrik) ja ühe soojaga võtnud ette ka MM-i. Võistlevaid paate oli kirjas 17, kolm Eestist. Suurfavoriidiks peeti norrakate Lexingtoni, sellel paadil räägiti olevat seos kuningas Haraldi endaga. Võta sa kinni, kunni igatahes näha ei olnud.
Võistlus kestis viis päeva, igal päeval 3–4 sõitu. Esimese võistluspäeva õhtuks olime liidrid. Ja teisel ja kolmandal ja neljandal ka. Meie edu oli mäekõrgune, nii et MM-i eelviimase võistluspäeva õhtu pidulikul vastuvõtul linna raekojas hõigati meid juba võitjatena välja!!! Viimasel võistluspäeval meil merele minna tarvidust polnud ja tubli tulemuse tegi ka meie kodune hea konkurent FORTE, kes tõusis pronksile. Ei salga, et peale viimase sõidu finišit olid tunded laes, karjusime hääled kähedaks, kallistasime üksteist ja nii mõnelgi mehel oli silm märg. Valdas kohalejõudnu rammestunud tunne, kus ühtäkki oli reaalsuseks muutunud miski, mille nimel oli kõvasti tööd tehtud, mis oli lapsepõlvest saati tundunud kauge ja kättesaamatu. See üks medal kaalub ka täna üles ämbritäied varem ja hiljem võidetuid, selle tiitli magus mekk ei kao.
Päris lihtsalt pole tulnud ükski võit, selle võistluse kõige ärevamad hetked olid eelviimase päeva viimase sõidu eel. Olime peale järjekordset esimestena finišeerimist purjed alla võtnud ja mootoriga stardialast paarsada meetrit eemale sõitnud. Vahetasime esipurje, muutsime trimme, näksisime midagi. Ühel hetkel käis vastik hääl: kõõõks, ja mootor jäi seisma! Üks soot oli vette libisenud ja läinud jahi alla seiklema. Kohtus ta seal pöörleva vindiga ja keris end ümber sõukruvi võlli. Seda oli ka varem juhtunud, aga sellel hetkel poleks seda ka vaenlasele soovinud! Ainus võimalus sellisest olukorrast pääseda on võtta nuga ja sukelduda sasipundart puruks lõikama. Ca 1,5 m lainega on jahi alla sukeldumine ja seal käsikaudu noaga sõlmes soodi puruks lõikamine ääretult ohtlik ettevõtmine. Pea kümnetonnine jaht õõtsub lainetes pauguga üles-alla ja võib sukeldujat rängalt vigastada. Vaatasime eemalt, kuidas võistlus ilma meieta kippus jätkuma, aga meie õnneks tehti üldine valestart! Saime veerand tundi armuaega ja nugadega jahi all askeldanud Arkadi ja Sergei saidki hakkama!!! Jahti tagasi roninud Sergei oli paraku ka ennast noaga vigastanud ja päeva viimasesse starti läksime verise (ca 30 cm pindmise kõhuhaavaga) vöörimehe abiga.
Üks tore seik meenub ka. Vajasime viimasteks sõitudeks asendusliiget, kuna meie mastimehe abi oli seljaga hädas. Kohalik jahtklubi pakkus välja oma inimese, kes selliselt siis päeva lõpuks meiega koos maailmameistriks tuli. Ütlemine, et tuleb olla õigel ajal õiges kohas pidas paika!
Eesti Jahtklubide Liidu aastalõpupeol selle aasta ainsaid maailmameistreid meeles ei peetud. Alaliidu president ütles vabanduseks, et polnud meedet. MEEDET EI OLNUD???!!!
Meede leiti paar aastat hiljem, kui meie 2012. a MM pronks oli piisav, et saada nomineeritud Eesti Olümpiakomitee aasta parima meeskonna valimisel.
Minul on olnud õnne osaleda 12 MM-il kolmes erinevas paadiklassis. Lisaks 2010. esikohale tuli 2012. a pronks.
MM Kaks kamraadi ja kanget konkurenti 2010a. Arendalis
Laevas elatakse rütmis 4+4+4.
4 tundi vahis, 4 tundi vaba, 4 tundi maga. Rehkendus läheb reeglina käima kl 12 ja selles tempos kulgeb elu, kuniks kohale jõutakse. Ega see mingisse kivisse raiutud seadus pole, aga nii on aastate jooksul see paika loksunud. Kui reisil pikkust üle ööpäeva, istutakse enne sadamast väljasõitu kapteniga maha ja jagatakse meeskond ära. Kui ollakse kolmekesi, on asi lihtne, kui rahvast rohkem, siis saavad asjaosalised otsustada, kellega koos reisil samas rütmis vahis olla, kambüüsis toimetada ja uneaega jagada. Kõige kehvemaks peetakse vahetust, mis algab südaöösel ja lõpeb varajase päikesetõusuga. Nimetatakse ka „koeravahiks“. Mõnele see meeldib. Tiit Pruuli on kirjutanud, et tema valis Lennukiga pallitiiru tehes just selle aja. Siis keegi ei seganud mõttetööd ja sai rahus oma reisiraamatule keskenduda.
Tavapärases rütmis tiksumise paneb reeglina pausile ilm. Tuule ja laine tõustes võib vahis abikäsi lisaks vaja olla, siis aetakse ka magajad koidest välja.
Üksinda seiklejal on muidugi oma rütm. Jätan kõrvale väga pikkade merereiside tegijad, kirjutan oma Läänemere-kogemustest.
Merereisi planeerimisel tuleb arvestada, et inimvõimetel on piirid ja mingil hetkel väsib nii vaim kui ka füüsis.
Punktist A punkti B kulgemine ei tohiks kesta üle ööpäeva (Tallinn-Pärnu) ja hea, kui selle ajaga mõnda turvalisse sadamasse jõutakse. Oluline tegur on ilm! Kuna meil on suviti valdavad läänetuuled, siis näiteks Tallinnast Kärdlasse purjetamine võtab reeglina rohkem aega, kui allatuult tagasitulek. Minul on kombeks, et kui purjed väga lonti vajuvad ja kiirus alla 4 sõlme langeb, panen mootori käima.
Kursi hoidmisel on rahuliku ilmaga abiks automaatrool, mis uneaega ei anna, aga laseb ainsal meeskonnaliikmel tegeleda kõikvõimalike muude tarvilike tegemistega muna praadimisest ja kohvi keetmisest feissbukini välja. Minu Raymarine rool on pikal sõidul asendamatu, tühjendab küll akusid ja aeg-ajalt (eriti külglaines lengerdades) hakkab ise uusi kursse otsima, aga kokkuvõttes on ta asendamatu abimees.
Lisaks automaatroolile on laevas voolu tarbijaid päris palju. Terasem silm näeb, et näidikute blokis olevad ampermeeter ja kütuse taseme näitaja on 2/3 peal, s.t akud on laetud ja ca 120 liitrit kütust paagis. Piisab meie rannikuvetes liiklemiseks.
Häda ei anna häbeneda!
KAAL
Võistluspurjetamine muutub aina enam täppisteaduseks, kus kõikvõimalike mõõdetavate parameetrite hulgas on jahi võistlusväärtuse määramisel olulised nii jahi kui ka meeskonna kaal.
Paadiklassi X-41 puhul pidi jahi kaal olema 8600 kg, meeskond võis kaaluda max 850 kg. Jahti on reeglina lihtsam õigesse kaalu timmida kui meeskonda. On tavaline, et pikalt koos seilanud ja tiitlite peale võistlevad meeskonnad teavad täpselt, kui palju võib mõni mees kaaluda. Need, kel südametunnistust rohkem, hoiavad oma kaalunumbril aastaringselt silma peal, paraku ei saa seda kõigi kamraadide kohta öelda.
Meeldejäävaim meie meeskonna kaalulangetus toimus Itaalias, Scarlinos. Olime jahi MM-i tarbeks varakult Vahemerele toimetanud ja end ise jahtklubi lähedal asuvasse kenasse vanalinna majutanud. Olemine oli chill niikaua, kuniks võistlustele regamise käigus selgus, et meil on kamba peale 32 ülekilo!!! Meie vene kamraadid olid talve jooksul endale mõnusa polstri peale kasvatanud ja karm reaalsus oli, et ööpäevaga pidime sellest üleliigsest kahes puudast meeskonna kaalumise ajaks kambakesi jagu saama. Järgnev ööpäev oli kui inimkatse – kõik 10 meest said kohustuse maksku mis maksab per nose 3,2 kg alla võtta.
Kui kirurgilist vahelesekkumist plaanis pole, tuleb vabaneda nii seedetraktis olevast kaubast kui ka kõikvõimalikest kehavedelikest, mis on pooridesse ja põide kogunenud. Nuusata võib ka, aga seemnevedeliku kallale pole veel mindud.
Sooled saab kiiresti tühjaks, kasutades apteegis müüdavat glaubrisoola. Segatuna sooja veega on see vastiku maitsega vedelik äärmiselt tõhus. Järgida tuleks ohutusreegleid – järske liigutusi mitte teha, üle poolemeetrisi samme mitte teha ja jälgida, et lähim tualett poleks kaugemal kui 10 meetrit (vastasel juhul järgneb pesupäev ja kaaslaste halvakspanu). Paarikilone kaalukaotus on mõne tunniga garanteeritud.
Järgneb vana hea higistamine. Kuna sauna leidmine allpool 60. laiuskraadi on keeruline, tuleb kõik olemasolevad riided selga ajada ja jooksma minna. Jooksed nii kaua, kuni mahlad väljas.
Tookord Scarlinos inimkaotusi polnud ja meeskonna paasturekord, ööpäevaga 35 kg sai püstitatud.
See oli paraku ka tookordsel MM-il meie meeldejäävaim saavutus
Pildil ülekaaluline klahvimees. Hando Sutter viskas eile ühel peol nalja, et minu kohta liigub jutt, et kui pelil on vändaga soodid viimaseni pingule tõmmatud, siis ma tõmban käsitsi veel pool meetrit lisaks… Hea nali!
Fotod: Erakogust
