Kogemus
KALEVIPOEG ARVI II osa
Asi, millest ei saa üle ega ümber –
MEREHAIGUS
Nimetatagu teda füsioloogiliseks vertiigoks, seasickness’iks või mal de mar’iks, aga asja olemust see ei muuda – tegu on merehaigusega.
Naljamehed on sellel mitte üldsegi naljakal nähtusel tuvastanud kolm progresseeruvat arengufaasi:
1. põdeja KARDAB, et ta sureb.
2. põdeja LOODAB, et ta sureb.
3. põdeja KARDAB, et ta ei suregi.
Ajaperioodid nende kolme etapi vahel kõiguvad mõnest tunnist kuni mitme päevani ja reeglina sarnaneb tervenemine pohmelliga – lubatakse mitte kunagi end enam sellisesse jamasse kiskuda lasta, aga nädala lõpus hakkavad jalad jälle all ringi käima, et uude jamasse sattuda.
Põdemise käigus näeb põdeja väga lähedalt enamikku oma seedekulgla sisust. Maost gravitatsiooni mõjul anuse suunda liikuda jõudnud toit ei pruugi end kohe näidata, aga viimase pidusöögi menüü eredavärvilised komponendid on kergesti tuvastatavad, kui nad söögitorus tavaliiklusele vastassuunas liikudes tagasi värske õhu kätte jõuavad. Viimasena lahkuva vedeliku värvus on reeglina roheline ja selle ilmumine on kindel märk haiguse 3. faasi jõudmisest.
Isiklik kõige kõvem laks õnnestus saada Biskaia lahel. Mitte et ma seda eriti meenutada tahaks, aga vähemalt ma tean, millest kirjutan. Need kolm päeva on sama hästi meeles kui kooli lõpetamine, naisevõtt või Brežnevi matused.
Teise staadiumi lõpuks on viimane roheline tilk maost lahkunud. Sõltumata kodusest kasvatusest ja omandatud lauakommetest, muutub patsient haiguse edenedes kaaslaste suhtes aina hoolimatumaks ja üldlevinud hügieeninormide järgimisest enam ei hoolita. Regulaarselt üle jahi kihutavad lained pesevad kokpiti nagunii puhtaks, seetõttu loobutakse kasutamast ämbrit ja lastakse meeled vabaks.
Omaette teema on aeg, patsiendile tunduvad tunnid nädalatena või jääb kell üldse mõneks ajaks seisma.
Toon näite.
Minu manitsused saabuva tormi suhtes ei sundinud üht möödunudsuvist reisiseltskonda õigel ajal Pranglilt lahkuma. Kui sadamakõrts oli pealelõunaks tühjaks joodud ja tuuleiilid 14–15 m/s, lohistasid kliendid end lõpuks laeva. Kuna seltskonnal vaprust jagus ja mina ilma mereleminekuks ohtlikuks ei pidanud, hakkasimegi Kakumäe poole liikuma. Puhus läänest, nii laine kui ka tuul olid vastu ja teekond koju selle võrra pikem. Loopisin paute teha ja üritasin lainesse sõita nii, et vesi võimalikult vähe üle käiks. Paari-kolme tunniga Aegna juurde jõudes oli jaht nagu paastulaager. Kehva jumega reisiseltskond oli kõvasti kaalust alla võtnud ja vapruse minetanud. Keskmine joove oli asendunud keskmise merehaigusega ja mina väsinud vastamast küsimusele: MILLAL MAALE SAAB? Ütled, et neli tundi läheb veel ja 5 minuti pärast küsitakse uuesti, et palju nüüd on jäänud? Paari tunni pärast enam ei küsitud, kuna 2. staadium muudab loiuks. Südaöösel kodusadamasse jõudnutel olid põsed enam-vähem roosad ja napi nädala möödudes nägin neid taas.
Soovitus: kuulake merele minnes kaptenit, hoiduge alkoholist ja lapsena kiikuge võimalikult palju, et teie vestibulaaraparaat kõikumisega harjuks! Selle viimase nõuandega olen vist hiljaks jäänud.
KALLUTAGE!!!
Järgneva jutu võiks ka kirjutamata jätta, kuna võistluspurjetajad teavad kõike seda nagunii ja muul seltskonnal on seda raske mõista.
Kui roolimees hüüab KALLUTAGE!, siis võtab kogu meeskond sellise asendi, nagu ripuks märg pesu nööril. Reelingu tross on ainus, mis tõsist kallutajat laevas hoiab. Reeglina on tuulepealses poordis istujate asendeid mitmeid, leebema ilmaga saab selja vastu kajutiseina toetada, keskmise tuulega lähevad jalad üle poordi rippu ja pistetakse pea ülemise reelingutrossi vahelt läbi. Kui ilm juba selline, et kogu laev on pingul kui pillikeel ja esipurjeks HEVI, siis tuleb kõik oma kilod üle serva upitada. Kui kapten karjub „kallutage, raisad!“, siis ei maksa seda isiklikult võtta. Isiklikult tasub võtta, kui ta karjub: MIKS SINA EI KALLUTA??? Sa oled paraku juba kolm tundi jutti kallutanud ja kolm korda küsinud luba põiele minna ja iga kord on öeldud, et veel ei saa, kannata veel veidi ja kalluta! Ja siis küsitakse, et miks sa ei kalluta??? Finišis selgub, oli sel kõigel mõtet või ei. On olnud juhus, kus kuuetunnise etapi lõpus olime teised, kaotades võitjale kahe sekundiga! Vot siis küsitakse, kuhu need kaks sekundit kadusid. Esimesena sõimatakse muidugi läbi tüüp, kes oma nr 2 häda ei suutnud lõpmatuseni kinni hoida ja vetsus tervelt kolm minutit kohmitses. No ja siis tunnevad end muidugi süüdi vöörimehed, kes spinni brassid reelingu alt läbi vedasid, ja mastimees, kes spinnakeri viie sekundiga masti toppi ei suutnud tõmmata, soodimehed, kes viimase paudi ajal pelile liiga vähe tiire peale panid, klahvimees oma puntras otstega ja muidugi õnnetu tüüp, kelle ainsaks ülesandeks oli allatuule otsal poomi allatõmbel pinget peal hoida. Kõige suurem süü on muidugi kallutajatel, ehk siis kogu meekonnal (v.a roolimees), kes oma vedelat keret piisavalt kaua ei suutnud trossil rippumas hoida.
Meie venelastest meeskonnakaaslaste ainsaks eestikeelseks sõnaks oli pikkade aastate jooksul KALLUTAGEEEEE!!!! Aktsendivabalt. Kui kõhulihas kehv, siis kõva ilmaga reelingu peal rippudes pikalt vastu ei pea. Ühel Kieler Woche võistlusel teipisin telefoniputkast pihta pandud telefoniraamatu kehale polstriks. Paks raamat pidas kaks päeva vastu, siis näris tross ta läbi.
Edevamat sorti cruiseri-mehi ja pühapäevapurjetajaid see teema ei puuduta. Kui seisad piipu popsides ankruga nokamütsi, klubipintsaku ja valgete sandaalidega roolis, mekkides järjekordse abieluga tekkinud noorukese kullakaevajaga mullijooki, siis on ainus põhjus enese kallutamiseks, kui torditükk on kandikult maha pudenenud või värske mõrsja nõuab kirgliku öö eest musu.
KALLUTAMINE on lahti seletatud, variante on tõesti mitu.
Pildil meie jaht, sogase vee järgi otsustades Pärnu lahel. Tuult vahest 10 m/s ja kallutamist eriti tõsiselt ei võeta.
SPONSORID
ORC tiitlivõistluste formaati kuulub reeglina ka üks pikem offshore etapp, mille kohtunikud mõõdavad pikkuselt selliseks, et purjetajad saaksid merel umbes ööpäeva vaevalda. Kui tuult on, siis kihutatakse, kui tuult pole, siis oodatakse, et ta lõpuks ikka puhuma hakkaks, ja soovitavalt nii, et puhuks ainult meil ja teisteni ei jõuaks.
Ühel sellisel tuuleootamisel olematu kiirusega triivides, pilvi ja vee värelemist uurides, tekkis laevas diskussioon selle üle, et kes krt need pitsapoisid on? Nimelt oli hooaja alguses jahi grootpoomile tekkinud meetrine kleepekas kirjaga PITSAPOISID. Siis kellelegi meenus, et kevadel sadamas jahitöid tehes oli lõunaks pitsasid tellitud ja tehtud diil, et maksmise asemel pannakse jahile nende sponsorkleeps. Kolm pitsat võrdus seega meeter reklaami mitmeks aastaks. 100 % WIN-WIN business.
Ilma kleepsudeta ostis üheks võistluseks koha meie jahti üks Peterburist pärit juudi abielupaar. Jahi aastaeelarvesse lisandus kopsakas 25K ja vastutasuks lootsid turistid tulla meiega Saksamaal, Flensburgis toimunud ORC maailmameistrivõistlustel medalile. Medalit seekord ei tulnud, hüvasti jätmata nad laevast lahkusid ja rohkem me neid näinud ei ole.
Selline 100% WIN business (meie kasuks).
2011. a Tallinna kultuuripealinnaks saades käisin abilinnapea Mutli juures pakkumas diili, et maksavad kinni mõned meie hooaja kopsakad arved ja meie vastutasuks oleme linna meresaadikud kõikides sadamates, kuhu suvel satume. Kuna võistluskalender oli tihe, rändamist palju ja eelmise aasta MM kuld oli ette näidata, siis pikka veenmist polnudki. Arved maksid nad kenasti kinni, meie kleepisime jahile Tallinna kleepsud ja kandsime Muhu Väina võitjatena autasustamisel nende särke. Kehvasti läks kultuuripealinna reklaambuklettide ja muu nänniga, see läks kusagil koos kotiga kaotsi. Sry, Tallinn!
Ühel aastal sain kaubale farmaatsiagigant Pfizer Eesti filiaali juhiga. Soetasime tema abiga mõned purjed ja HH joped. Grootpurjel oli nende logo, mis paraku konkurentidele palju nalja tegi – nimelt polnud me sel aastal eriti nobedad ja meist mööda kihutajatele meeldis ikka hõigata, et HÄSTI SEISAB TEIL! Pfizeri kuumim toode oli sel ajal värskelt turule tulnud VIAGRA ja meie olime tõestus sellele, et isegi purjel oleva kirjana see asi toimis. Siniseid tabletikesi oli meil jahis sponsorkorras ka. Arvet nende üle ei peetud, aga sügiseks nad ära krõbistati.
Meie EST-RUS Sailing Team X-41 oli jaht, mille disainimisega vahest enim vaeva nähti. Venemaa ja Eesti suhted olid 15 aasta eest sõbralikud ja koos toimetamine igati OK. Selle väga eduka meeskonna liikmena meenutan ühiseid aegu suurima tänuga. Võistlusjaht oli kujundatud selliselt, et meie riikide tollased presidendid – kaks metslooma, Ilves ja Medvedjev (karu) – olid grootpurjel ja nende käpajäljed jooksid nii jahil kui ka purjedel. Jahi nimi, TECHNONICOL, on üleilmselt tuntud ehitusmaterjale tootev firma, mille omanikud olid meie meeskonnaliikmed.
Katariina II kapten, hea sõber AT on purjetamist võrrelnud kogu varustuses päevade kaupa külma duši all seistes 500-euroste puruks rebimisega. Reederi seisukohast on paremat võrdlust raske leida.
Purjetamine on tehnikasport ja tehnikasport ongi reeglina kallim kui trips-traps-trull või kabe. Sponsorite abikäed olid teretulnud minevikus ja kindlasti vajatakse neid kõrges konkurentsis püsimiseks ka tulevikus!
Lõpetuseks tänan head kamraadi Raivo Kütti, kes kirgliku spordimehena on aidanud Marko Luhamaal karate maailmameistriks tulla, meie jahil LEXUSE kirjadega võistelda nii Vahe- kui ka Läänemerel ja oma ettevõttega AMSERV olla Eesti purjetamise suurtoetaja paljudel aastatel. Respect, Raivo!!!
ILM
Oskusest merereisi planeerimisel ilmaoludega arvestada sõltub paljuski ettevõetava reisi muretu kulg. Tänapäeval on ilma prognoosimisel abilisi palju. Lisaks looduse enda märkidele on kõiksugu nutiseadmetesse jõudvad satelliidipildid ja kümned ilmaäpid. Neil, kelle reisid silmapiiri taha ei ulatu, piisab paadijuhi kursustel õpitust ja telefoni laetud windy.com.-ist.
Pikemate otste meestel on tavaliselt aastatega kogunenud teadmised, korralik andmeside ja piisavalt kehvi kogemusi, et ilma suhtes midagi juhuse hooleks jätta.
Kui just sõja eest pakku minekut pole, siis arukas inimene „Estonia huku ööl“ merele ei kipu. Avamerejahtide võistlustel on merele mineku tuulekiiruse ülemiseks piiriks reeglina 15 m/s (Estonia huku ööl oli puhanguti 28 m/s), olen seda tava ka oma cruiseriga seilates järginud.
Minu üks karmimaid kogemusi on ühel Gotlandilt kojutulekul sügisesel äikesetormiööl kogetud 11-palline ilm. Tugevas purjetuules Visbyst alanud kojusõit läks Gotska Sandöni saarekese kandis parajaks ellujäämiskursuseks. Kui lained tõusevad ridaelamute kõrgusteks, tormituul puhub kõikidest suundadest korraga, taevas on täis lähemal ja kaugemal sähvivaid välgunooli ja roolis püsimiseks pead turvarihmadega jahi küljes kinni olema, siis mõtled Jumalale. Muidu ei mõtle, aga siis mõtled. Veel mõtled, et jaht kullakene sellele valule vastu peaks, et ta lainelt alla kukkudes lihtsalt pauguga pooleks ei läheks ja et mast ei murduks. Veel mõtled, et miks kurat küll ma Paula ja Chrisi kaasa võtsin, üksinda oleks lihtsam. Kurssi hoida pole võimalik, roolid nii, et jaht külglainesse ei satuks, igal võimalusel magnetkompassi järgi põhja poole hoides, et Hiiu madalast võimalikult kaugelt mööda saada (laeva elektroonika lülitasin välja, äikesega ei pruugi sellest midagi järele jääda). Ainus lootus oli, et tuleb hommik, torm raugeb ja silmapiiril hakkab paistma Kõpu tuletorn. Aovalges andis ilm järele. Tormist jäänud vana jõmm lükkas tagant ja taskurätisuuruse tormipurje asemel sain nii foka kui ka jupi grooti lahti rullida. Lõunaks andsime otsad Kärdla jahisadamas ja sinna ma sellel aastal jahi ka talvituma jätsin. Paar kuud polnud isu mere poole vaadata…
Miks ma üldse sellise ilmaga merele läksin? Usaldasin windy prognoosi, mis näitas ilma raugemist. Gotlandil tormivarjus oldud kolm päeva olid niigi tüütuks muutunud ja koduigatsus oli peale merel oldud nelja nädalat ka suur. Mida ma teisiti oleks teinud – ma poleks sadamast pidanud välja minema!
Miks sellest kirjutan? Meresõit on alati ohtudega seotud. Kehvade oskustega uljaspea ei saa kriisisituatsioonis öelda STOPP, ma pole seda õppinud, mulle see asi ei sobi, ma tahan maha minna!
Jälgige siis ikka laeva baromeetrit, vaadake enne mereleminekut ilmateadet ja ärge häbenege küsida nõu neilt, kel vanust ja kogemusi rohkem.
TUULEST VIIDUD
Teada on, et meremehed on ebausklik rahvas. Reedel pikka merereisi ette ei võeta (Jeesus löödi reedel risti), laeva astutakse ikka parema jalaga ja vilistada ei tohi – see kutsub tormi välja. Neptunust vihastab ka habeme ajamine ja juuste lõikamine merel, see on ka põhjuseks miks pikalt seilanud mehed kasimata on.
Eks igal meist on omad ebausu kiiksud, mina ei võta enam jahti juturaamatuid kaasa. Seletan, miks.
2006. a tegin aastase alkopausi. Muhu Väina tarbeks kotti pakkides suskasin sinna ka ühe esimesena kätte sattunud raamatu. Väina sadamates käib kõva trall ja arvasin, et selge peaga on targem hiliseid õhtutunde veeta kois midagi lugedes.
Olime sel aastal Väinaks Kaj Sarlinilt saanud värskelt vette tõstetud 43-jalase Sylvia. Roolis Harles, meeskonnas kogenud purjetajad. See oli aeg, kui korraldajad viitsisid regati korraldamisega vaeva näha ja osavõtjad said ka mõnel pikemal etapil end proovile panna. Pärnust Ruhnu sujus kõik kenasti, aga Ruhnust Kuramaale, Rojasse, hakkas juhtuma…
Start anti õhtu eel. ORC1 grupi jahtidele oli pandud ca 80 NM distants, seega oli selge, et tuleb unetu öö. Pimenedes kiskus tormiks. Laine käis üle ja pealttuule poordis kallutajatel kuiva kohta ei olnud. Kell võis olla 2–3 paiku öösel, kui roolist anti teada, et kiirus on kadunud. Et juba mõnda aega on tunne, nagu oleks mõni suurem kalavõrk kiilu külge takerdunud. Soodis olid kaksikvennad Ants ja Jaan (purjetajad saavad aru, kellest jutt… ), üks neist läks asja selgitama ja kajutisse ronides ilmnes karm tõde: VESI LAEVAS! Vett oli põlveni, seda võis olla seal mitu tonni ja see oli ka põhjuseks, miks me enam edasi ei liikunud. Päästevestid olid nagunii juba seljas ja igaks juhuks otsisime üles ka päästeparve. Esimese hooga ei olnud mingit aimu, kust vesi laeva sai, kui palju teda veel juurde võib tulla ja kui kaua me veel pinnal püsime.
Selgus, et kõvasti kreenis olnud jahi alltuule pardas asunud WC potist oli hakanud vett laeva voolama. Kui kraanid kinni said ja jahi kreen vähenes, oli selge, et põhja me ei lähe. Tööle pandud pilsipump andis paraku otsad, laevast kadus ka valgus. Käsikaudu asusime ämbritega vett välja tõstma. Kordamööda, vahetuste kaupa, kahe ämbriga, mitu tundi järjest. Ilm oli raju, tormituul tõstis lained kõrgeks, loksutas kõvasti ja paduvihm ei teinud olemist grammigi rõõmsamaks. Järjekordset ämbritäit kajutiluugist välja tõstes märkasin, et ämbrisse oli ujunud minu kaasa võetud lugemisvara, Margaret Mitchelli „Tuulest viidud“. Pool sellest olin jõudnud läbi lugeda, teine pool on tänaseni lugemata.
Lõunaks jõudsime Rojasse. Võistlus oli meie jaoks tulemuse mõttes lõppenud. Kuivatasime jahti ja oma märga varandust. Osa veekahjustusega asju viskasime minema, see saatus tabas ka vettinud Mitchelli. Ütlemine „naine laevas, laev põhjas“ sai minu jaoks uue tähenduse: naistele mõeldud juturaamat laevas, laev põhjas…
PROVIANT
Unustusse on jäänud aeg, kus purjelaevade trümmides elusaid sigu ja muid pudulojuseid toiduks kaasa veeti. Kolm korda päevas süüa tahab iga meeskonnaliige ometigi ja mida vaheldusrikkama ninaesisega kambüüsist (laeva köögist) üllatatakse, seda rõõmsam ja teovõimelisem laevapere on.
Enne reisi algust jagatakse reisiseltskonna vahel ülesanded ära: kes vastutab dokumentide ja merekaartide korrasoleku eest, kes kontrollib laeva tehnilist seisukorda, kes tagavarajuppide ja tööriistade olemasolu. Üks vastutusrikkamaid ülesandeid on toimkonnal, kes saadetakse proviandi järele. Tühi kõht on juba vanadel aegadel hulga laevamässe põhjustanud ja kehv kokk riskib haidele söödaks sattumisega veel tänapäevalgi.
Laisk meeskond saab nädalakese hakkama ka mõneeurostesse kuivtoidutopsidesse keevat vett valades ja seeläbi lõputu aegumistähtajaga Hiina suppe või kartulipudru-sarnaseid roogasid konsumeerides.
Saatan peitud detailides ja näiteks ununenud WC-paber võib põhjustada suurema probleemi kui täiendamata jäänud rummitagavara. Ok, ühe korra võid hädaga ümbritsevat vetevälja bideena kasutada, aga kui kogu meeskond mitu korda päevas ja palju päevi järjest seda tegema peab, siis see vennike, kes paberi ostmata jättis, pannakse küll laulu sisse. Saepuru-Sassi ja Sita-Aadu viisiga laulu sisse.
Veganite pirtsutamisega pole mina kokku puutunud, koššeri nõudmisega ka mitte. Sõltub muidugi ka ilmast – mida lühem veeliin, seda ebamugavam on tormisel merel kõikuva pliidi eest gurmeega hakkama saada. Proovige näiteks rulaga mäest alla kihutades kartuleid koorida või kurvilisel teel kihutava kaubiku kongis muna pošeerida. Keeruline. Seda enam, et mida kõrgemaks laine tõuseb ja märjemaks olud muutuvad, seda vähemaks jääb ka sööjaid ja joojaid.
Provianti varudes loetagu suud üle, arvutatagu umbkaudne reisi pikkus päevades (+25%), korrutatagu see kolme toidukorraga, küsitagu erisoovide kohta, võetagu ka kommi ja šokolaadi ja muidugi paar meetrit vetsupaberit iga tagumiku kohta päevas.
Vana komme on, et pilssi pannakse igaks juhuks paarkümmend plekkpurgis lihakonservi. Las ootavad oma hetke, kuniks rooste või mõni hooletu kokk nad sealt üles leiab.
Fotod: Erakogust
