KALEVIPOEG ARVI III osa

Tekst: Arvi Kink

KAUGENEV TÄPP

Meremeestel on must huumor, et kui leitakse lahtise püksiauguga uppunu, on tegu üle reelingu pudenenud purjetajaga. Kui uppunul on teibirull taskus, on tegu vöörimehega…

Selle sajandi ühel esimestest suvedest (täpset aastat ei mäletagi) sain kauaks meelde jäänud õppetunni. Olime Harlesega kevadel Mairoldilt ostnud jahi X-99, mille parimad päevad olid küll möödas, aga vee peal ta püsis ja Muhu Väinast osavõtuks tundus ka sobilik.

Tollel aastal Pärnust alanud regatile minekut alustasime Piritalt paaripäevase varuga. Oli tavaline ülesõit, kes pikutas, kes luges midagi, kes üritas gaasipliiti tööle saada, kes proovis kaasasattunud plikat ära sebida. Õlut, jäägermeistrit ja rummi rüübati ka.

Kell võis olla õhtul kümme, kui olime jõudnud Paldiski alla. Minu kord oli minna kokpitti kurssi sättima, üksiti otsustasin ka veidi värskes õhus suitsu teha ja üle parda vett visata. Kerges paktaaktuules kulgenud jaht tegi halsi sel hetkel, kui olin poole hädaga hakkama saanud. Grootpoom tuli hooga üle, virutas mulle turja pihta ja paiskas mind rebadel pükstega üle reelingu. Pinnale ujudes tegi olukord isegi natuke nalja – ulpisin kaldast umbes miili kaugusel, lühikeste pükstega, paljajalu, märg koni hambus. Paarkümmend kiiret meetrit eemaldunud jahile järele ujumist tegid selgeks, et järele ma talle ei jõua. Kallas oli ka kuradima kaugel. Vaatasin kaugeneva jahi ahtripeeglile kirjutatud jahi nime VANISHING POINT ja avastasin, et ma polnud varem mõelnudki, mida see nimi õieti tähendab. Vanishing Point – KAUGENEV TÄPP!!! Kes iganes ja miks iganes talle sellise nime pani, aga sellel hetkel sobis see nimi hästi täpiks kaugeneva jahi ahtrisse, justkui irvitav parastamine.

Päästevesti mul polnud. Hüüdsin appiiii aga tulutult, kuna kamraadid olid kajutis ja muusika mängis. Ujusin, vesi oli õnneks soe ja paanikat polnud. Mõtlesin mõneks ajaks samasse kohta ulpima jääda, kui mind ei leita, siis hämarduma hakates proovin Paldiski tuletorni suunas kaldale ujuda. Ilus õhtu oli. Loojuv päike maalis sillerdava peegelsileda merepinna kenasti veripunaseks, mis oli selge märk homsest ilusast ilmast…

Kui jahis puudujat märgati, oli Harlese tegutsemine kui õpikust võetud – mootor käima, purjed alla ja täiskäigul tuldud teed tagasi! Taaskohtumine oli rõõmus! Vanishing Point on pärast mitmeid omanikuvahetusi leidnud endale kodusadama Pärnu Jahtklubis ja kuuldavasti saavad soovijad teda suviti rentida lühemateks merereisideks.

Minul on paarikümne aasta jooksul olnud kehva õnne veel kahel korral kogeda olukorda MOB (man over board). Kord purunes krüssus reelingutross ja puistas ahtripoolsed kallutajad vette, teisel korral keerasime kõvas allatuules „hiinakaga“ jahi (X-35 MM Taanis) külili ja ka seekord tuli vastu tahtmist ujumas käia. Neptunus on armuline olnud ja aastatega kogunenud kogemused on õpetanud selliseid olukordi vältima.

SIIS, KUI SAI PETERBURISSE PURJETATUD

Oli 2010. a juuni keskpaik. Olime sel kevadel kõikide kenade meretavade kohaselt oma uue võistlusjahi vette tõstnud. Taanis toodetud ja veel tehase vaikude järele lõhnav X-41 oli värskelt praost Jaan Tammsalu poolt TEHNONICOL’iks ristitud ja kiireks võidusõiduks tolle aja parima taglasega varustatud.

Meie jahi EST-RUS meeskonna neli liiget olid Venemaal tuntud ettevõtjad. Ühel neist, Volodjal, oli Peterburi jahtklubis 100 aasta vanune renoveeritud purjelaev MIRAME (ehitatud Soomes 1910. a, purje nr RUS 1). Selle laeva nimelist regatti ta igal aastal korraldas ja sinna olime ka meie oma uue jahiga oodatud.

Kolm meeskonnaliiget sõitsid Neevalinna bussiga, jahi üleviimine jäi minu, Ago ja Meelise hooleks. Startisime Piritalt kesknädalal. Päike paistis, õhk oli soe, null tuult ja sile vesi. Kuna prognoos lubas vaikset ilma veel mitmeks päevaks, oli arvata, et ainult diisli jõul me Piiterisse kulgeme. Miiduranna sadama liitsihi juures keerasime esimesel rummil korgi pealt, Pranglist mööda ujudes teisel. Ohtralt koolaga segatuna kustutas see janu ja tegi tuju rõõmsaks! Suristasime muretult päikese käes pikutades ida suunas. Muusika mängis, proviant maitses hea, seltskond oli mõnus ja olukord igatepidi nauditav. Teada oli, et Venemaa piiri tuleb Soome lahes ületada venelastele kuuluvast Suursaarest põhja poolt. Kui Mohni saar oli tüürpoordis traaversis, saime aru, et oma diislivarudega me kuidagi sihtsadamasse ei jõua. Jahi uus mootor neelas kütet oodatust nobedamalt ja viimane koht Eestis, kust kütust võtma minna saime, oli Vergi sadam. Kuna ka rumm oli otsas, keerasimegi vööri sinna. Vergil oli tol ajal väga korralik sadamarestoran. Kinnitasime keha, tankisime nii jahi kui ennast, täiendasime varusid ja asusime uuesti teele. Paberkaart kaardilaual näitas, et lühem maa Kroonlinna väravatesse on otsetee ja Suursaar teeb reisi poole ööpäeva jagu pikemaks. Rummiaurude pealt sai siis otsustatud, et ärme aega raiska, venelastega olid suhted sõbralikud ja nii see sõit meil otse läks. Öösel 2–3 paiku näitas kaardiplotter, et oleme piiril. Üritasin 16. kanalil vene piirivalvega ühendust saada, aga tulutult. Vaikus eetris. Keerasin magama, Meelis jäi roolivahti. Hommikul ärkasin kõva kisa peale – venelaste keskmist mõõtu sõjalaev oli meil ahtris ja ruuporitest jagati karme käske peatumiseks. Krt, sellise vastuvõtuga me polnud arvestanud, sai selgeks et kooki ja mullijooki meile ei pakuta. Sõjalaev lasi ankru alla, meie jäime mootoriga manööverdades meetrises ummiklainetuses edasisi korraldusi ootama. Mõne aja pärast tulid mootorpaadiga 4–5 relvastatud mereväelast koos vanemleitnandist komandöriga. Tulijad andsid teada, et oleme piiririkkujad, küsisid, kes on kapten ja käskisid mul endaga kaasa minna. Sain aru, et asi on hapu ja minu käik Venesse võib arvatust pikemaks venida. Piirivalve käib idanaabril käsuliine pidi kurikuulsa KGB alla ja nalja see seltskond ei mõista. Keeldusin nendega ühinemast, mispeale toimus pikemat sorti läbirääkimine. Lõpuks küsisid nad luba tulla meie jahi pardale. Lubasime. Meie kehva olukorda pehmendas veidi asjaolu, et vene kalurid olid öösel korduvalt minu 16. kanalil piirivalvele edastatud sõnumeid kuulnud ja nendest ka piirivalvureid teavitanud. Telefonikonsultatsioonid neil oma ülemustega ja meie hädakõned oma Peterburi kamraadidega päädisid sellega, et loobuti mu arreteerimisest ja asuti protokolle vormistama. Käsitsi. Mitmes eksemplaris ja mitu tundi. Mul oli jube pohmell, jaht kõikus, süda läikis, kõht oli korrast ära ja peale mu korduvaid tualetiskäike muutusid odöörid kajutis isegi Vene mereväelastele talumatuteks. Meie mitte eriti sõbralik kohtumine sai õnneks osapooli rahuldava tulemuse. Mulle määrati karistuseks 2500 rubla trahvi ja lisaks sain teadmise, et järgmisel korral panevad mu vangi. Püssimeeste lahkumine polnud eriti glamuurne, nende kummipaadi mootor ei käivitunud. Üritasid, mis nad üritasid, aga ei miskit. Palusid siis meid, et me oma jahi slepis neid oma emalaeva juurde venitaks. Hädalisi on merel varemgi abistatud, meremehed ikka aitavad üksteist, ja nii me Vene mereväele teene osutasimegi.

Edasi sujus kõik vahejuhtumiteta. Võistlus läks paraku untsu, kuna suutsime ühe pöördemärgi endale sappa haakida ja saime disklahvi. Selle reisi meeldivaim osa oli bankett, mis koos järelpeoga kestis kogu nädalavahetuse, oli bojaaridest korraldajate vääriline, aga mille üksikasjade meenutamisega ma teid koormama ei hakka.

Peterburis olen hiljemgi meritsi käinud. Alati Suursaarest põhja poolt ja kõiki reegleid täites. Saadud trahv on tänaseni tasumata ja arvestades meie viimaste aastate kehvasid suhteid, ju ta tasumata jääb.

Loo moraal: merereisi planeerides olgu kütuse ja proviandi varud laevas piisavad igaks elujuhtumiks ja otsuseid tehtagu rummi abita!

PP/PUNASED PÜKSID

Jahtklubide piduliku vormi klubipintsaku juurde kuuluvad viigipüksid on reeglina sinakashallid. Mitte kõigil, on ka punaseid.

Reeglina on punaste pükste kandjail ka vasakus kõrvas kuldne kõrvarõngas. Teadjamad teavad, millega tegu, kehvasti informeeritutele seletan. Gei-värgiga pistmist siin pole, pigem vastupidi. Tegemist on purjetajatega, kel on olnud julgust, õnne, tarkust ja mehisust teha ära pallitiir. Klassikaliselt loetakse ümber maakera purjetamise kriteeriumiteks, et laeva teekond läbiks kõiki meridiaane, läbitav vahemaa oleks min 40 075 km (ekvaatori pikkus) ja et ületataks 40. laiuskraad nii põhja- kui ka lõunapoolkeral.

Legendaarne meresõitja Alar Volmer on meie purjetajate ringkonnas vist üks enim tuntud selle rõivaeseme kandja. Alarile meeldib ikka lahkudes öelda, et „päikest näkku“, seeläbi valisin siia ka pildi, kus päike meile mõnusasti näkku taob. Pildil ka Alari kena proua Pille.

Ühel järjekordsel Soome meistriks tulekul (kokku õnnestus see neli korda) jäi autasustamisjärgsel banketil silma punaste viigipükste rohkus, igal kolmandal härral. Selgus, et põhjanaabrid on selle tavaga lati alla lasknud. PP privileegi kasutavad ka need, kel Atlandi ookean ületatud. Eks ta sisetunde asi on ja ega jõuga pükse kellelgi maha ei tõmmata, isegi kui need edukat Naissaarel käiku tähistavad.

Siia rubriiki mahub üks tava veel. Nimelt on Cape Horni läbinud meremeestel sajandeid olnud kombeks kanda kõrvas kuldset kõrvarõngast. Kuna see piirkond on kehvade ilmaolude tõttu raskesti läbitav, on sellel taval olnud praktiline tähendus – sagedastes laevahukkudes oma otsa leidnud meremeestel on kaldale uhutuna lootust saada kristlikult maetud ja matjad saavad kulude katteks mehe kõrvarõnga. Meie purjetajatest said esimestena augud kõrva kapten Mart Saarso Lennuki meeskonna liikmed, kellest Tiit Pruuli ja Jaanus Nõgisto kannavad oma ehteid igapäevaselt tänini.

Minul on õnnestunud kerale tiir peale teha kahel korral, esimene kord suunaga itta (Euroopast Aasiasse ja sealt edasi), teisel korral suunaga läände (Ameerika kaudu Hiina jne…). Need seiklusrohked, paljude põnevate riikide külastused toimusid paraku lugematute pikemate ja lühemate lennureiside abil. Ümber ilma purjetamise kiiruse maailmarekord kuulub trimaraanile, mis nõuetele vastava reisi sooritas 45 päevaga! Minu kumbki reis kestis ajaliselt umbes sama palju.

Võtke nüüd gloobus lauale, pange ta pöörlema, sulgege silmad ja susake näpuga mingisse punkti. Palju õnne – olete leidnud sellesuvise reisi sihtkoha (pilt saarekesega?).

NUGA!!! fff (forte fortissimo)

Võistlusjahis on 2–3 teravat nuga teibitud nii masti külge kui ka ahtrireelingusse. Kui nuga vaja, siis on kõigile teada, kus need oranži värvi vitsad asuvad.

Käsklust ANNA TALLE NUGA!!! ei kuule laevas õnneks tihti ja tavaliselt läheb terariist käiku, kui muud lahendused otsas.

Keda siis rünnatakse?

Reeglina lõigatakse läbi soot või vall kehvade asjaolude kokkulangemisel klahvis või soodis. Juhtub et mõni stopper kiilub kinni, mõni ots on end lootusetult sõlme keeranud või mingi kolmas jama hakkab turvalist meresõitu ohtu seadma. See on sekundite mäng, kus pikalt jorutada ei saa ja suurema kahju vältimiseks tuleb mõnele otsale nuga anda. Käsu andjaks on reeglina roolimees ja üksiti annab ta ka teada, kes mida peab läbi lõikama. Tõenäoliselt toimub 9/10 noa käikulaskmisi allatuules „hiinaka“ või broaching’u tagajärjel, kehvemal juhul, kui mast maha tuleb. Masti alla tulles lähevad lisaks noale käiku vandikäärid ja muud käepärased tööriistad, aga sellest jutust teid säästan.

Varalisest kahjust reeglina pääsu pole. Odavamalt pääsetakse, kui niigi päevinäinud soot mõne meetri võrra lühemaks jääb, kehvemal juhul võib jahi eelarvesse tekkida uue purje soetamise kulu. Just selline ebameeldiv kogemus õnnestus saada ühelt KJK kolmapäevakult, kui Matilda4 uus spinn Miiduranna all merre jäi.

Oma jahis on terav roostevaba nuga mul käepärast nii ahtris kui ka tööriistakastis. Õnneks on neid vaja läinud vaid konservi avamiseks, vorsti lõikamiseks või lihtsamatel laevatöödel.

8 MEEST JA 4 KEELT

Ikka juhtub, et satud purjetama meeskonda, kus mõne võõrkeele oskus kasuks tuleb. Oma inglise, vene ja soome keele pärast ma piinlikkust tundma ei pea, aga nendest pole alati piisanud. Kõige keerulisemaks kujunes meeskonnasisene kommunikatsioon, kui olime mõne kamraadiga palutud lisajõuks Läti lipu all Latvian Sailing Teami koosseisus X-35 MM-il osalema. Võistlus toimus Taanis, Aarhusis. Stardirivi oli pikk, osalejaid 50 ringis ja konkurendid kõvad. Töökeeli oli laevas neli: lätlased rääkisid omavahel läti keeles, eestlased eesti keeles. Kaks vanemat läti purjetajat mõistsid lisaks emakeelele vene keelt, kaks nooremat inglise keelt. Niisiis jagas roolimees Mati soodi ja klahvi käsklusi eesti keeles, groodimehele ja masti vene keeles, vööri inglise keeles. Mina klahvis kamandasin mastimeest vene keeles ja vööris olijaid inglise keeles. Mast ja vöör karjusid üksteise peale läti keeles ja kui „hiinakaga“ jahi järjekordselt külili keerasime, siis karjusid kõik oma keeles. Sellel MM-il suutsime pea iga päev saalingutega vett puudutada. Puhus kõvasti, meie polüglottide kamp oli väga erineva ettevalmistusega ja mida kaugemale medalitest nihkusime, seda vähem me omavahel üldse rääkisime.

Läti purjetajatega oleme ikka sõbrad edasi, Riias käies helistame ja kohtudes kallistame aga seda MM-i pole enam meenutanud.

HÄDA

Nii junga kui ka admiral on füsioloogilises mõttes sarnased homo sapiens’id. Admirali säng on kindlasti mugavam kui junga koi ja söögikordadeks kaetud laud rikkalikum, kuid päeva lõpuks peab nii üks kui teine saama privaatselt püksid alla lasta, et seedetrakti alumise otsa sisu loodusele tagasi anda.

Eestlaste peldikukultuuri uurijad on tuvastanud, et veel 100 aasta eest käisid talumehed põllul vagude vahel asjal ja enamikul linnainimestest puudus veekloseti kogemus.

Purjejahtides liikus aeg kultuurse kehakergendamise suunas aeglasemalt kui maal. Vana hea ämber oli paljudes meie tänaseni seilavates purjelaevades tualeti eest veel mõnekümne aasta eest. Kel häda, andis oma plaanidest meeskonnale teada, kardin tõmmati vahele ja kui püksinööbid jälle kinni, sai ämbri sisu allatuult üle poordi virutatud. Pühkimiseks sobisid sovjeti-ajal parajateks tükkideks rebitud Komsomolskaja Pravda, Noorte Hääl või Tapa Kommunist.

Tänapäeval on paarikümne jala pikkustes veesõidukites tavavarustuses ämbri edasiarendus – keemiline WC, mille ca 10 l täitepaak tuleb tühjendamiseks sadamas selleks ettenähtud kohta valada.

Moodsates laevades saab end kodusemalt kergendada. Jahtide WC-d on kas elektrilise loputusega või tuleb poti sisu sundida laevast lahkuma manuaalse käsipumba abil. Elektrit tarbivate leiutiste häda on see, et elektrivoolu lõppedes või pumbamootori streikides tuleb ahtriredelil kükitades Vetevanale oma valget tagumikku demonstreerida. Käsipump seevastu on töökindel iga ilmaga, kuigi piiritu inimlik rumalus on suutnud ka selle riista tuksi keerata.

Oma jahiga lõbusõite tehes tutvustan reisiseltskonnale alati ka tualeti kasutamist, siis ei teki asjatut kannatamist ja plaaniväliseid kaldale palumisi.

Selle kohta, kuidas merel võivad potilkäimisega asjad untsu minna, rääkis kapten Aare Kööp loo, kuidas 80-ndate algusaastail mingi telesaate salvestamise tarbeks hulk telemehi ja tuntud estraadikunstnikke tema juhitud purjejahil seikles. 4–5 tundi lauldi ja filmiti, joodi erinevaid joovastavaid jooke ja söödi head paremat. Õhtu eel tuli üks tänagi toimekas diiva häbelikult tualettruumi asukohta küsima. Paraku oli pakkuda vaid kardina taga asuvat ämbrit. Esialgu ei sobinud. Kuna oldi sadamast kaugel, siis tunni pärast sobis. Kõik sujus kenasti niikaua, kuni kajutitrepist ämbriga üles roniv diiva kategooriliselt meeskonna abist keeldus, et ämbri sisu ise üle parda kihutada. Enne kui keegi suutis STOPP hüüda, läigatas proua oma fekaalid VASTU TUULT üle parda. Vaikse ilmaga oleks lugu sellega lõppenud, aga tollel päeval puhus kenasti. Ämbrist lendu lastud stuff ründas tuulest kantuna mõne hetke pärast kõiki läheduses viibijaid. Kööp ütles, et tema oli näost täpiline, nagu Pipi Pikksukk. Pihta said ka teised kokpitis olijaid, kaasa arvatud abist keeldunud daam.

Eestlastele on tuntud ütlemised: häda ei anna häbeneda ja küsija suu pihta ei lööda! Nii nagu igas muuski eluvaldkonnas, tuleb kogemuste puudumisel julgelt nõu küsida, ükskõik kui piinlik või pentsik küsimus või olukord ka ei tundu.

Jahi käsipumbaga varustatud tualett. Paber läheb selleks ette nähtud kohta ja ka kõige kangemadki mehepojad ajavad kõiki hädasid istudes.

MUU ELU

Kui jahid oktoobri lõpus pooleks aastaks staaplisse tõstetakse, saavad purjetajad kevadeni puhata. Kel kodu veel alles, läheb koju. Kes suve jooksul kodutuks jäänud, otsib uue.

Tekib küsimus, millega tubli seilaja sisustab kogu navigatsiooniperioodi välise aja. Purjetajad on leidlik rahvas ja reeglina igavuse käes ei vaevelda. Mõned nädalad kuluvad sügisel jahi konserveerimistöödele ja kevadel teist sama palju kevadistele ettevalmistustele. Nädalalõppudel käiakse meeskonnaliikmetel külas, meenutatakse möödunud aegu ja peetakse tulevikuplaane. Otsitakse sponsoreid, uusi meeskonnaliikmeid, väisatakse paadimesse, kirjutatakse memuaare, ollakse alkoholiga kimpus, möllatakse Tinderis, süüakse end jõuluks jämedaks ja võetakse siis jälle kaalus alla. Aprilliks sünnivad Muhu Väinas eostatud beebid, ostetakse uued vihmakeebid, vahetatakse jahtklubi, avatakse uus hooaeg, tõstetakse jahid vette ja uus ring võib jälle alata. Elu nagu Möbiuse leht.

Enamik meist sulandub siiski rahulikult oma maistesse tegevustesse – kes juhib jahi asemel mõnd ministeeriumit või burksiputkat, kes istub kaheksast viieni mõne panga laenukomitees ja vaatab igavusest üle vanalinna merele, kes on usin vanaisa ja jälgib huviga nukuteatris Buratino seiklusi ja mõni käib iga päev trennis ja teisipäeviti lauluproovis.

Viimased kaks on minu harrastused.

Fotod: Erakogust