Kirovi kalurikolhoos ja Eesti allveearheoloogia algus

Kirovi kalurikolhoosi laevad Miiduranna sadamas 1973. aastal. Foto: SA Rannarahva Muuseum

Käesoleval aastal täitus 75 aastat S. M. Kirovi nimelise kalurikolhoosi loomisest ja selle auks sai punkti ka üks pikk projekt ehk kaante vahele sai kolhoosi ajalugu tutvustav raamat. S. M. Kirovi nimeline kalurikolhoos ei olnud oluline mitte ainult selle majanduslike saavutustega, vaid ka kolhoosi rolli tõttu mitmetes kõrvaltegevustes. Näiteks pandi kultuurivaldkonnas alus mitmele olulisele asjale – alustades tipparhitektide palkamisega, mis võimaldas ehitada mitmeid omal ajal ülimoodsaid hooneid, ja lõpetades Helikoni-nimelise puhkpilliorkestri loomisega, millest hiljem kasvas välja Politsei- ja Piirivalveorkester. Kirovi kolhoos sai seda kõike endale lubada, sest sajandi teises pooles oli tegemist juba miljonärkolhoosiga ehk tulud ületasid kõvasti kulusid ning pangaarvel oli reaalselt üle miljoni rubla.

Kui erinevaid Kirovi kolhoosi kultuurikollektiive teadsid ning teavad paljud, siis fakti, et Kirovi kalurikolhoos oli ka Eesti merearheoloogia sünniloo juures, tavaliselt ei teata. Nimelt oli Kirovi kalurikolhoosil alguses oluline roll allveearheoloogia entusiastide materiaalsel toetamisel.

Järgnevalt mõned nopped legendaarse Eesti mereajaloo uurija Vello Mässi meenutustest seoses tolle algusaja ning Kirovi kalurikolhoosiga:

„Läksin 24. aprillil 1978. aastal Meremuuseumi uksest sisse, ütlesin, et olen tuukrikoolitusega laevajuht – olin teinud vahepeal korraliku koolituse –, ja tegin ettepaneku üritada Meremuuseumi baasil allveearheoloogiale jalgu alla saada. Rootslastel oli Vasa, taanlastel Roskilde viikingilaevad, sakslastel Bremeni koge konserveerimisel, meil polnud midagi! Meremuuseumi rahvas läks „leili“ – milline idee! Bruno Pao ja direktor helistasid Ajaloo Instituuti Vello Lõugasele. Lõugas, organiseerimisvõimeline, lahtise peaga haritud mees, tuli just koosolekult. Rääkisin talle oma plaanist, et meil on mereajalugu – viikingi- ja hansaaeg, ehk et on, mida uurida. Lõugas võttis kiiresti tuld ja hakkas teemat arendama – et võiks teha seda ja teist, et meil Eestis on allveesport massiline, on allveeklubid, võiks komplekteerida meeskonna ja minna merele. Kirjamapp oli tal alati kaasas, võttis sulepea ja hakkas kohe kirja panema: võiksime panna asjale aluse, kuid oleks vaja laeva kasutamise võimalust. Teadsin, et Kirovis oli terve rida laevu mahakandmist ootamas ja Meremuuseum võinuks taotleda laeva kasutamise võimalust. Lõugas hakkas vehkima kirja S. M. Kirovi nimelise kalurikolhoosi esimehele: selles, mida Ajaloo Instituut ja Meremuuseum koos planeerivad, oleks vaja kolhoosi juhatuse abi.

/–/ Kolhoosis võtsin kohe kontakti Alfred Tauramiga, kes töötas ohutustehnika alal ja ajas ALMAVÜ (Armee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abistamise Vabatahtlik Ühing) asja. Nad olid pannud juba püsti raadioamatööride klubi, neil oli ülemaailmne side, korraldati ALMAVÜ liinis võistlusi. Rääkisin Tauramile, et on plaan teha allveeklubi ja et kolhoos võiks allveeuurimisel kaasa aidata – kolhoosil olid ju oma tuukrid, kõik toredad mehed. Tauram asutaski kohe kolhoosi allveeklubi ja asi läks liikuma nii nagu lumepall. ALMAVÜ-s loodi allveespordi sektsioon. Tegelikult petsime Taurami ära – tema arvas, et hakkame käima spordivõistlustel ja teenima kolhoosile plusspunkte. Meie tuukreid aga allveespordi võistlused ei huvitanud, küll aga laevavrakkide uurimine Hiiu- ja Saaremaa rannikul.

Kolhoos andis võimaluse laev korda seada. Moodustasime allveearheoloogia grupi ja sama aasta juulis läksime ekspeditsioonile.

Allveearheoloogias oli Kirovi osa algul suur. Kirov tegi koostööd Meremuuseumiga, olid Kirovi ekspeditsioonid. Mina olin kirovlane, olid Kirovi professionaalsed tuukrid – klubi sukeldujad olid omaette. Meremuuseumil ei olnud ju otseselt midagi – ei mehi ega laeva. 1978. –1980. aastatel oli allveearheoloogia klubi veel Kirovi klubi, 1981 rentisime veel Kirovi tuukrikaatrit. Võib öelda, et Eesti allveearheoloogia asutamine ja algne materiaalne pool oli Kirovi oma.

Kolhoosi juhatus andis meie kasutusse vana kalalaeva. See oli Kirovi tuukrilaev, laev oli kolhoosi silmis tegelikult kasutu ja seisis ning meie saime seda kasutada. Laeva tuli palju remontida – puhastasime roostest, värvisime. Kirovi oma tuukrid olid laeva meeskonnas, nad olid laevanimekirjas ja käisid kaasas. Tegime väga head koostööd, Tauram aitas hankida vajalikku varustust – akvalange, allveekellasid jms. Kuid 1982 oli meil juba oma klubi ja oma leiud. Muuseum sai aru, et ei saa loota rendilaevale. Laev jäigi siis kolhoosi seisma ja läks lõpuks vanarauaks.“

Millised takistused omal ajal veel allveearheoloogia entusiastidel ees seisid, miks Vello Mäss sealt töölt ära tuli ja kuidas üldse Kirovi kalurikolhoos loodi ning millega seal tegeleti, seda saab lugeda aga juba Rannarahva Muuseumi uuest raamatust Mereäärne riik riigis – S. M. Kirovi nimeline näidiskalurikolhoos.