Teistmoodi Kadriorg – ühe kuurorti lugu

Tekst: Maivi Kärginen-Kivi

2024. aasta soojal augustikuul müttasid Tallinnas Kadriorus ühel Narva mnt teeäärsel krundil kopad – kinnistul seisnud lagunenud puuhoonest ei olnud enam midagi järgi. Suuremat tähelepanu selle hoone lammutamine ei pälvinud, ilmusid ainult mõned teated siin-seal ajakirjanduses. Üksnes Tallinnaga seotud ajaloolaste ja ajaloost huvituvate inimeste Facebooki gruppides ja kontodel võis järsku leida ahastavaid postitusi. Miks need ajaloolased siis üht järjekordset puitmaja taganutma jäid? Vastuse saamiseks peame sukelduma sügavamale ajalukku ning uurima ühe säärase asutuse nagu Witte supelsalongi ehk Kadrioru kuurorti lugu.

Narva mnt 80 krundil asunud ning nüüdseks lammutatud hoone oli nimelt viimane säilinud objekt kunagise kuulsusrikka Kadrioru kuurorti hoonetest. Asutuse enda ajalugu on aukartustäratavalt pikk – juba 19. sajandi alguses tegutses see lammutatud hoone piirkonnas. Supelsalongi rajas sinna 1813. aastal õuenõunik Benedikt Georg Witte ning 1820. aastail sai sellest populaarne suvituskoht, sest Kadriorgu külastas tsaariperekond isiklikult. 1825. laiendati olemasolevaid hooneid juba ilusa galeriidega ümbritsetud puithoonega ning mere poole rajati pikk supelsild (tänapäevase Russalka kandis). Lisaks tervise turgutamisele lähedal asuvates allikates või meres suplemisele toimusid supelsalongis ka tantsuõhtud ning kontserdid. Samuti tegutses kohapeal puhvet, niiet inimesed ei pidanud kuhugi kaugele minema kehakinnitust otsima.

Supelsalong osutus väga menukaks ning Witte surma järel müüdi see 1840. aastatel edasi Meresupelasutuse Aktsiaseltsile. Kuurorti hiilgeajaks olid aga 1860.-1870. aastad kui ehitati uus uhke peahoone, mille arhitektiks L. Bohnstedt. Uuendusena rajati kompleksi juurde kõlakoda, et suuremale hulgale külastajatele pakkuda ka muusikalist meelelahutust. Samuti ehitati juurde raviprotseduuride hooneid – üks nendest oli ka lammutatud Narva mnt. 80 krundi maja ehk kunagine nn. vannimaja. Seltsielu kuurordis oli kirev, sest igal laupäeval toimusid ballid ning uues kõlakojas mängis orkester. Kadriorgu tulid esinema isegi ooperisolistid Venemaa suurtest ooperiteatritest.

Kuurorti populaarsus tõi kaasa üldise elatustaseme tõusu kasvu piirkonnas. 19. sajandi lõpupoole ehitasid mitmed jõukad Tallinnlased Kadriorgu oma villasid ja avati erinevaid hotelle. Samasse ajajärku langeb üleüldiselt supelasutuste esimene kõrgperiood Eesti aladel ning Kadrioru kuurort oma mugava linnalähedase asukohaga võitis kiirelt nii turistide kui kohalike südamed. Sajandi lõpul sai Tallinna kesklinnast Kadriorgu sõita juba hobutrammiga ning kuurorti supelsilla juurde rajati poole kilomeetri pikkune lai promenaad, mis omakorda tõi piirkonda rohkem külastajaid, kes, lisaks mere ääres jalutamisele, soovisid pärast juua tassikese teed või kohvi lähedal asuvates restoranides, kuulata mõnda parasjagu käimasolevat kontserti või lugeda supelsalongi raamatukogutoas viimaseid ajalehti. Kadrioru kuurorti supelsalongis ei veetnud aega aga mitte ainult suvitajad, vaid seal peeti ka linnarahva pidusid – näiteks 1908. aastal pidasid kohalikud parasjagu Tallinnas viibivad üliõpilased seal oma peoõhtut, mille eeskavva kuulus nii Keiserliku ooperiteatri laulja ettekanne kui viiulimäng kohaliku meistri poolt ning muidugi õhtune tants. Üritus oli ühtlasi heategevuslik kuna piletituluga toetati vaesemate üliõpilaste osalemist, kellel endal raha peo jaoks ei jätkunud.

20. sajandi algus tõi Kadrioru kuurordile kaasa aga mitmeid katsumusi. Kõigepealt põlesid 1910. aastal asutuse peahooned, mis küll osaliselt hiljem taastati, kuid endist populaarsust supelasutus enam ei saavutanud. Tallinna tiheasustus jõudis tasapisi Kadriorgu ning rahvas valis uueks lemmikkohaks veidi edasi Viimsi suunas asuva Pirita ranna, mis pakkus rohkem looduslähedast supeluselamust.

I Maailmasõda ning Vabadussõda panid põntsu ka inimeste elatustasemele ja Kadrioru kuurort ei suutnud enam karmis konkurentsis veepeal püsida ning sulges oma uksed.

Suurem osa Witte supelasutuse hoonetest lammutati 1920. aastate teises pooles ning piirkonda kerkisid elumajad. Hoonestusest säilisid aga Narva mnt. 80 krundi objektid (puidust vannimaja 1870. aastast ja kivist abihoone). Kuurortiga seotud tegevust seal siiski enam ei toimunud ning maja ehitati ümber korteriteks. Esimese Eesti Vabariigi ajal oli alles veel omaaegne supelsild, mille maapoolses otsas tegutses restoran Kajak. Samuti avas osaühing Eesti kuurort Kadriorus silla lähedal 1922. aastal uue supelusmaja, kus soovijad said isegi ujumisriideid laenutada. II Maailmasõja ajal hävisid aga nii supelsild kui selle otstes ning lähikonnas asunud hooned.

Narva mnt. 80 kinnistu maja elas samal ajal oma elu läbi Eestiaja vaikselt edasi, jäädes hiljem terveks isegi II Maailmasõja koleduste keerises, kui sõjaväe varjendid olid rajatud koguni Pirita tee piirkonna äärsesse mereranda. Nõukogude perioodil kasutati vannimaja jätkuvalt korterelamuna ja kuigi hoone vaikselt lagunes oli ta Eesti taasiseseisvumise ajaks veel taastamist võimaldavas seisukorras. Kuid nagu juhtus üpris paljude kultuuriväärtuslike hoonetega 1990. aastatel nii jäi ka Kadrioru supelushoone seejärel ette kinnisvara arendajate ehitusalastele ambitsioonidele. Maja jäi tühjaks ning lagunemisprotsessid kiirenesid. Hoone võeti küll muinsuskaitse alla juba 1997. aastal, aga see ei takistanud selle seisukorra halvenemist, sest mingeid parandus- ega heakorratöid tollaste omanike poolt sisuliselt ette ei võetud.

Hoolimata halvast seisukorrast püsis maja peale Eesti taasiseseisvumist püsti veel lausa 30 aastat! Vahepeal inverteeriti Narva mnt. 80 asuvat mälestist muinsuskaitse poolt korduvalt ja 2009. aastal kaitsti Eesti Kunstiakadeemias isegi selle teemaline lõputöö, kus on täpsemalt üles täheldatud hoone seisund ning säilitamist väärivad detailid. Hoolimata kõigest oli maja 2024. aastaks muutunud mitmekümne aastase hooldamata jätmise tõttu niivõrd avariiliseks, et arendajad said loa lammutamiseks. Uue ehitise projektis on küll ette nähtud hoone vana ilme ja mahu osaline taastamine, kuid taastatava osa juurde on tekkinud lisaks mitmekordne hoonemürakas ehk vana välisilme ikkagi senisel kujul alles ei jää.

Linnad peavad arenema ja nii nagu kadus kunagiselt hoonelt ära supelusfunktisoon, kadus lõpuks ära ka algne hoone ise. Kuid on kahju, et pealinna ilusas miljööväärtuslikus piirkonnas ei olnud võimalik säilitada terviklikult nõnda pika ja huvitava ajalooga maja. Õnneks on jätkuvalt alles aga rand ning rannapromenaad, seega mere äärde patseerima saab jätkuvalt minna. Kes linnalähedase merevee mustust ei karda võib aga inglirannas Witte supelussalongi auks ennast merre kasta ning tunda kuidas tervis teoreetiliselt naha vahele poeb.