Viinistu koolimaja – uhke algus, nukker lõpp

Saatesõna – In memoriam Viinistu koolimaja hoone.

Nagu inimeste puhul, nii on ka majade saatus tihtipeale väga erinev. Mõni püsib püsti mitusada aastat, mõne elukaar on lühem. Seekordne lugu on pühendatud Viinistu koolimajale, mille trepil ka siinkirjutaja ise on lapsena sugulaste sünnipäeval ringi tuisates põlve marraskile kukkunud ja kus on õppinud nii minu vanaisa kui ka vanaema. Oma sajandat sünnipäeva Viinistu koolimaja uhke hoone kahjuks ei näinud, sest jaanuaris 2025 andsid katusekonstruktsioonid järele ning ehitis varises keskelt kokku. Paar aastat jäi juubelist puudu. Pikalt tühjalt ja remontimata erakätes hoones tegid loodusjõud lõpuks oma töö. Loodetavasti ehitatakse selle asemele võimalikult hästi endist hoonet väärtustav uusehitis, kuid see eriline palkidesse imbuv nähtamatu ajaloo hõng on kahjuks jäädavalt läinud. Õnneks elab küla edasi ja kes teab, äkki kunagi naaseb sinna ka kohalik kooliharidus. Ajaloo keerdkäigud on ettearvamatud.

Kuidas see kõik algas

Viinistu küla kuulub põhjaranniku põliste rannakülade hulka ja on oma spirdivedamise perioodi tõttu 20. sajandi alguspoolel saanud kuulsaks ka väljaspool koduvalda. Kunagisest väikesest rannakülast, kus peale Põhjasõda elas vaid loetud hulk peresid, sai 20. sajandi alguseks suure asustustihedusega asula, kus enne II maailmasõda elas ligi 500 inimest – nii palju pole seal olnud elanikke ei varem ega hiljem. Kuid rahvastiku kasv algas juba ehk 19. sajandi lõpul, kui kaluritel avanesid vürtsikilu populaarsuse tõttu võimalused elujärje parandamiseks. Pered olid lasterikkad ja pole siis imestada, et 1920. aastatel otsustati, et küla vajab oma kooli, sest laste arv on kasvanud üpris suureks. Tee senise lähima ehk Pärispea koolini oli pikk ning talvel suhteliselt raskesti läbitav, mistõttu nii mõnelgi jäi haridustee lühemaks kui võimed lubanuks. Kunagine Viinistu elanik ja hiljem Lõuna-Eestisse kolinud Julia Leben on 2008. aastal ühes artiklis näiteks meenutanud, et teinekord mindi isegi üle külmunud lahejää, et teekonda lühendada, kuid kui jääl juhtus vesi peal olema, siis said lapsed üdini märjaks.

Oma kool!

Nõnda loodigi 1920. aastate algul külasse oma kool, mis esialgu tegutses alates 1922. aastast kaheklassilise erakoolina kohaliku tuletõrjeseltsi ruumides ning hiljem klasside lisandudes lisaks veel ühes taluhoones, täpsemalt Haldja talus. 1924. aastal sai kool osaks ametlikust Harjumaa koolivõrgust. Kuna õpilaste arv muudkui suurenes, siis kasvas ka vajadus eraldiseisva koolimaja järele. 1927. aastal saadigi Kõnnu vallast kooliehituseks luba ning järgmisel aastal valmis uhke suur hoone. Eriliseks teeb selle ehituse aga fakt, et kuna riigil ja omavalitsusel polnud hoone jaoks raha, siis rajati see kohalike elanike annetuste toel. 1920. aastatel oli Viinistul ühtlasi salapiirituseveo kuldaeg ning seetõttu jätkus varakaid elanikke, kes said ehitusse panustada. Arhitektiks valiti Karl Tarvas, kes oli tollane Harjumaa staararhitekt. Just enne Viinistu koolimaja projekti oli tal valminud Viimsi vallas asuv koolimaja, mis oli Viinistu omaga väga sarnane – suured aknad, et teha hoone valgusküllaseks, minimaalne välidekoor, puhtalt mahtudega majale ilusa välisilme loomine.  Tarvasel oli seega värske kogemus haridusasutuse projekteerimisel juba olemas. Ehitustööd läksid ruttu ja 1928. aastal saadigi juba alustada õppetööga. Hiljem tegutses samas majas lisaks veel täiendkool ning toimusid mitmed ametikursused.

Kohalikel spirdivedajatel oli suur motivatsioon ehituseks raha anda, sest esiteks kogeti omal nahal, et rahvusvahelise haardega tegevuse puhul annab kooliharidus ikkagi tegutsemiseks eelised, alates erinevate keelte tundmisest ning lõpetades matemaatikateadmistega, mis võimaldasid hõlpsamini läbirääkimisi pidada. Seetõttu oli inimeste huvi kohalike noorte harimiseks suur. Üks ehituseks annetajatest, Johannes Piibemann, meenutas ise hiljem, et teda motiveeris just see, et tal endal oli ainult kaheklassiline lünklik haridus – oma järeltulijatele tahtis ta eluks paremat stardipositsiooni ning kodukülas asuv kool tundus selleks parim garantii.

Koolil oli lisaks hariduse andmisele veel teisigi funktsioone, näiteks oli selle hoovis kaev, mis teistest ümberkaudsetest kaevudest sügavam ja mida said põua korral kasutada ka ümberkaudsed elanikud.

Uued tuuled

II maailmasõda tõi kohaliku külaelu jaoks kaasa ajutise katastroofi, sest elanike arv vähenes drastiliselt, kukkudes vähem kui 200 elanikuni. Viinistul veel 1940. aastal elanud 140 lapsest oli erinevatel põhjustel sõja lõpuks alles jäänud ainult 46 – osa küüditatud, paljud koos vanematega üle mere läände lahkunud. Sellest löögist tegelikult enam toibutudki ning 1970. aastate algul lõppes Viinistu koolis õppetöö. Õpilased suunati ümber teise kooli ja endisel koolimajal algas kirju ajajärk, kui seal ükski tegevus ega omanik päris lõplikult enam kanda ei kinnitanudki. Lisaks õpilaste arvu drastilisele vähenemisele mängis kooli sulgemisel arvatavasti rolli ka see, et mõni sõjajärgne direktor olevat olnud rohkem huvitatud omale isiklikuks kasutamiseks saadud talus toimetamisest kui koolimajas parandustööde tegemisest. Tollases ajakirjanduses ilmus selle hooletuse kohta isegi artikkel ning võrdluseks toodi Pärispea kool, kus olevat korralik remont tehtud juba sõja lõppedes. Koolimaja uhke välisilme, mere lähedus ja visuaalselt hea paiknevus küla sissesõidu ääres tõmbas aga edaspidigi ligi huvilisi ja nii oli nõukogude ajal nii mõnelgi asutusel soov sinna oma puhkebaas rajada. Tootmiskoondis Silikaat tellis muinsuskaitseametilt 1970. aastate lõpul isegi eritingimuste seadmise, mille koostas legendaarne Fredi Tomps, kuid nende plaan ei realiseerunud. Veel Nõukogude Liidu lõpuaastail oli ka Punasel Koidul huvi sinna oma puhkebaas rajada, kuid 1990. aastad tulid peale, riigikord muutus ja vanast koolimajast puhebaasi ei saanud. Kahjuks ei soovinud seda omandada ka ükski piisavalt jõukas omanik, kes suutnuks väärika hoone korda teha. Nõnda käest kätte käinuna jäi see lõpuks õnnetusse olukorda, kus remont jäi majas pooleli, mis andis lagunemisele sisse veel eriti kiire hoo. Ja lõpuks see katus seal sisse kukkuski. Loodetavasti eksponeeritakse sinna tulevikus rajatavas hoones vähemalt ka endise koolimaja uhket lugu.