Kohvist ja rannarahvast

Tänapäeval ei kujuta paljud inimesed ette oma hommikuid ilma tassikese kohvita. Kuigi kohv jõudis Euroopasse suhteliselt hiljuti ehk alles 16. sajandil, siis selle levik üle kontinendi toimus kiirelt. Eestissegi saabus see jook Rootsi kuningriigi vahendusel hiljemalt juba 17. sajandi lõpuks. Muidugi ei saanud suurem osa Eesti elanikkonnast kohe kohvisõltlasteks, sest kohv oli algul väga kallis ning kuna seda joodi tavaliselt koos suhkruga, mis oli samuti luksuskaup, siis ei olnud kohvitassi lõpphind paljudele taskukohane. Siiski leidus ühiskonnaklasse ning piirkondi, kus kohv muutus kiiremini kättesaadavamaks – üheks kohvi varasemaks levikualaks said ka Eesti saared ning rannaasulad.

Miks kohv siis just rannarahva seas populaarseks sai? Kui mõisateenijatel toimus esimene kokkupuude selle joogiga eelkõige kohaliku aadelkonna vahendusel, siis rannarahva jaoks sai kokkupuutepunktiks tihe läbikäimine Lõuna-Soome ja  Rootsiga. Rootsis üritas valitsus 18. sajandil kohvijoomist lausa ära keelata, sest selles nähti kahjulikku mõju majandusele (keelud siiski tühistati, sest rahvas jõi ikkagi kohvi edasi). Kuna Eesti alad sattusid tollel sajandil Vene impeeriumi koosseisu, siis kohvijoomist küll otseselt ei keelustatud, kuid kohvimajade avamine oli rangelt reglementeeritud – hankida tuli spetsiaalne luba ning maksta aktsiisitasud. 1821. aastal anti välja  isegi vastav reeglistik, mis määras erinevatele toitlustusasutustele kehtivad nõuded. Esialgu polnud kohvimajadel küll kaasamüügi luba. Kuna nõudlus kasvas kiiresti, siis õige pea sai kohvi osta juba poodidest, näiteks 1864. aastal müüdi seda Pärnus ja lausa valmis röstitud kujul. Märkimisväärne on, et antud poe kohvireklaam ilmus eestikeelses lehes ja seega pidi joogil olema kohalike seas juba piisav tarbijaskond.

Enamasti olid müügil siiski ainult rohelised oad, mida inimesed ise kodus röstisid. Kohv kaotab nimelt ruttu oma aromaatsed omadused ja võimalused õhutihedaks sulgemiseks olid tollal väikesed. Ubade röstimiseks ehk kõrvetamiseks kasutati kodudes spetsiaalseid metallist abivahendeid ehk prennereid. Prennereid oli päris mitmeid erinevaid – mõned meenutasid söepanni ja neid pidi aktiivselt raputama, teistel olid sees labad, mis keerates ringi liikusid.

Kohvimajades ja mõisaköökides kasutati ka trumliga versiooni, millega sai valmistada korraga suurema koguse. Kellel prennerit polnud, sai oad hädapärast röstitud ka tavalisel pannil ning lusikaga segades. Kohvi jahvatamiseks olid kohviveskid, mille metallist osasid müüdi poes ja puidust korpuse valmistasid inimesed tihtipeale kodus ise. Kuigi Eesti muuseumite kogudesse jõudis 20. sajandi kogumiskampaaniate käigus suhteliselt palju prennereid, siis kodudes kadus teadmine nende kunagisest kasutusest suhteliselt kiirelt. Kohviveskeid on seetõttu palju rohkem säilinud, sest neid sai kasutada ka poest ostetud valmiskujul ubade jaoks. Prennerite kasutamise vajadus aga kadus.

Kohvi hind püsis kogu 19. sajandi jooksul kõrge. 1889. aastal maksis 1 nael ehk 400 grammi kvaliteetset Jaava kohvi lausa 30 kopikat. Sama raha eest sai osta perele terve kilo sealiha, sest selle hind 1 naela kohta oli kõigest 10 kopikat. Levinumatest toidukaupadest küündis kalliduselt samale tasemele ainult või, mille naelase koguse eest tuli Tallinnas kohviga sama suur raha välja käia. Kohvi kallis hind tõi ühiskonnas 19. sajandil kaasa huvitava nähtuse – seda hakati üle Soome lahe salakaubana vedama. Nimelt oli Soome selleks ajaks samuti läinud Vene tsaaririigi koossseisu, aga säilitanud eraldi tollipiiri ja teatava õiguse ise kaupadele aktsiise määrata. Seetõttu olid kohvioad seal odavamad kui Eesti- ja Liivimaal. Kohviubade smugeldamine lõppes koos Soome tollierisuse kadumisega. Rannarahva hulgas olid selleks ajaks tekkinud aga juba kohvisõltlased, keda naljaga pooleks kohvilähkriteks kutsuti. Sealjuures peeti lugu just päris oakohvist ja mitte selle odavatest aseainetest. Üks Harjumaa proua olevat Krimmi sõja ajal koguni Peterburi kohviubade järele läinud, sest merel oli kaubandus blokaadi tõttu häiritud.

Kohvi joomise populaarsus oli 19. sajandi lõpul eriti suur erinevatel Eesti saartel, nii suurtel nagu Hiiumaa kui ka väikestel nagu Rammu. Näiteks Naissaare elamutes olid 19. ja 20. sajandi vahetusel kindlasti enamikus majapidamistes olemas prennerid. Naissaarlased ostsid Tallinnast rohelisi, enamasti Brasiiliast pärit kohviube. Vilja- ja sigurikohvist lugu ei peetud ja seda tarvitati ainult siis, kui polnud võimalik kusagilt ube hankida. Kohvijoomisele kui sotsiaalse ajaveetmise vormile aitas kindlasti kaasa naissaarlaste komme üksteisel pühapäeval külas käia. Kohvi kõrvale võidi pakkuda nisujahust valmistatud saiakesi, mida kutsuti Rootsi eeskujul bolla’deks, või marjakooke. Kohvi keedeti suures vaskkannus, kuid kui külalisi oli vähe, siis kasutati spetsiaalset väiksemat kannu. Hiljem hakati tarvitama ka portselanist kohvikannusid. Jõuka perekonna Holmi kohta räägiti aga lausa naljaga pooleks, et nad pidid poest ostma ainult kohvi ja suhkrut. Küllap aitas kohvijoomise populaarsusele kaasa veel naissaarlaste tihe seotus Tallinnaga. Kuna naised olid sageli need, kes kala linna turule viisid, siis tavaliselt mindi peale töise osa lõppu istuma mõnda kohvikusse, kus telliti saiake ja sinna juurde joogiks head kohvi.

Tallinnast sai 19. sajandi jooksul aga tõeline kohvikutelinn. Lisaks vanalinnas tegutsevatele asutustele avati ohtralt kohvimaju ning kohvikuid ka Kadriorus. Harald Aksberg meenutab oma mälestustes, et sobiva tuulesuunaga võis linnast tulevat kohvilõhna Aksi saare juures lääne pool olles võrkude vedamise ajal tunda ja nautida. Kui nad aga emaga juhtusid ise linna minema, siis käidi alati läbi Raekoja platsil asuvast Valdmanni kohvipoest, kus kohvi röstimine moodsa elektrilise aparaadiga läks lahti juba öösel, sest esimesed kunded pidid ju ometigi saama endale varakult hommikukohvi keeta. Mere poolt tulijaid oli Tallinna saabudes aga lisaks kohvilõhnale tervitanud veel sinna juurde kuuluvate värskete saiakeste hõng.

Kohviubade kalliduse ja kaugemates kohtades raske kättesaadavuse tõttu levisid Eestis paralleelselt ka mitmesugused alternatiivsed kohvijoogid, mis tehtud kõikvõimalikest aseainetest. Tihtipeale läheneti joogi nimetusele loominguliselt – Tallinna kalarannast on teada tore lugu, kuidas kohaliku pood/öömaja omanik härra Laks olevat oma kundedele hommikul sigurikohvi serveerinud. Õigemini, kui siguripulbrit oli rohkem, siis nimetas ta seda kohviks, kui aga vähem, siis teeks. Siinkohal peab kohe ka ära märkima, et korralik must tee oli samuti kallis nagu kohvgi ning kohati maksis sellest isegi rohkem.

Vaesema rahva jaoks oli tootjatel kombeks ka kalleid kohviube natuke odavamale vilja- või sigurikohvile lihtsalt juurde lisada. Nii saavutati veidi parem maitse, aga hind ei löönud tarbijal eelarvet päris lõhki. Viru-Nigulas segati näiteks nael (400 g) kohviube kahe naela siguriga. Kohvijoogi kasvav populaarsus tõi kaasa aga kohaliku „kohvitööstuse“ plahvatusliku kasvu. 1909. aastal ilmus koguni eestikeelne «Kohvi õpperaamat», kust innukas lugeja leidis täieliku kohvi ja selle üksikute osade kirjelduse, kohvi aseainete ja kunstkohvi valmistamise õpetuse. Muu hulgas soovitati seda n-ö valmis kõrvetada porgandist, suhkrunaerist, maapähklist, viigimarjadest ja koguni spargli seemnetest. Viimast soovitatakse küll ehtsale kohvile siiski võimalusel juurde segada.

Kuna kohvijoomine oli populaarne, siis jagati selle kohta rohkelt informatsiooni ka omaaegses ajakirjanduses. Alates teaduslikust kohvivalmistamise õpetusest kuni kohviplekkide eemaldamiseni. 1826. aastal ilmunud trükises, milles käsitleti tervist ning ilu, soovitati naistel koguni saunas kohvi juua. See komme siinkandis siiski õnneks või kahjuks kanda ei kinnitanud.

Keda kohvijoomine ning selle lugu rohkem huvitab, võib sügisel läbi astuda ka Viimsi Vabaõhumuuseumist, kus avatud väike kohviteemaline näitus. Rohkem infot www.rannarahvamuuseum.ee.