MINU PAADID JA JAHID

Otto Sven Raud kutsus mind 1966. aastal tööle Tallinna jahitehase konstrueerimisosakonda.

Mainimisväärse ajaloo ja tuntusega projekteerimisüksuses olid tol ajal ametis mitmed nimekad purjetajad: tehase purjede professionaalse taseme eest seisis hea Aleksander Tšutšelov, Napoli lahe olümpiaregati ühepaadi hõbemedalivõitja; Otto Sven Raud haldas rahvusvahelise 5,5 m R vormeljahi projekti; muusiku taustaga ja eri värvi medaleid võitnud tippseilaja Uno Poola juhtis suurseeriana ehitatava Draakon klassi jahi dokumentatsiooni: insener Paavo Kallas oli ametis populaarse Folkboodi projektiga ja insener Ain Vilde, maailmameister DN klassi jääpurjekatel, juhtis purjelaua versioone.

Peagi liitusid selle seltskonnaga Finn klassi ekspert Valdur Kose ning otse ülikoolist värvati tööle verivärske insener Arvo Kaasik.

Disainitiimi argielu kaunistasid stiilsete koopiate võluja Urve ja infoinsener Silvi.

Selle meeskonna juhendaja, laevaehitusinsener Arved Tetsmann oli vanameister Paul Butte ja insener Ago Tae järel jahitehase kolmas peakonstruktor ja edukas seilaja: Eesti meistriks purjetas ta Folkboot klassi jahil Kerttu.

Olin heietanud mõtteid õppida arhitektuuri, läks paraku teisiti. Tehnikaülikoolis jäi vastuvõtt sel aastal arhitektuuri ära ja nii sattusin ehitusteaduskonda tööstus- ja tsiviilehitust õppima. See oli aga ideaalist üpris kauge, igavavõitu inseneriteadus. Purjejahtide kavandamine, arvasin, on ehk fantaasiarohkem looming. Sestap tundus töö jahitehase konstrueerimisosakonnas mulle sobivana, nagu väikese lohutusenagi. Pealegi asus tehas Pirital, otse jahisadama kõrval. See oli mulle mitmeti oluline. Oma jahti sadamas oli võimalik jälgida lausa meie tööruumi aknast. Töökaaslased siin olid ju ka ammust tuttavad ja pea kõik huvitavad ja tublid inimesed.

Jahitehast nimetati küll katsetehaseks, toimetati aga ikka plaanimajandusliku suurtootmise taktis. Tehniline dokumentatsioon vormistati toona rangelt riikliku standardi järgi ning paraku vene keeles. Riiklik plaan oli seadus. Kõik, mis ette võeti,  läks ka kohe seeriatootmisse. Et katseteks aega nappis, selles probleemi ei nähtud. Muret tundis siiski vanameister Paul Butte, tehase esimene peakonstruktor, kes aastavahetustel oma poisse šampusega tervitades huvitus alati, kuidas igal töö oma jahiprojektiga läheb. Oma jahiprojekte meil aga näidata polnud.

Ehitati peamiselt puitjahte. Tehase suures tootmishoones käis töö paiksetel staaplitel kahes paralleelreas. Draakon klassi jahid valmisid kahel, Star klassi jahid ja svertpaadid Finn ühel staaplil. 8CR avamerejahi, veerandtonnise ja Folkboodi ehitusplatsid hõivasid naaberrea. Suures tööruumis valitses puidutöötlemise eriline, õrnalt vaigune, omapäraselt habras hõng. See oli sümboolne ja virgestav.

Kasutati peamiselt kvaliteetpuitu. Jahi kereplangutuse puit valiti spetsiaalse nn radiaalse lõikega, sirge süü ja oksakohtadeta, looduses kuivanud ja tehiskuivati läbinud männi, lehise või seedri plankudest. Saar ja tamm kuulusid sõrestiku ja interjööri detailidesse. Peeled liimiti kokku kuusest. Puitmaterjale hoiti kaetud staaplitena spetsiaalses metsalaos. Tehases töötas ka oma metsapraaker.

Tehnoloogia püsis konservatiivsevõitu. Tehnoloogid vaevlesid materjali- ja tööjõukulu arvutustega, juhtkond peamiselt plaani täimise probleemidega.

Klaasplastist jahte ehitati eraldi hoones. Tehnoloogia järgis seal karmilt standardi ettekirjutusi. Sisemaiste klaasmaterjalide ja vaikude valik oli kasin ja klaasplasti kvaliteet seetõttu suhteliselt kehv. Üldiselt teada probleem oli, et jahikere õhukesed konstruktsioonid jäid väikese jäikuse ja tugevusega. Kuigi puudujääkidest kvaliteedis teati, täideti edukalt riiklikke plaane siseturu tarbeks.

Mul tuli kokku panna lastepurjeka Optimist, mis omal ajal Warnemünde purjereisiga tehasesse toodi, uus kavand. Üritasin ameeriklasest disaineri Clark Millsi „seebikarbiks” kutsutud jahi kujujooni tänapäevasemaks muuta. Uue projekti keremudeli meisterdas siis tehase katseosakonna jahiehitaja Kaarel Sepp. Mees, kelle kätetööna valmis aastal 1953 rahvusvahelise Star klassi jaht Tulilind, millel me Riia lahel pronksmedalid võitsime.

Tehnoloogilisteks vigadeks tootmises jäi vähe võimalusi. Töö oli üldiselt tasemel, vaid kasutatav polüestervaik oli kehvavõitu. Tahkus kaua ega rahuldanud jäikusnõudeid. Paate tuli termiliselt töödelda. See oli kõigile teada probleem, aga lahendus polnud tehasele jõukohane.

Projektiga seoses sain lähetuse Optimist klassi Euroopa meistrivõistlustele Nynäshamni. See andis hea võimaluse kasutuses olevate võistluspaatidega otsest ja asjalikku tutvust teha. Osalesin ka rahvusvahelisel Optimist paadi mõõtmisseminaril Amsterdamis.

Optimisti klaasplastversiooni tootmisse sobitamine oli suhteliselt keeruline. IODA-le (International Optimist Dinghy Association) tuli esitada heakskiitmiseks prototüüp-paadilt lõigatud näidistükid. Prototüübi mõõtmiseks lendas kohale IODA mõõtja. Sain seda protsessi assisteerida. Hea kogemus oli. Prototüüp ja rakised said kõrge hinde. Mõõtjal tuli kontrollida paadi kere, rooli, sverdi, peelte ja purje limiteeritud mõõte 136 positsioonis! IODA, arvan, oli sellega küll üle pingutanud.

Minu juhtida jäi ka rahvusvahelise Star klassi jahi projekt. Uut kavandit iseloomustas valitsevate reeglite raames sirgem kiilujoon, ahtri suunas maksimaalne põhjaraadius ning vööris kergelt kumer parras. Vähema massi huvides valmis ka uue kujundusega bulbkiil. Näputäiest Moskva poolt tehase plaani eraldatud eritellimuse järgi ehitatavatest jahtidest ühe ehitusloa sain ka mina ja uus projekt läks kohe töösse. Jahiehitaja Kaarel Sepp, kogenud professionaal, toimetas siis võimaluste piiril: tema valis tehase metsalaos Siberist pärit seedriplangud, mis kuivati järel laagerdusid veel pikalt tööruumi riiuleil; tema lasi plangud paksusmasinas õigesse mõõtu; tema hööveldas kerelaudadele õige miiu, et need lausa hermeetiliselt jahikerel kokku sobiksid. Jahi viimistlus oli aga ülipeen käsitöö. Värvimistöödesse sekkusin ka ise, sest valitud importvärv võis tehases lõppeda. Lausa imekombel sain suure värvinõu laost välja vormistada ja seda tuli siis ametliku kurja pilgu eest lausa peita. Nii valmis ideelt kaasaegsem, konkurentsivõimelisem rahvusvahelise Star klassi jaht nimega Tulilind V.

Eriliseks sündmuseks tehases kujunes tuntud ameeriklasest jahidisaineri Britton Chance jun projekti järgi 5,5 m-R klassi jahi ehitamine. B. Chance võistles Tallinnas Balti regatil ja juhendas 5,5 m-R mahagonist jahi ehitamist tehases. Aastail 1967 kuni 1973 olid tema projekteeritud jahid selles klassis maailmas kõige edukamad. Nägus jaht läks tehasest aga otseteed Moskvasse.

Juhtus ka  koomilisi seiku. Esimene 8 CR avamerejaht jäi ellingust väljumisel ukseavasse kinni. Väravukse suur ava osutus jahile madalaks. Tuli lõhkuda ukse raam ja ka osa hoone seinast!

Rahvusvahelise OK-jolli ehitamisega läks kiireks. Jahti oodati Pariisi vabaajaveesõidukite näitusele. Jahiehituse suurmeistrid Herman Sepp ja Eino Loonde toimetasid siis svertpaadi tekimudeli juures: üks parema ja teine vasaku pardapoole kallal. Lahendus tuli aga ootamatu: täiesti ebasümmeetrilise kujundusega tekk. Segadust kui palju. Kiirustamine, tuli tõdeda, pole jahiehituses õige lahendus.

Uute valikute tarbeks moodustati eraldi katseosakond, mida asus juhtima peakonstruktor Arvet Tetsmann. Alustati svertpaatide OK-joll, Finn ja 470 tehnoloogia kavandamise ja tootmisse sobitamisega. Järgnesid kiiljahid Soling ja veerandtonnised. Piiteri laevaehitustudengite klaasplast veerandtonnise projekti juures käis töö meister Enn Luide taktikepi ja paljuski jahiehitaja Enno Tuvikese initsiatiivil. Projekti esimene jaht Edasi osutus merel silmapaistvalt edukaks ja kogus kiirelt populaarsust. Seeriajahid väljusid tehasest siis Polarise brändinimega.

Olümpiakiiljahi Soling prototüübiks jäi Abbott Boats Inc. plastikjaht. Kõrget täpsust ja ametioskust nõudvad esimesed eksemplarid meisterdati katseosakonna igapäevatööna. Poola päritolu alu-peelestik kahandas aga tublisti seerias ehitatava võistlusjahi konkurentsivõimet.

Alustati ka purjelaudade ehitamisega. Pioneerirolli tehases ja lahemerel täitsid selle ala fanaatikud insener Ain Vilde ja jahiehitaja Andres Särak.

Lähenev olümpiaregatt, mille toimumine Tallinnas näis esialgu ülimalt ulmeline, hakkas reaalseid jooni võtma. Jahitehase hooneid Pirital hakati järk-järgult lammutama ja tootmine kolis üle uude, Koplisse rajatud hiigeltehasesse.

Jahitehasele usaldati olümpia purjeregati loosijahtide ehitamine.

Olümpia Finn, ühemehe svertpaat, mida traditsiooniliselt peetakse olümpiaregati oluliseks visiitkaardiks, pidi tulema tänapäevane, ajas ettevaatav, ületama kõigis parameetreis eelmiste mängude loosipaadi ja olema seerias identseina ehitatav.

Olümpia Finni projekti tuli mul mõned versioonid visandada. Tehase tehnikanõukogu valis neist asjalikumad. Tutvustasin lahendust ka Finn klassi tippseilajaile Šotsis. Esmakordne oli kahepaadi 470 pakkumine loosijahina.

Protsessile lisas hoogu koostöö ameeriklaste, vendade Peter ja Olaf Harkeni, Vanguard Sailboats paadifirmaga. Tehase eritiim sai ameeriklastelt kohapeal tehnoloogilist nõu ja abi ning Finni ja 470 projektile ka kõik vajalikud fitingud.

Uued Finnid purjetasid rendijahtidena juba 1979. aasta rahvusvahelisel Balti regatil ehk sisuliselt eelolümpial, kus osales pea kogu purjemaailma eliit. Tuntumaist maailmanimedest olid siin Paul Elvstrøm, Bill Buchan, Jochen Schümann, Tom Blackaller jpt.

Regatilt kogutud hinnangute järgi lisasime loosipaadile pisut jäikust, tugevdasime sverdikaevu ja originaalse lahendusega sisepõhja moodulit. Versioon, mis tootmisse läks, ei olnud just see, mida oleksin soovinud. Ulmelisemad ideed jäid vormistamata, sest Olümpia Finn, nagu arvas peakonstruktor, pidi jääma ikkagi Finniks.

Töökorraldus ja tehnoloogia seadistati üsna unikaalsele tempole: üks svertpaat päevas. Olümpia Finn koostati kolmest käsilamineerimistehnikas vormitud moodulist: väliskere, sisepõhi ja tekk. Materjalid olid kõik tunnustatud välismaistelt brändidelt.

Moodulid ja tervikpaadid läbisid identsustesti ja klassireeglitele vastavuse nõuded. Jahid komplekteeriti Vanguardi fitingute, Needlespari alu-peelte, inglise päritolu sverdi ja rooliga.

Olümpia Finni esitleti ka rahvusvahelisel paadimessil Boot 1979 ja Boot 1980 Düsseldorfis. Olin paadinäitusel huviliste arvukaile küsimustele vastaja.

Ehitati kuuskümmend uut Finn klassi svertpaati. Loosijahtideks valiti neist 25. Sama kogus ka kahepaate 470. Loosipaadid said olümpiaregatil hea rahvusvahelise hinnangu.

Jahitehasel oli selles purjetamismängus eriline osa: loosipaatide ehitamise kõrval hangiti ja sai valmis kogu purjelaevastiku mõõtmislogistika ja -tehnika. Otto-Sven Raud valiti olümpiaregati üheks peaorganisaatoriks. Arvet Tetsmann nimetati regati peamõõtjaks. Mulle usaldati 470 klassi svertpaatide kontrollmõõtmise juhtimine. Olümpiaregati 470 klassi svertpaatide mõõtmistiimis osalesid A. Särak, S. Metsar, T. Kapper, P. Žuravljov, A .Talvik, E. Metsar.

Eesti Reklaamfilmi Mati Eliste erisaates „Spinnaker“ oli jahitehase spetsialistidel mitmeid rolle. Promosime olümpiapurjetamist ja lastepurjeka Optimist iseehitamist meedias ja koolides.

Paraku sattus olümpia venelaste Afganistani tungimise tõttu rahvusvahelise boikoti alla. Olümpiaregatist Tallinnas jäid eemale pea pooled purjeriigid.

Olümpiast edasi halvenes töökliima jahitehases järsult. Lausvenestamine mõjus laastavalt. Mitmed töötajad lahkusid. A. Tetsmann ja osa olümpiaosakonna inimestest siirdus ehitama America’s Cup’i väljakutsujaks pürgiva sündikaadi Red Star võistlusjahti. Purjemeister A. Tšutšelov alustas oma purjefirmaga AB. Meie leidsime töö Viimsis, jõukas kalurikolhoosis.

Jaanuaris 1982 vormistati mind uue direktori initsiatiivil jahitehasesse tööle tagasi, peakonstruktori asetäitja ametikohale. Päevakorda tulid rahvusvahelise Laser klassi kopeer-svertpaat Lutš ja sellest aretatud Lutš M ning kahepaat Lutš 2 projektid. Originaal Laseri ehituslitsentsi taotlemine ebaõnnestus. Alustati olümpiapurjelaua Windglider suurseeriaga. 1985. aasta Windglider MM-i laevastik ehitati juba siinses jahitehases. Tehti tutvust järgmise olümpiapurjelauaga Lechner.

Aastal 1987 valmis tehases näiteks 573 Windglider purjelauda, 361 klaasplastist Optimisti, 1102 Lutši, 240 Lutš-M, 230 Lutš-2, 12 Finni, 16 svertpaati 470, 170 Kadetti, 2 Soling klassi jahtI, 17 puit veerandtonnist ja 16 Polaris klaasplastist veerandtonnist.

Jaanuarist 1987 jätkasin  paigale jäänud personaliga osakonna tüürimist peakonstruktori ametis.

Purjelaua masstootmiseks soetati Soome ABS-paatide ehitajalt Terhi termovaakumtehnoloogia ja seadmed. ABS-tehnoloogiat uudistasime ka Rymättyläs. Tootmisrakised meisterdas firma Konemuovi. Uus laud  koostati kahest ABS-lehest kahe poolega rakises (tekk ja põhi). Laud täideti surve all kinniste pooridega veekindla kahekomponentse polüuretaanvahuga. Brändinimeks valiti Vigri.

Koostöö Rootsi ja Soome paadiehitajatega tõi tootmisse mitmed uued mootorpaadimudelid. Luhtus  rootslaste Najad avamerejahi hankimine tootmisse.

Taasiseseisvunud Eestis ei osatud aga üksmeele puudusel riiklikuks aktsiaseltsiks muudetud jahitehases erastamisprotsessi kasutada ja paadiehitusega alustas tehnilise personali poolt moodustatud AS Naviko. Olin selles osaline aktsionärina ja pidasin seal peakonstruktori ametit. Sellegi ettevõtte lammutasid erimeelsused juhtimises ja paadiehitus jätkus uue nime, AS Naviplast, all. Aastal 2000 lõpetas see pankrotiga. Mina lahkusin tehasest 1996. aastal.

Turu muutustest tingitult nihkus tootmine klaasplastist sõude- ja mootorpaatide ehitamise suunas. Koostati uued versioonid prändidest Navi 400, 420, 425M, 470. Värske välimuse said meremootorpaadid Navi 440, 480, 570. Val mis katamaraankerega mootorpaat Cat 620 sõudevõistluste kohtunikele.. Moepaadiks tõusis kahekohaline klaasplastist kanuu Navi 415. Uusi paate esitleti Berliini rahvusvahelisel paadimessil. Merekõlbulikkuseni jõuds siis ka uus

Polaris 805, kaheksa-meetri pikkune klaasplast avamerekiiljaht. Jahi ehitamisel kasutasime uusi sandwich-konstruktsiooni elemente. Jaht osales ka Helsingi ujuvmessil. Polaris-jahte Soomes esindas Kotka ettevõtja O. Savolainen. Vene-lehes promomiseks toimusid siis ekspert K.Vileni juhtimisel Polaris jahi tehnilised katsed ja edasi Kotkas kakahevõistlus soomlaste sama klassi jahi vastu, kus Polaris jahti roolis meisterlikult õrnemast soost NYK viitsekommodor. 1996 lahkusin tehasest.

Jätkub….